Lähedase ja armastaud inimese kaotus on valus. Täna kirjutab blogis Meelis.

Nii valus, et tihti on seda raske kirjeldada. Ka minul on raske ja ilmselt saab veelgi raskem olema. Suutsin oma mõningased tunded sõnadesse panna. Olgugi, et ma ei ole suuremasi sõnasepp, siis kirjutasin oma isale luuletuse. See on minu viis teda leinata ja meenutada.

Minu armastav isa

Jäi lühikeseks me ühine aeg.
Nüüd ootab sind juba taevane laev.
Mis su meist kaugele-kaugele viib.
Sinna, kus kaitseb sind inglitiib.

Su samme ma tunnen ja näen,
ning kui saaks, siis ulataksin käe.
Ulataks käe, et hoida sind taas,
tunda su soojust ja isadust head.

Tahaks veel naerda ja jagada muret,
kuulda su häält ja sooje sõnu…
Olla su kõrval nii halvas kui heas,
sest seda ju teeks sa minugi heaks.

Ühised hetked on mälestus nüüd,
kuid meenutan neid naeratus suul
Mu pisarad voolavad, kuid tähtis on see,
neid toredaid hetki ei unusta eal.

Sinust jäi maha üks armastav pere,
koduaia puud ja tuules lehed…
Soovin, et aega oleks veel antud lisa
Sest, SINA olid MINU armastav ISA!

Puhka rahus, armas isa ja vanaisa!