Hirrrrmsad vanemad! Appi!
Teate, avastasime mõni aeg tagasi, et me oleme täielikud nõukaaja lapsevanemad. Miks, küsite. Kohe seletan.
Okei, nõukajal oli kõik puidust (söögitoolid, kiiged, võibolla kärud ka, ma ei tea), aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Mänguasju ja sellessuhtes plastikut on meil vähe, aga söögitool on plastikust ja käru on plastikratastega ja… Oeh, õnneks kõhukott on ökomöko kangast ja looduslike värvidega värvitud, aga ikkagi vale..
Kõik mis ma ostan või teen on vale… Teiste jaoks!
Ühesõnaga, eile postitasin ma omastarust toreda postituse meie mõnusast tripist Aegnale ja sain kommentaarides pähe, et olen hirmus ema, et oma lapse SELLISESSE kandekotti julgen panna…
Ma olen sellessuhtes jah, imelik, et elan 21sel sajandil aga käitun ja mõtlemismentaliteedilt olen nagu eelmisest sajandist.
Te ütlete, et mu kõhukott on vale kujuga, halva istuvusega, eriti poisile… Kus kanti last aastal 1983? Vastake palun!
Mina isiklikult, sündinud 83nda aasta veebruaris, magasin suvel seenekorviga rõdul… Ja mis mul viga on? Mis ergonoomilisest asemest me räägime? Vaevalt, et keegi mõtles, kas korvi põhja puistada tatart või kookoshelbeid, poroloonijuppe või vatitupse. Pandi midagi alla ja head und! Ma ei mäleta, kui (eba)mugav mul oli, aga näete, elus olen…
Jah, siin võiks vaielda, et siis polnud selliseid variante mis praegu… Aga näed, polnud ja saadi hakkama. Ma ei leia, et ma peaks enda kodu üle kuhjama asjadega lihtsalt sellepärast, et nad on välja mõeldud.
Samahästi, meie laps on hetkel turvatoolis kui autoga sõidame. Pole soovituslik seal üle kahe tunni tal olla lasta. Aga kui aeg tiksub täis ja ma näen, et olen 15 minuti pärast kodus ja ta näiteks magab, siis ma ei hakka ju autot kinni pidama ja pausi tegema, et ta selga sirutada saaks. Kohe oleme nagunii kodus ja kohe nagunii saab sealt välja.
Kus mina 83ndal aastal olin? Kuidas ma üldse haiglast koju sain? Kuidas mindi maale vanaema juurde? Ilmselgelt olin ma kellelgi süles ja nii oli ka veel minu 95ndal aastal sündinud õepoeg… Ei mäleta meeletut draamat ja muretsemist, et midagi jääks tegemata või käimata… 80ndatel ei teadnudki keegi midagi mingist turvatoolist. Vähemalt Eestis mitte.
Igaks juhuks kiirelt guugeldasin, näiteks Maxi Cosy sai alguse 84ndal aastal, 60ndate keskel olid variandid (nagu taburetid), et lapsed näeksid aknast välja. Jumala eest, kus oli isofix kinnitus? Lambist pandi see puust raam auto tagaistmele konksudega kinni ja elu oli lill.
Mäletan, et selle pildi pärast sain ka megasõimu omal ajal. Issand, laps sellises asendis, appi-appi (kass läks kappi!). No ega ta ei ole 24/7 sellises asendis või üldse mingis konkreetses asendis…
Mida sõid lapsed aastal 1983? Ma ei mäleta, mis ma sõin, aga ma tean, et minu neli aastat vanem täditütar sai juba paarikuuselt vedelat mannaputru. Laps hakkas sööma suht kiirelt sama mida vanemadki. Ja ma tõesti ei mõista neid inimesi, kes vaatavad imelikult kui ma pakun oma peagi seitsmekuuseks saavale poisiklutile enda taldrikust kartulit, porgandit, kotletti, lõhet, ingverit, tšillit…
Okei, võibolla olen mina imelik, aga pidin ükspäev krambid saama, kui meie grupis üks emme kirjutas, et tahaks lapsele anda õhtul putru, et kui palju võiks korraga anda. Ma siis ütlesin, et tehku 100grammi ja andku piima peale. Sellepeale läks suht sõda lahti, et mismõttes, ikka paar lusikatäit prooviks ja homme neli lusikatäit jne
Ma olen hirmus inimene, ma ei testi midagi. Okei, tema päris esimest kahte püreed ma andsin talle kaks lusikat ja kõik. Aga järgmisel päeval sõi potsikud juba peaaegu tühjaks. Kui ma hakkaks igat maitset talle testima, siis mul läheks aasta aega, et ta maitsetega harjuks ja talle üldse midagi anda saaks.
Kui lapsel kõht tühi, siis võtan riiulist püree ja söödan sisse. Nüüd õepoeg tõi Soomest erinevaid püreesid, purk lahti ja nomnom, mida ma testin. Ma mõtlen, et kui on allergia, on ju enivei – kas kaks lusikat või 12.
Eile käisime Mallu pulmaõhtusöögil, laps sai kalasuppi ja magustoiduks maasikasorbetti ja täitsa elus on. Pole tal häda midagi. Aga nüüd tean vähemalt, et lõhet võib talle veel pakkuda. Talle väga meeldis. Ma muidugi ei tea, mis raamat selle kohta ütleb, mis elukuust kala võib pakkuda…
Mul on üldse tunne, et (noored) emmed mõtlevad veits üle. Mida sa põed juba ette? Miks ette planeerida, et pesen pesu ainult Miniriskiga, enda riietest eraldi, muidu tuleb allergia. Ma pesen enda riietega koos, suvalise Arieli kapsliga ja pole midagi. Minu meelest see natukene ülehoolitsemine ja allergiate kartmine neid aina juurde tekitabki. Ma võtan last kui elu loomulikku osa. Jah, ma ei põe ka enda puhul ette ja üle.
Mul ei ole piisavalt raha, et osta oma kodu, aga see ei tähenda, et ma sellepärast elamata jätan või kuskil käimata või olemata. Küll see raha ühel päeval on ja kui ei ole, eks siis vaatame edasi. Ma ei tunne, et ma 30nesena peaks lolliks minema mingite asjade pärast.
Oleks ma 20 ja vallaline, siis ma võiksin teha 18tunniseid tööpäevi, töötada kahe koha peal ja ajada räiget plekki taga ja süüa ainult makarone, et saada oma kodu või mis iganes asi, mille järgi isu on. Aga 30nesena, kui mul on pere, armastav mees ja nunnu beebipoiss, ma ei tunne, et ma peaksin vigaseks tõmblema mingi oma kodu pärast. Ma ei ole ainuke, kes üürikas elab ja pole ka viimane. Ja kui elangi surmani üürikas, siis elan, mis siis? Vähemalt olen ma õnnelik ja ei tõmble ja raiska oma väärtuslikku aega raha nimel. On olulisemaid asju kui OMA neli seina. Jah, need on olulised, aga minu jaoks on olulisem olla koos oma perega.
Ah jah, läks veits lappama see postitus, aga mu kogu point oli see, et üleüldiselt ei tasuks üle mõelda, vaid elada. Kui ma muretseks iga sekund, et miski tekitab allergiat, või ei ole lapsele hea, siis kuhu me niimoodi jõuaksime? Ma istukski temaga nelja seina vahel vatitupsude otsas, sest õues võib saada nohu, autode heitgaasid pole hingamisteedele head, keegi suitsetab kuskil, keegi võib otsa sõita jne.
Mis teie arvate? Või kuidas teie oma last/lapsi kasvatate? Muretsete lolliks või go with a flow?
134 Kommentaari
Lugesin nagu enda elust :) uskumatu:)
Las virisejad virisevad-alati leitakse teise peale näpuga näitamiseks põhjus ja öelda mida sa valesti teed :)
Kaarel Nõmmik kirjutas hea postituse facebooki:
“Maailmas on palju naudinguid: pokaal veini (mõne jaoks pudel, mõne jaoks kaks… või kolm), tükk šokolaadikooki, jooga, seks, õhtusöök heade sõprade seltskonnas, päikesetõus hommikukohviga, paljad jalad kasteheinas, laupäevane pärastlõuna vinüülplaadikrõbinaga, tuul merel juukseid sasimas, saunaskäik, (öko)smuuti, uue iphone lõhn, ingli hääl välja pääl, paljude jaoks isegi töö. Ja see, kui kellelgi teisel midagi täiesti ***** läheb.”
See peaks kogu selle teema vist kokku võtma :)
PS! Oled väga armas ja sümpaatne inimene :)
Lugesin kommentaare ning mõtlesin, et poetan ka sõna sekka. Kõhukottidest ei tea ma suurt midagi kuigi minu lapsed on sündinud 1995 ja 1996 aga toidu kohalt võin rääkida oma kogemusest. Minu rinnapiim oli lahja ning laps ei võtnud 3. kuuks mitte grammigi juurde. Perearst käskis hakata andma juurde tavasööki, mitte Pilttit või Bonat või muud sellist vaid körti. Körti ei pea valmistama mannast. Päris lihtne oli kaerahelbe vüi tatra või riis jahvatamine kohviveskis ning sellest siis veidi paksema kuid pudelist joodava toidu valmistamine. Liha,kala ja kõik muu söök oli lapse toidulaual juba 7. kuuks. Tänaseks päevaks on see laps juba täiskasvanu seega saab teha mingeid järeldusi. Allergiaid ei ole, lapsena haige ei olnud v.a lastehaigused nagu tuulerõuged, sarlakid jne. Teine laps sai osaliselt siiski piimasegu sest nii oli mugavam.Kaldun arvama, et pigem võib lapse tervist kahjustada valmis piimasegud kui naturaalne toit.
Minu soovitus sulle on, et jätka samas vaimus. Tubli oled!
Ma muud ei tahagi öelda, aga allergia pole naljaasi. Ei ole just eriti tore kui su laps ennast verele kratsib või hingamisteed kinni paistetavad vms, sest sa lihtsalt ei viitsinud erinevate toitude katsetamise/tutvustamisega jännata. Loodame, et lapsel ei ole ühtki ägedat allergiat.
Aga ega ennem ei saagi ju teada, Kas lapsel on allergia või mitte, kui pole proovinud. Ei lähe ju last null punktis süstima ja proove andma, et Äkki tal on mingi allergia! Näiteks Ma ei tea ju kunagi, kas mu lapsed on allergilised mesilastele-herilastele… Mis ma tegema pean siis? Toas neid kinni hoidma, et siis nad ei saa nõelata… ?
Mesilaste-herilasteallergia puhul on nii, et esimene suts ei tapa, vaid põhjustab lihtsalt tavapärasest tugevama reaktsiooni. Iga järgmine kord on reaktsioon järjest tugevam, aga siis sa ju juba tead ja oskad selleks valmis olla.
Marimell. See oma kodu teema. Sellega on nii, et te olete lihtsalt liiga noored :) . Vanuses 22-44 elasin korteris, tõsi, see oli minu oma, erastasin selle kolhoosilt, kus töötasin tippspetsialistina. Olin rahul ja õnnelik, see korter oleks võinud ka üürikas olla, vahet pole. Ma lihtsalt elasin seal, kasvatasin suureks oma lapsed, raha panin sellesse elamisse minimaalselt. Aga äkki käis klõps. Tahan OMA kodu, oma maja, oma aeda, oma privaatsust. Ja nii ma siis selle OMA soetasingi. Olgu peale, et pangalaenuga. Ja et see OMA ei ole viimase peal uhke ja mugavustega. Aga juba 5 aastat ma kaifin seda tunnet ja seda kohta, kuhu ma iga päev pärast tööd lähen. Ja mul on laenu tasuda veel 5 aastat, kui see läheb sama kiirelt kui esimesed 5, siis on ju kõik OK. Minu meelest. Ja korteris elab mu 24-aastane poeg. Iseseisvalt, ilma emmekese poputamiseta.
Mis ma tahan öelda, on see, et elage ja ärge muretsege tuleviku pärast. Kõik, mis peab tulema, see tuleb niikuinii. Omal ajal. Kui mitte varem, siis hiljem.
Ma seda motot jälgingi, et kõik tuleb omal ajal, või natuke hiljem :)
Täitsa hea moto.
Kui sa seda oma lapse puhul ka järgiks …
Hahaaaa :D see on nii “rusikas silmaauku” kommentaar, et võttis lausa muigama!
Olles ise väga tugev allergik,võin ma öelda ,et allergia süveneb aina ,mida rohkem sa seda steriilsust ja hullust taga ajad!Sööge maal põõsa küljest marju,turult ostes võib samuti otse süüa,pole vaja igat asja ,keeta ja seebitada.Teie oma, immuunsus bakter kaob,see kus keegi elab..on igaühe oma asi-vastavalt võimalusele!Olen ise üles kasvanud maal,paljajalu joostes ja võin öelda ,ma polnud kunagi haige…sinnamaani ,kui esimese lapse sünniga tehti erakorraline keiser ja vereülekanne…alates 1997 a olen allergik…õietolmule,söögile,ravimitele jne jne…kuid siiski, söön ma peaaegu kõike….pähkleid ,pipraid ja tomatit, natuke jälgin,kuna need on allergeenid.Samuti ei usu ,et need imikute purgisöögid oleks ,kuidagi tervislikumad ,kui söök mille sa ise teed.Olen teinud koolis toidutundmise erialal uurimuse beebitoitudest-üks on see ,mis kirjas ,teine on tegelikkus!Arvan ,et õige vanem tunneb ära ,oma lapse vajadused…foorumite ja neti järgi lapse kasvatamine, on küll viimane asi,mida peaks tegema! Umbes kuu ja meie perre sünnib uus väike ilmakodanik-siiski kavatseme ,teda kasvatada ikka oma teadmiste ja oskuste järgi…mitte foorumi järgi:) .Meie kahe tütre vahe ,tuleb 18 a…ilmselt peaksin kriitiliste 20 aastaste meelest, ka ennast põlema panema ,et 40 ne aastaselt veel lapse saan ,aga see on meie otsus…ja võin öelda ,et rasedus on olnud 3 x lihtsam ,kui 23 aastaselt!Soovin ,kõigile emmedele jaksu ja kainet mõistust, lapse kasvatamisel…üle pole vaja mõelda ja sina ise oled see ,kes tunneb ja näeb ,mis sinu pisikesele ,kõige parem on!Päikest!
Hei, mul on ka kodus kohe 9 kuuseks saav enneaegne sündroomiga laps. Mulle on ka öeldud, et issand jumal, sa annad lapsele seda ja seda, aga ta saab ülehomme 9 kuuseks ja sööb kõike mida meie, mingeid rpa-sid ta enam juba kuu aega ei taha, lihtsalt keeldub, joob poe ja lehmapiima vahepealseks toiduks. Mannaputru on ta saanud alates 7ndast elukuust. Kartult hakkas saama enne 4ndat elukuud, selle peale sain sellist sõimu et jube.. aga laps ei saanud mul aptamilist kõhu täis. Mänguasju ja kola eriti ei ole kodus, sest ei näe mõtet, tal on paar lemmikut millega ta mängib. Kui ta mul veel püreesid sõi andsin samuti kohe pm purgi korraga. Arst keelas meil lapsega käia poes ja õues, kuna võib nohu saada, mis on temale eriti raske( sündroomi tõttu), aga meie käisime ja ei juhtunud mitte midagi, pole tal kordagi nohu olnud, haige samuti mitte. Alergaid siimaani ei ole olnud, on isegi sokolaadi ja maasikad saanud, rääkimata muudest asjadest, mida ei tohiks raamatu järgi anda. Tomat ja maasikad on lemmikud nö allergeenidest :D Eriti vihale ajab see, kui Kirsili sai 5ndal kuul mul hakkliha siis üks tuttav kirjutas : issand isegi minu 8 kuune laps ei ole sellist delikatessi veel saanud, mida sa teed oma lapsega. Hah, mis mõttes, see tema probeleem et ei ole andnud. Just täna hommikuks sõi laps mul banaani ja ploomimoosiga mannaputru, lõunaks hakkan kohe tegema tatraputru kanaga, kõrvale joome keefiri, head isu! Mina kohe kindlasti ei arva, et ma olen mingi halb ema kui ma oma lapsele annan normaalset süüa. Sama on nende küpsistega, Kirsilil ei olnud esimene küpsis see HIPPI beebi oma, vaid täiesti tavaline Selga küpsis. Ma ei ole tähendanud, et tal midagi teisiti oleks. Need, kes raamatute järgi lapsi kasvatavad, edu teile, mina seda ei tee! :) mul ühe sõbranna sõbranna laps oli selline, et ema ei andund talle kuni aastani mitte midagi peale rpa ja laps ei saa 2 aastaselt isegi saia mitte süüa, magu ei võta vastu. Marimell, sa ei ole paha ema, usu mind :)
Ma ei saa aru, miks räägitakse tänapäeval raamatu emadest. Ma küll leidsin 85 aastal sündinud venna beebiraamatu, kus oli täpselt kirjas mida su 2-kuune jne laps peab tegema, seega nõuka ajal oli ma ütleks isegi rohkem raamatu järgi elamist kui tänapäeval. Ja seal oli ikka konkreetselt päeva plaan paigas, et kell 6 on äratus jne . Ja miks üldse blogida, kommenteerida kui kriitikat ei talu? Me kõik üritame ju teha otsuseid, mis oleksid meile head ning need ei lähegi teiste arvamustega ju kokku. Nii palju kui on inimesi on ka arvamusi.
Huvi pärast küsin kas sa perearstile oled ka öelnud, et kõike laps saab? Meie oma iga kord küsib mida saab. Kas perearstil selle peale midagi öelda ka on?
Ma ei käi perearsti juures, ma käin lastearsti juures ja jah, ma ütlesin, et saab kõike, kana on lemmik.. “Muidugi, poiss ju!”
Meil väga normaalne vanakooli arst, oma 40 aastat tittesid kantseldanud – usun, et teab, mis räägib :) Kuigi D-vitamiini osas oleme eriarvamusel, aga las ta olla…
Tegelikult on ikkagi nii,et igaüks kasvatab oma last nii,nagu ise heaks arvab. Mõni raamatu järgi,teine sõbranna järgi,kolmas vanaema järgi,neljas kasutab kõhutunnet või kogemust eelmistest lastest. Polegi üldsegi vahet,mismoodi kasvatad,vingujaid on alati. Ka mina olen saanud sellist tagasisidet,et “Issand,sa annad oma 4-kuusele püreed? Ja veel mannaputru? Alla 6 kuusele ei või üldse muud peale rinna anda!” või et “appi,sa ei andnudki talle õuna-banaani-pirni eraldi 2 ampsu kaupa ala nädal aega igat maitset (ja siis loomulikult ka nädal aega 2 ampsu õuna-banaani,siis banaani-pirni,siis õuna pirni,et olla kindel,et need maitsed ikka moos ka sobivad) vaid andsid hoopis terve 90g potsiku korraga ära?!”
Andsin jah. Ja annan veel. Ja mind ei huvitanud esimese lapsega,mida teised arvavad ja nüüd huvitab veel vähem. Samamoodi ei lähe ma kellelegi teisele ütlema,et ta teeb valesti. See on minu arvamus. Iga lapsevanem ikkagi ju tahab oma lapsele parimat. Kõik ei saa osta oma võsukesele 400 eurist Emmaljungat ja kõigil lihtsalt ei ole lapsele kuni aastaseni rinnapiima anda. Aga see ei tee neid vähem armastavateks vanemateks
. Armastus on siiski hinges,mitte hirmkallites asjades ja kõigi teiste järgi lihtsalt pole võimalik oma last kasvatada.
Niiet saage üle kui naabri-Mari oma lapsele 2 kuuselt banaani annab või ületee-Jüri õde oma 5 kuusele plikale juba kartuliputru annab.
Mida vähem põed teiste pärast,seda ilusam elu on ;-)
Juhuu yle pika-pika aja yx normaalne lapsevanem. Mina saan ka koguaeg pahandada. Sest ma ei nunuta oma last. Kyll on häda et ma ei vota last sylle kui jonnib, 1,5 aastaselt panin ta lasteaeda(öeldi et olen rongaema) 6 kuust magas oma toas, 6 kuust pakkusin juba maitsta kõike ja 8 kuust soi suurte tykkidega sooki. Tanapaeva lapsed ongi nii ara hellitatud et nad on abitud. Nad ei oska 2 eluaastaks ise syya, juua, kõndida poodi emme peab syles voi vankris tassima. Ja enamus need opetajad ja ja halvasti ytlejad tulevad siis kui laps nohus voi kohas soovitama et osta 10 erinevat nohurohtu ja dinktuure jne et siis saab terveks kohe. Kohukottist niipalju. Kui on vaja kasutada siis tuleb kasutada. Ma ei usu et igapaev seal on ja nu halloo. Kas poisslastel jalgrattaga sõitmise keelate ära we? Uurige kuidas poisslastele see mõjub! Tanapaeva inimene loeb netist liigapalju lollusi kokku. Ja no last ei saa kasvatada raamatu jargi!
Olgu toidu ja muuga kuidas on aga turvavarustus autosõidul nüüd küll mingi mõttetu jura ei ole. 80-ndate liiklustihedus ja sõidukiirused ei ole tänastega võrreldavad. Kui toona juhtus õnnetus siis olid enamasti tulemuseks laibad, praegu saadakse vaid vigastada. Selle vahe tekitab nii autode turvavarustus kui laste sõidutamiseks mõeldud turvavahendid.
PS! keegi ei arva, et 15 min enne koju jõudmist tuleks laps turvatoolist välja võtta. Sedalaadi kriitika on pigem nende vastu, kes nii autos kui toas lapse tundideks turvahälli või tooli kinni panevad, et endal vähem passimist oleks.
Oh, mul on mõnikord tunne, et ma ei peaks üldse blogima, või kuidagi oma lugejaid selekteerima, kes aru saaks, mida ma mõtlen.
Sa küsid, kus kanti last aastal 1983. Vaatan, et keegi polegi vist sellele vastanud. Ma siis vastan.
Kanti puusal, üks käsi selga toetamas. Ilma igasugu kandekottide-värkideta. Vähemalt meil Eestis.
See kitsa põhjaga kõhukott on viimaste aastakümnete leiutis, aga kantud on lapsi aastatuhandeid. Milles? Enamasti linades, rätikutes, sallides. Nendes on laps kas pikali või istub nn konnaasendis; kubetpidi rippuma nende asjadega last siduda ei saagi.
Kasutusel on olnud ka lauajupid, mille külge laps sirgelt kinni mässiti ja siis kas selga võeti, sadula külge seoti või ka põllu serva puu otsa riputati. Ilmselt sai laps sealt hingelise trauma, kui ta liigutada ei saanud ja üksi jäetuna puu otsas kõikus, aga füüsilist traumat ta sealt ei saanud.
Ühesõnaga, lapsi on aastatuhandeid kantud kas pikali või konnaasendis, aga see kubemele toetuv kandmisviis on alles väga noor. Miks see üldse tekkis? Ma ei tea kindlalt, võin vaid oletada. Õhtumaades oli laste kandmine vahepeal umbes paarisajaks aastaks unustatud, ja kui uuesti selleni jõuti, siis ei saanud ju ometi otse üle võtta „metslaste“ asju, vaid tuli välja mõelda midagi enda oma, arenenumat. Lihtsalt, aeg ja tõekspidamised olid sellised.
Ma ei ole ise katsetanud, aga kujutan ette, et kitsa põhjaga kõhukotis rippumisega sarnase tunde võib saada, kui rippuda mägironimisrakmetes. Proovid järele? Kui kaua jaksad seal ilma kuskilt kinni hoidmata rippuda, enne kui kuskilt väga valus hakkab või midagi ära sureb? Jah, Hedon on sinust palju-palju kergem, aga temalgi toetub keharaskus samasse kohta.
Selg on neis kitsa põhjaga kottides samuti vales asendis, eriti kui kanda, nägu väljapoole. Ega see kohe tunda annagi – ent kas saame olla kindlad, et kui kunagi tulevikus alaseljavalud kimbutama peaksid, ei ole nende tekkes oma osa ka kunagistel imikuea valedel asenditel?
Miks neid siis ära pole keelatud? Vaat siin ongi minu meelest põhjus lobitöös ja „money talks“. Põhjalikke uurimusi pole kuulda olnud, et oleks tehtud, ja kandjale on need BB-tüüpi kotid ju kahtlemata mugavad, lihtne selga saada ja reguleerida ja puha. Ehkki, isegi BB enda viimased mudelid on ju juba ergonoomilised. Küll, jah, nendelgi saab servad ära keerata, nii et põhi muutub kitsaks, aga eks see ole ka loogiline – ega siis BB ise ometi hakka oma enim müüdud mudelile vett peale tõmbama ;)
Siin on ka üks täitsa hea artikkel: http://www.becomingmamas.com/considerations-in-choosing-a-baby-carrier/
Kui sa veel lugeda viitsid, siis toitumisest ka. Kirjutad, et sul pole mingeid terviseprobleeme, hoolimata tõenäolisest mannapudrudieedist. Aga su kaal? Saad sa olla täiesti kindel, et selle juured pole juba lapsepõlves? Kirjutad, et kaal läks käest ära antibeebipillide tõttu, ent neid võtavad ju paljud ja sugugi mitte kõik ei lähe paksuks – miks just sinu organism niimoodi reageeris?
Ja allergiad ei ole naljaasi. Neist võib välja kasvada, aga võib juhtuda ka nii, et väikelapseea toiduallergia tuleb hiljem tagasi hoopis astmana – ja sellest enam lahti ei saa. Need, kes siin kiidavad, et äh, mis allergia, näe, laps natuke täpiline, aga läheb üle ja laps ju ikka elus ja … Olge kenad, lugege natuke allergia kohta. Küsige kas või oma pere- või lastearstilt. Ausalt öeldes oli eriti õõvastav lugeda selle ema juttu, kelle lapsel meeallergia tõttu kõriturse tekkis. Oleks ta meega piiri pidanud, poleks see allergia tõenäoliselt üldse kunagi avaldunudki, sest kriitiline periood avaldumiseks oleks mööda saanud.
Mida ma öelda tahan – eks iga lapsevanem teeb ise oma valikud ja loodetavasti selle teadmisega, et kui mööda paneb, siis on nõus ka vastutust võtma. Aga sinu blogi lugejad võiks küll oma peaga mõelda. Natuke hirmutav oli see takkakiitmine, et kui mina kord lapse saan, siis teen kõik täpselt samamoodi kui sina. Ma ei ütle, et kõik, mida sa teed, vale on, või et sa halb ema oleksid – pealegi, tõdesid on palju. Aga igaüks peaks selle oma tõe ise üles leidma. Uurima, ennast harima ja tegema teadlikke valikuid, mille eest nad on valmis vastutama. Ja kriitikast samuti õppima.
Kui see sinu blogi ja selle kommentaarid kas või ühe noore või tulevase ema mõtlema panevad, siis on ju tegelikult hästi :)
Ah jaa, veel nõukaaegseist toitmissoovitusist. Selle aja eesmärk oli ju, et lapse saaks võimalikult kiiresti muu toidu peale, sest ema pidi tööle tagasi minema. 8-nädalane tasustatud sünnituspuhkus kehtestati alles 70ndatel. Ja kui see 8 nädalat (mitmikute või keisri puhul 10 nädalat) läbi sai, oli võimalik võtta kuni lapse aastaseks saamiseni palgata puhkust – neil, kel rahaliselt võimalik. Kel polnud, leiti lapsele hoidja ja mindi tööle tagasi. Olid küll ette nähtud imetamisvaheajad, aga kujutan ette, et logistika võis paras peavalu olla ja see soodustus kehtis pigem üksnes seadustes, mitte tegelikus elus.
Ja kui sa loed mõnd nõukaaegset lapsekasvatusraamatut, näed, et nõukaaegsest lapsekasvatusest oled sa väga kaugel :) Siis just olidki need desinfitseerimisnõuded jms. Lisatoiduga alustati küll varem, aga kogused ja toidud olid ikkagi väga täpselt ette antud, alustati ikka vähehaaval. Kassid-koerad tuli lapse sünniks korterist kõrvaldada, lapse tuppa minekuks tuli selga panna spetsiaalne kittel, mida kanti ainult lapse toas, esimesel elupoolaastal tohtis last hoida ainult tema voodis või mähkimislaual, kõik tuli läbi keeta ja keedetud lutte ning pudeleid tuli hoida kaanega kaetud klaaspurgis, kusjuures ka seda purki ja kaant tuli aeg-ajalt keeta.
Jah, hullumaja, ja vaevalt keegi kõiki neid nõudeid järgis :D Allikaks see raamat: http://www.ester.ee/record=b4129266*est Mul üks 1957. a välja antud titekasvatusraamat on ka, seda ma praegu Estrist ei leidnud. Muide, see 1957. a raamat oli isegi leebem kui too 1981. a oma :)
Enda lapsi ma rangelt raamatute järgi ei kasvata, aga loen küll ja püüan enda jaoks selgeks mõelda, milline lähenemine tundub kõige põhjendatum ja mis minule ja mu lastele sobiks. Ja kui mingi probleem tekib, siis loomulikult loen ja uurin ja puurin, kuidas seda lahendada. Neid 1957. ja 1981. a raamatuid lugesin lihtalt huvist: põnev ju lugeda ja võrrelda, millised tõekspidamised valitsesid siis, kui mu ema sündis, siis, kui mina sündisin, ja millised valitsevad praegu :)
Siiski üks asi, mis seal 1981. a raamatus täiesti järgimist väärt on: võimlemisharjutused. Põhjalik õpetus, kuidas ja millises vanuses imikut masseerida ja milliseid võimlemisharjutusi temaga teha. Vaat see tasuks küll üle võtta, kui sa seda juba teinud pole. Neidsamu harjutusi ja massaaživõtteid soovitatakse praegugi, näiteks andis ITK taastusraviarst mulle 2011. aastal samasuguste juhistega brošüüri.
Nõukaajal olid vähe teised lood. Vanemaid kiirustati tööle üsna ruttu peale sünnitust. Enne seda aega paraku lastele ei antud peale rinnapiima midagi. Kui endal ei olnud, otsiti amm. Vanal ajal oli ammeks olemine üsna populaarne amet. Ma ei lähe närvi kui laps ise kuskile marjapõõsas endale marju suhu topib. Selleks peab laps ka piisavalt vana olema. Aga enda lapse heaolu nimel olen seda uurinud. Minu õetütar on soolehaiguste tõttu terve lapsepõlve haiglas veetnud. Ka minu enda poeg palju arstil käinud kaalu tõttu. Ma ei nõustu paraku antud postituses toiduteema kohe üldse mitte ja tõsiselt soovitan ajalugu uurida põhjalikumalt. Samuti pole lapsel organism korralikult väljaarenenud, et enne kuuendat elukuud peale piima muud saada. Neerud, maks ja muu selline võib alles hilisemas eas märku anda…Mul on tõsiselt kurb lugeda selliseid postitusi, kus propageeritakse lisatoidu andmist liuga vara, tuues põhjuskes nõukaaj ning halvustatakse emasi, kellele läheb korda lapse tervis ning on oma uurimustöö teinud, et mitte ainult tugineda kõhutundel ja sellest, millest teisrd räägivad.
Me laps saab seitsmekuuseks, lisatoitu soovitas ARST andma hakata neljandast elukuust… Ja peamiselt sööb ta ikkagi ju eakohaseid asju, see kui ma talle annan jupi ingverit või kaks pisikest amspu jäätist, ma ei tea – vaevalt see midagi tuksi keerab, et ma talle neid asju maitsta annan. Ega ta nendest ei toitu.
T. avaldatud mõtted on üle pikaaja midagi väga (VÄGA) asjalikku ja arukat siin blogi kommentaaride all! Mul on väga hea meel, et sul on ka selliseid lugejaid! :)
Mina lisaksin vaid seda, et inimed elage oma elu! Las igaüks kasvatab oma last ise ja valib endale asjad ise.. pole ju kellegi asi kus ja mis teised kasutavad.. Iga inimene leiab ja otsib vastavalt oma vajadustele ja võimalustele asjad.. Soovitusi võib alati jagada, aga seda võiks teha nagu mõistlikkuse piires..mitte tingival ja sundival toonil ;)nii palju kui on asju on ka erinevaid maitseid ja vajadusi.. Nii, et marimell anna aga tuld ;) sinu laps, sinu pere ja sinu elu! ela seda täiel rinnal !:) Sa oled nii kihvt ja huvitav inimene!
Seda kommentaari lugedes tekkis mul mõte, et ilmselt mõne meelest on täiesti out osta ka kasutatud asju..
Tunnistan ausalt, et ei viitsinud kõikikommentaare läbi lugeda. Lihtsalt minu mõtted antud blogile.
Esiteks :) see klutt on nii tegusa olekuga, tublid vanemad, kes jaksavad teda kotis kanda, et selline “rippumine” mõnda aega ei tee talle küll paha ja küll ta märku annaks kui ebamugav oleks.
Minu esimene järglane sündis ’95ndal ja noore rumala emana pesin ma iga jumala päev, liialdamata, tema tuba, voodipesu, võrevoodi pulkasid, lutipudeleid jne… Triikisin kõike, KÕIKE!! Kui lutt maha kukkus siis oli selle tee keevasse vette. Kui kutt sai kuue kuuseks oli tal esimene tõsine allergiline atakk ja siis algas 14 aastat kestev kadalipp…. inhalaatorid, vedelikud, eritoit jne. Kes oli süüdi, mis juhtus?? MINA! Ainult mina oma hullumeelse steriilsusega. (Mitte üks külaline ei näinud mu last enne kui oli käinud korralikult käsi pesemas, ka perearst) Õnneks kasvas ta sellest välja pubekaga. Kas te teate kui raske oli sel ajal saada poest kitsepiima, toita last kes oli allergiline kõigele ja kõigile. Kui palju oli mul magamata öid, laps kõhupeal, istuvas asendis, aurumasin nurgas ja inhalaator kaelas?!?! Kes süüdi? MINA!!! ’96ndal sündis perre teine laps :) maailma kõige ilusam tüdruk. Ei mingit steriilsust – lutt kukkus maha, vee alt läbi ja tagasi, kui laps kõhutama hakkas oli tal lubatud põrandapraost kõik sodi suhu toppida. Meil oli suur Kaukaasia lambakoer, laste parim sõber, kui lastest hommikul puder järgi jäi läks see koerale ja loomulikult maiteses see pesamunale koera kausist rohkem… jne jne. Tüdruk jäi esimest korda haigeks lasteaia teisel aastal, tuulerõugetesse.
Marimell Sina oled selle maailma kõige armsama poisi ema ja Sina otsustad mis on talle hea. Ja kui talle meeldib rippuda kõhukotis või tududa turvahällis või süüa praekartult ja kilu…. See on sinu otsus. Ja kuidas sa saaksidki teisiti teada et lapsel mingi allergia on või mis talle maitseb, kui ise otsides, katsetades ja leides.
Tubli oled ja blogi edasi :) tore on vahel lugeda ja nostalgitseda. (minu kraed on tänaseks 19 ja 21)
Jõudu
Tuleks keegi vaid appi.
Ei tasu teha firmat maha, babybjörn on väga hea ja kvaliteetne firma, mis tõesti nagu blogis öeldud on mugav MÕLEMALE !
Minu poisslaps on sünnist saati ringi reisinud sellises ja me liikusime palju http://www.babybjorn.com/baby-carriers/baby-carrier-one/ Pole meil käru kunagi olnudki. Kui laps sai aastaseks siis muretsesin alles käru. Puusad on korras ja laps jookseb ringi õnnelikuna ja jalutama minnes viitab alati nagis rippuvale kandekotile, et me sellega läheks.
.
Olen nõus Marimelli mõttega.
Hea lapsevanem teebki kõike hästi ning soovib vaid head oma lapsele, samas ei tähenda, et teadmatusest vigu ei teeks. Kuid, et olla hea lapsevanem, siis ei pea guugeldama, foorumis istuma, et iga oma liigutusele kinnitus saada. Elame nii või teisiti eksperimendi ajastul.
Tore kui inimesed usuvad kõike, mida kirjutatakse, kuid isegi teaduslikult tõestatud katsed, uuringud on erinevatel seisukohtadel-pealegi pole need kunagi väga täiuslikud, sest uuritakse kindla asja mõju teatud tingimustel. Hullem veel, et aastate pärast või aasta kümnete pärast lükatakse tulemused ümber. Kui veidi uskuda, siis võib kindel olla, et ei saa 100% petta. T
Kritiseerimine on kõige lihtsam, mida üldse teha, kuid konstruktiivne kriitika on siiski kordades parem.
Marimell kasvata oma last nii, et olete ise kõik õnnelikud ja rahul ehk leida kuldne kesktee endale :)
Huvitav, et mul ei tekkinud eales nii pro mõtteid, et kõhukott võiks puusaliigestele mõjuda – respect “ökoemmedele”, ma praegu arvestaks sellega tõepoolest. Kandsin oma poega milleeniumi algul mingis BabyBjörn kõhukotis ja ainus “mure”, mis mul halvimates fantaasiates tekkis, oli see, et kas, noh…eee, see mõjub pojakese hmm-hmm-hmm-organitele liiga rusuvalt/hauduvalt.
Johaidii, vanemad teevad lapsega toreda väljasõidu, lapsel tuju hea, kõht tais ja püks kuiv. Aga ei, kõhukott oli vale, last piinati!
Tohib see kott siis üldse müügil olla kui selle tagajärjel taandareng tekib?