Üleeile tuli Meelisel hull idee – laseks end pimedal pildistada. Mis muud, kui telefon kätte ja kõne peale. Kellele muule kui ainsale pimedale keda ma tunnen – Kai, blogijatele juba tuttav kui puhta pime punkt ee.
Vahemärkus: vabanenud on Meelise juurde kaks pildistamise aega Tartus, pühapäeval 13.08. Kes tahab, siis kirjutab foto@marimell.eu.
Pakkusime algul Kaile, et me sõidaks täna Pärnusse (ta elab seal lähedal), aga kuna ta just oli Tallinnas täiendõppel, siis pakkusin välja, et ehk ta viitsib meiega paar tundi kohtuda ja õhtusöök minu kulul. Ta võttis ühe kursakaaslase ja truu koera Janeti kaasa ja läksime pildistama.
Ta polnud elus nii suurt kaamerat hoidnud ja aina kartis, et pillab maha, kuigi see oli tal rihmaga igaks juhuks kaelas. Veider oli vaadata, kuidas ta üldse ei sihtinud sind selle kaameraga, hea oli juhendada, et kuule, tee nii või keera paremale või oot, nats alla poole.. Üldiselt vältisime seda ja lasime tal ise nö tunnetada.
Ma isiklikult ei oodanud neist piltidest suurt midagi, arvasin, et lahe eksperiment, teeme. Lootsin, et kui ma mõnel pildil kaadris olen, on hästi.
Koju jõudes tegin kiirelt süüa, Kai imestas, et nii kiirelt – mul kõik toidud valmivad 20 minti.. Kibelesin pilte arvutisse tõmbama… Ma ei tea, kas pime sai sellest aru, kuidas ma vaikselt õhku ahmisin või ei, aga ausalt, ma ei ole meie perest nii häid pilte saanud. Ma ei tea, kas asi on selles, et me olimegi vabad, tuleb mis tuleb, mitte ei rabelenud iga minut mingit poosi või nägu võtma, või oli asi selles, et fotograafe ma tavaliselt ei juheda, et kuule, keera siia või sinna, ma eeldan, et nad näevad ise…
Ühesõnaga, ma olen nii vaimustuses, et tahan veel minna pildistama.
Paar nädalat tagasi kirjutas mulle üks blogilugeja, et tahab meie perele ühesugused pusad teha, mõtlesin, et no tavai, valisin kanga ja ta tegi mingi helikiirusel need valmis. “Kui laps lõunaund magab, siis teen!” Ja reaalselt ta saatis pildi, et lõiked valmis ja järgmine hetk olid pusad juba puu peal rippumas.. Järgmine päev postis ja.. No ma olen jumala vaimustuses nendest pusadest ka. Ja kuna mulle Kaiga nii väga meeldis pildistamas, siis andsin uue pusade tellimuse ka sisse. Pean ainult kanga välja valima.
Ah, mis ma siin ikka pikalt pläkutan, vaadake parem pilte, mis pime tegi. Tänks, Kai!
Fotod: Kai, töötluse tegin kiirelt ise!
PS! Selliseid mustikatega pusasid saab osta meie blogilugejalt – kes müüb neid marimelli e-poes :) tšekka siit!
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…