EMO vol 2

Täna hommikul ärkasin enne kella ja läksin otsejoones wc-sse, teadsin, et kobin magama tagasi ja ei pannud isegi tuld põlema, kuid pühkides nägin ikkagi, et vist jälle määrib. Läksin voodisse tagasi, und ei tulnud. Ärkasin uuesti üles ja nägin, et ka voodi oli määritud. Läksin uuesti wc-sse ja vaatasin, et mu püksid reaalselt ujusid – see polnud punane veri, vaid selline määriv ollus, aga seda oli kindlasti rohkem kui paar supilusika täit.

Kuna Meelis pidi 15 minuti pärast nagunii ärkama, et tööle minna, siis kasisin end kiirelt puhtaks ja ütlesin talle, et ta mind uuesti Pelgulinna EMOsse viskaks enne tööd.

No ilmselgelt ma ei oleks pidanud end pesema ja need megaräiged püksid endale jalga jätma, sest selleks hetkeks kui ma sinna jõudsin, enam ei määrinud ja see arst oli umbes sellise näoga, nagu ma ajaks paska…

Seal ikka vana hea – platsenta on emaka ääres ja see määribki. Tegi mulle UHga mingi pildi, millest ma midagi aru ei saa – ütles, näed, siin on veri – see tuleb aega mööda välja, paanikaks pole põhjust. Üldjuhul platsenta liigub oma õigesse kohta mingi aeg, aga vahel ikka ei liigu ka. Seega ma olen mingi riskirase? Iga päev hoian hinge kinni, et täna platsentat välja ei köhiks ja lapsest ilma ei jääks? Jeii!

No ja põhimõtteliselt jutt lühike ja konkreetne – rahu, rahu, rahu. Puhka. Ära tõsta raskeid asju. Võid haiguslehe võtta. Nädalaks kindlasti. Võibolla kauemaks. Aga ära tõmble ringi, ole rahulikult. Helista alates kella kaheksast Rasedakeskusesse ja nad panevad haiguslehe jooksma.

Tegid mulle reispassiks süsti peffi (mis peaks veritsust kinni hoidma!? – milleks see hea oli, et ühel päeval nagu ämbriga kõik korraga tuleks?).

Mul hakkas täna puhkus, ma tean, et puhkuse ajal haigestudes nö puhkus pikeneb haiguspäevade võrra… Aga äkki oleks mõtekas puhkus tühistada?

No hakkasin siis kella kaheksast helistama, 9.15 sain lõpuks kellegi toru otsa. Ja siis, nagu välk selgest taevast – ei, ei, niimoodi telefoniteel me haiguslehte jooksma panna ei saa. Peate arsti juurde tulema. Tore, et ma kaks tundi tagasi sealt tulin! Ja siis selgus, et tegelikult on kogu minu raseda-saagaga mingi ilge kamm. Esiteks pole mulle siiani väljastatud rasedakaarti – see on kõigil välja arvatud mul!

Ma kirjutasin oma esimesest arstist, kes oli kana kuubis (loe siit!), ja mingist ämmakast, kes tundus normaalne, aga kelle nime ma isegi ei tea. No selgus siis, et ma peaks sinna nende poole pöörduma, et haiguslehte saada.

Aga… Reedel on alles vastuvõtt. Ma siis ütlen, et mul on plaaniline visiit esmaspäeval, et siis ei pea eraldi aega mulle reedeks panema. „Oi, aga ma ei näe, et teil siin esmaspäeval aeg oleks! 9.30? No kuidas see võimalik üldse peaks olema?“

Ma ei tea, mida hekki nad seal Õismäel sahkerdavad, aga põhimõtteliselt pole mul ühtki arstiaega, mis mul endal kirjas on (nende poolt kirja pandud!). „Ma näen siin märkeid, aga samas arste neil päevil pole, ma ei saa aru…“ ütles tädi telefoni otsas ja lubas kõik ajad üle täpsustada ja mulle tagasi helistada.

No ülla-ülla, et ma arsti vahetada soovin! Huvitav, kas see õnnestub ka nüüd finally või ma peangi selle surma juures edasi käima, kes vaevu oma nime mäletab, rääkimata patsientidest…

Neli tundi hiljem

Vahepeal olen jõudnud helistada muidugi Haigekassasse, Pelgulinna tagasi, tööandjale, tuttavale raamatupidajale, guugeldanud end vigaseks teemal “haigusleht puhkuse ajal; haigusleht raseduse ja puhkuse ajal” jne

Tänasest hakkas jooksma haigusleht, mille pani mul jooksma ikkagi minu ämmakas Õismäel, kelle nime ma siiani pole selgeks saanud ja googel-moogel ei anna tema kohta midagi, aga heakene küll. 7ndal on siis vastuvõtt ja eks siis ole näha, kas leht pikeneb või mis saab.

Puhkuse tühistamise soovi edastasin enda raamatupidajale samuti. Kas see nüüd nii ka läheb, ma kindel ei ole, aga loodame parimat. Seaduse järgi peaks mul olema õigus puhkusele kohe pärast haiguslehe lõppemist, kuid poolte kokkuleppel võib seda ka nihutada.

Ma olen sellessuhtes natuke napakas, et ma tahan kogu aeg tööd teha – ma ei saa passida ja vaadata kuidas asjad seisavad või ei toimi. Juba omal ajal võtsin ma kuu korraga puhkust, puhkasin nädala-kaks ja tegin terve aja ikka tööd edasi. Üks asi oli selle eest saadav raha, teine asi see, et ma ei tahtnud lasta kätt pulsilt.

Aga praegu ma sisendan endale, et ma pean aja maha võtma, olema rahulik, mitte üle mõtlema, mitte tööle mõtlema, keskenduma beebsile ja rahuuuu rahuuuu rahuuuulik olema :)

Samal teemal