Tänasest laupäevani on Bon Bon Lingeriel laomüügipäevad. Kuna ma nende pesu juba ammu nillinud olen, siis mõtlesin, et tavai, lähen ka. Kohe kell 12, kui avavad, saan ehk löögile ja leian midagi meelepärast. Ma panin endale reegli – üle kolme pesupaari ei osta ja ühe komplekti eest üle kümneka ei maksa. Reklaam lubas tooteid ühest eurost, rinnahoidjad (mida mul kõige rohkem vaja oli) pidid 3€ maksma. Ma küll eeldasin, et see on reklaamitrikk ja üleüldse, mingis nukusuuruses jälle, aga läksin ikka kohale.
Kohale jõudes olid laomüügi sildid ümber terve Tatari 64 maja. Kui raske olnuks ürituse alla kirjutada, et ladu asub Rimi taga? Megaraske! Aga kõik liikusid Õnnepalee poole, seal nägid kolme noolega silti, mis viitas, et ladu on Rimi taga ja siis liikus see naistemass kõik tagasi. Selline sagimine nagu hulludel päevadel Stockmanni ristmikul. Ausalt, ma ei tee nalja. Naisi sagis edasi-tagasi Uuskasutuskeskuse ja Rimi ees. Nagu sipelgapesa!
Nii ka mina. Vahetult enne laouksest sisenemist tuli sealt välja mingi tšikk, kes rääkis telefoniga – “Siia on mõtekas õhtul tagasi tulla!”
Ma astusin sisse ja mõtlesin veel endamisi, et see oleks küll megafeil kui nad alles asju välja panevad.. aga ei, ma sain aru mida ta mõtles poolel trepil, mis lookles sinnani kuhu silm ulatus. See oli järjekord. Järjekord, et üldse SISSE SAADA! Et üldse näha, mis müügiks on.
20 minutit hiljem olin järjekorraga liikunud koridori, aga silm veel “poodi/ladu” kui sellist ei silmanud. Ma reaalselt hakkasin seda blogi seal järjekorras kirjutama.
“Kui ma teaks, mis seal sees on, ma ei seisaks siin,” kommenteeris mingi lahkuja. Teadagi, sukapaela saab euro eest ja kõik muu maksab miljon. No, ootan edasi. Juba pool maad ju mindud.
Lõpuks märkasin esimest ust “1 ese 3 eurot”, see oli tühi! Paar inimest uudistas, aga lasteriided ja hõlmikkampsunid vist rahvast ei kõnetanud, kõik tulid soodsa stringi peale kohale!
30 minutit pärast saabumist, 45 minutit pärast avamist hakkasin sissepääsule lähenema. Kuulen kuidas keegi räägib, et õue välja on järjekord. Edu saabujatele, mõtlesin ma endamisi :D
Sisenedes oli rahvast murdu. Iga kasti ees sobras hunnik naisi ja ma olin enam kui kindel, et lahkun tühjade kätega. Minu rõõm oli aga suur, kui nägin, et kapinuppudele ja kirsikividele eriti midagi pakkuda polnudki ja suuri numbreid minusugusele büstikale prouale oli piisavalt. Kastide viisi. Ja hinnad 3€ nagu lubatud. Haarasin igast kastist sobilikku kraami, mis maksis kolm, mis viis, üks maksis üheksa, mis silma järgi tundus sobivat, sest proovida ei saanud ja hiljem neid ringi vahetada ei saa. Eeldasin, et kui mul on muidu 85C, siis siin peaks ilmselt D korvi vaatama. Mul oli kuidagi nende kodukalt rinnakaid vaadates meelde jäänud, et nende mõõdutabel oli nats teine.
Aga tootevalik oli suur, isegi neid fänsib’nsi särke ja bodysid sai. Aga mu kehaga need ei sobi ja minust nad sinna jäid.
Kui ma siis mõtlesin, et heakene küll, haaran juurde ka sobilikud püksikud.. Hinda nähes ma loobusin. Ma saan rinnahoidja kolmeka eest, siis viieka eest ma stringe küll ei kraba.
Täpselt tund hiljem olin 21€ võrra vaesem ja viie rinnahoidja võrra rikkam. Kodus proovides sobisid kõik rinnahoidjad ideaalselt. Selle raha eest tasus seista ja oodata küll.
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…