Hüvasti, lasteaed!

Jah, lasteaiaga on selleks korraks kõik. No mis me last piiname, mis me kasvatajaid (õpetajaid noh) piiname.

Esmaspäeval, kui Hedon jälle nutuga jäi ja järgi minnes endiselt nuttis, oli õpetajal ka nägu peas “laseks kuuli pähe”. Õues oli ta omaette istunud, aga ei nutnud. Aga siiski, ma ühtpidi arvan, et ka kasvataja ei pea terve päev Hedon süles ringi trippima ja ainult teda lõbustama, kui tal on teised lapsed ka. Teistpidi mõtlen, et see on ta töö ja tulen tagasi mõtteni, et milleks teda ja last piinata.

Hedon on lapsest saadik maganud suhteliselt korralikult ööund 10-12 tundi jutti, väga ei ole kunagi öösiti ärganud. Sel lasteaia perioodil ta ärkas öösiti ja nuttis, otsis meid taga, käis reaalselt vaatamas kas me magame ja kobis enda voodisse tagasi. See on kurb. Milleks lasta lapsel sedasi stressata.

Siit aga küsimus, ma saan aru, et kui plaanime temaga uuesti proovida jaanuaris või järgmisel sügisel, siis… kas ma pean koha üles ütlema ja ta uuesti järjekorda panema või maksan kohatasu edasi? Samas, arvestades rahalist olukorda, on see veits pointless maksta iga kuu 55€. Kas ma saan üleüldse uued lasteaiad valida ja ta sinna järjekorda panna? Ja lihtsalt loota, et saame koha?

Eile oli meil mõnus kodune päev, sõime hommikul putru (lasteaias ta ei söö midagi!), käisime õues lehtedega sahistamas ja jalutamas ja lõunauni oli pikk ja magus :)