Emadepäev ehk jutte minu emast

Eelmisel aastal sain ma just emadepäeval teada, et ma olen rase. Või noh, ma rihtisin lihtsalt selleks päevaks selle testi tegemise, sest järgmisel päeval oli arst. Lihtsalt kontroll, aga mõtlesin, et teen testi ära, siis on kindlam :) Eelmise aasta postitust saab lugeda siit!

Kuna mul enam ema pole, siis mõtlesin, et kirjutan emadepäeval oma ämmast. Natuke pikemalt. Tema kohta on minult nii palju küsitud. Aga Naistejuttudes oli paar päeva tagasi teema, et emadepäeva eel, mida teile emad on õpetanud…

Ja ma hakkasin selle peale mõtlema ja otsustasin, et kirjutan ikkagi enda emast. Kes oli maailma parim.

Esiteks, ma õppisin temalt ilmselgelt söögitegemist – just seda, et tasub eksperimenteerida, mitte retseptis näpuga järge ajada. Katsetada, proovida ja nautida. Mu emale meeldisid miniatuursed söögid, sellised, mis taldrikul ilusad välja nägid, mille kogused polnud põllumehele. Mul sama teema. Ma võiks erinevaid toidupilte netis passida tunde, surfata köögitarvikute netipoodides…

Teine asi, see ei ole küll mingi õpetus, aga ehk selline asi, mida ma ise proovin kindlasti Hedoni puhul kasutada – kõik on lubatud.

Ehk et, ma võisin 13aastaselt minna sõbrannadega peole, juua siidrit ja käia lõpmatuseni välikontsertidel jne, kui ma vaid ütlesin, kuhu ja kellega ma lähen. Alati sain taksoraha kaasa, et ma kenasti koju saaks. Isegi kui see oli tema viimane raha, ja ma tahtsin välja minna, siis palun, siin on taksoraha.

Ja kuna mul oli kõik lubatud, siis ma ei kibelenud üldse kuskile kolama ja välja. Näiteks mäletan elavalt ühte seika, kui tahtsime minna Tivolisse mingile peole, mis kestis poole ööni. Elasin sealt 1,5 km kaugusel. Sõbranna vanemad ei lubanud, et misasja kuhu peole, õhtul. Minu ema oli, mingi, muidugi minge, kamoon… No me läksimegi, sõbranna valetas kodus, et tuleb minu juurde ööseks lihtsalt.

Meil oli megalahe õhtu, mingi hetk hakkas külm, kuna pidu oli täies hoos (või noh, mis pidu, kontsert – Black Velvet, Code One jne), läksime vahepeal minu juurde, et paneme soojemad riided selga… Tagasiteel kukkus mu sõbranna minu juures trepist alla ja murdis käeluu.

Arvake ära, kas ta julges oma emale helistada? Arvake ära, kes läks temaga haiglasse ja ta ema mängis? Arvake ära, mida ta ema tegi, kui ta teada sai? Ta ema oli psaiko, kellel oli uus mees ja uus laps, see sõbranna oli nagu ori kodus, pidi kõike tegema.

Esimene asi oli see, et fak, sa ei saa nüüd koristada. Ja ma mäletan selgelt, kuidas need tropid vanemad korjasid nõusid, ja pesid ise vaid hädapärase taldriku endale, et kui plikal kips ära võetakse, siis on ju ideaalne kohe nõusid hakata küürima. Täiesti haiged inimesed. Miks sellised saavad lapsi üldse?

No igaljuhul mul on selgelt meeles see päev, kui tal kips ära võeti, käsi oli kange ja valus ja ema irvitas köögis: hakka nõusid pesema. Ma pesin terve laari nõusid ära, mida oli kuu aega kogutud sinna. Sellised emad – no mind ajavad närvi. Ega lapsi ei saada selleks, et nad ainult kodus orjaks.

Ühesõnaga, minu ema ei käskinud minul midagi teha, kõik oli vabatahtlik, mul oli lapsepõlv, millest mul on suhteliselt head ja lõbusad mälestused, just tänu sellele, et mind ei sunnitud mingitele töödele. Loomulikult pidin ma koristama oma tuba ja vahel ema aitama selles või teises, aga kogu see kodune majapidamine ja korrashoid polnud kohustus.

Tean veel ühte sellist ema, kes saigi minu meelest lapse selleks, et oleks, kes muru niidaks, rohiks, maja esiseid kiviplaatide vuuke lusikaga puhtaks kraabiks jne. No see ei ole normaalne. Terved suved olla rakkes kuskil aias, mis on niigi piinlikult korras. Teised sõitsid jalgrattaga ja läksid ujuma, tema kraapis kuskil mingit kiviteed ja nuttis marjapõõsas. No mis lapsepõlv see selline on?

Täiskasvanuna kui see laps käis selgeltnägija juures, siis selgus, et see on mingi kolme põlve tagune aeg, mis talle peale on surutud jne. Ühesõnaga, suht kriipi, kuidas tegelikult mingid eelmised elud võivad su elu muuta.

Aga, ma pidin rääkima enda emast.

Ükspäev küsis keegi minult askis, mida teha mintaifileest (see on kala, umbes nagu hõbeheik), soovitasin siis, et mina teeksin ahjus, hakiksin peale sibulat, tomatit, tšillit, pigistaks peale sidrunimahla jne… Mingi hetk teatas keegi, et tomat ja sidrunimahl, väkk, sibul ja juust, väkk…

Ja mulle meenus üks eriti hea söök, mida mu ema tegi. Seega, jagan hoopis teiega mõnusaid retsepte minu ema varasalvest, mida ka ise hea meelega teen, ja mida kõik kiidavad.

Ahjuliha sibula-juustuga

Viiluta loomaliha õhukesteks viiludeks, tao haamriga eriti õhukeseks ja lao ahjupannile, niimoodi kortsutades, mitte väljavenitatult.

Viiluta kahekordne kogus lihakogusest sibulat (kui liha on 1kg, siis 2kg sibulat) ja puista liha peale. Lisa soola-pipart. Lase pudelist majoneesi sibulakuhjale. Pane peale mõnus kuhi juustu ja ahju.

Juurde võib keeta kartuleid. Eriti head on värsked kartulid tilliga.

Sealiha seente-juustuga

Haki seened ja sibul, pruunista. Lisa endale meelepäraseid maitseaineid.

Prae sealiha steigid kuumal pannil esmalt ühelt poolt, keera, pane peale sibula-seene mögin ja riivitud juust. Pane pannile kaas peale ja tuli kinni. Lase juustul sulada. Imeline. Sobib samuti keedetud kartuliga.

Mäletan, kui ma seda sööki oma äiale kunagi tegin, kui ta meil Tallinnas külas käis. Talle väga meeldis. Helistas siis oma armsale abikaasale ja teatas, et pole paremat liha mitte kunagi oma elus saanud. Autš! Löök allapoole vööd, mis? Igaljuhul, avalikult sellest mingit sõda ei tulnud, aga millegipärast pakuti mulle samasugust liha (või noh, üritati teha sellist) järgmisel külaskäigul jutuga „ma olen terve elu sealiha niimoodi teinud!“ OK!

Sellist lõhesuppi nagu mu ema, ma teha ei oska. Tahaks. See oli lihtsalt jõhkralt hea, kuigi ma muidu kalasuppi ei söö. Mu ema seljanka oli ka parim. See tuleb mul üsna sarnaselt välja. Sest ma ei hoia ikka vapsee kokku. Lusikas peab ikka püsti seisma kausis :)

Ah, ma kõiki asju ka ei saa teile reeta. Mul tegelt ei tule praegu lambist rohkem meelde, mis megahea oli. Tema saiad ja pirukad mulle näiteks ei meeldinud. Ta pani sinna kardemoni ja mulle üldse ei meeldi kardemoni maitse. Väkk! Samamoodi ei meeldi mulle kuivatatud koriander ja vorstirohi. Väkk-väkk-väkk!

Aga jah, mul oli maailma parim ema. Kes tolereeris mu valikuid, isegi kui need talle ei meeldinud. Sest need olid minu valikud. Ta oli alati minu poolt. Ta toetas mind igas ettevõtmises, kuigi need ei pruukinud talle meeldida. Ja täna ma tean, ta oleks megaõnnelik, et ta oleks vanaema ja ta oleks megauhke mu söögitegemise üle ja üldse meie üle :)

Millised on teie mälestused emadest? Mida nad on teile õpetanud või ehk on midagi, mida alati meenutate, et ema ütles/tegi…?!