Järsku on kõik naised ahistatud

Viimastel päevadel jääb aina enam ette arvamuslugusid, killukesi siit ja sealt, kus naised jagavad #meetoo raames oma lugusid, kuidas nad on olnud ahistatud. Pooltel, isegi kolmveeranditel kordadel ma mõtlen – ah? See pole ju ahistamine! Kas ma olen nii suure taluvusega või on minu sookaaslased natuke imelikud ja nii kergesti haavatavad, et peavad isegi purjus kolleegi otsa koperdamist juba ahistamiseks.

Mind on viimaste nädalate uudiste saatel süüdistatud selles, et ma arvan, et ohvrid peaksid nurgas vaikima. Oo, ei. Ma ei arva, et näiteks “Laura Kõrgemäe tüdrukud” olid ahistamise ära teeninud või et Rõivase “ohvril” ei peaks olema võimalust rääkida või et Triin Tulev omal ajal oli peksu väärt.. Ei, mitte seda, see ei ole mu point. Mu point on selles, et sellest kõigest tuleb rääkida, aga õigete sõnadega. Ja siis kui põhjust on.

Ma lihtsalt arvan, et naiivsusel ja ahistamisel on vaks vahet. Loomulikult tuleb sellest rääkida, kui on toimunud reaalne ahistamine, tuleb inimesed loomulikult avalikustada jne Seeliku tirimine siinjuures ei ole minu silmis ahistamine, veelvähem kuskil külmkapi nurgas amelemine, kui sa ise sinna kaasa jooksed. Praegusel juhul on lihtsalt minu jaoks piir ahistamisest kuskil kaugemal kui “tantsisime liiga lähedal”.

Ja pealegi, need Laura tüdrukud pole üldiselt keegi ahistatud saanud (va see vägistamisjuhtum, kui see peaks tõele vastama), nad on teadliku valiku teinud – imen, saan plekki. Ma ei räägi siin sellest, kui keegi neile emmi pihku surub vms. Hea küll, me võime siin rääkida manipuleerimisest… Aga vaevalt keegi neid ähvardas, kui ei ime, ma lähen meediasse. Jah, see on minu silmis ahistamine. Kui sulle tehakse midagi, mida sa ei taha. Aga kui keegi su käest kinni võtab, sind melust eemale tõmbab JA SA KAASA LÄHED, MITTE END LAHTI EI REBI, siis see ei ole ahistamine.

Lugesin eile õhtul enne magama jäämist Ekspressist, kus Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika nõunik Anne Kruusement selgitab, mis asi on seksuaalne ahistamine ja mis mitte (link) ja ma sain enda jutule kinnitust, paljud naised ikka dramatiseerivad täiega üle. Kui tugineda seadusele, siis Rõivas sai küll asjatult pasa kaela.

Ka Anne Kruusement tunnistab, et tema isiklikult on suure taluvuspiiriga. Noh, nagu mina siis ilmselt. “Peosituatsioonides on tulnud ette igasuguseid olukordi, aga need ei ole olnud sellised, et oleksin tahtnud politseisse minna.”

Üks asi on see, et keegi sind ahistab ja sa tunned end vastikult selle nilbe kommentaari või liiga intensiivse käe üle oma tagumikul, aga seni kuni see pole sinu jaoks nii häiriv, et politseisse minna, ära targuta kuskil meediaveergudel sellest.

Kuna see on kinnine lugu, siis loodetavasti Ekspress mind ei tapa, et mõned lõigud siia kopeerin. Lihtsalt need kõnetasid ja võtsid minu jaoks teema ideaalselt kokku.

Võtame lihtsa olukorra. Mees ja naine tantsivad üksteise vastu liibudes. Naine tunneb mehe erektsiooni. Mees ütleb, et see ei tekkinud meelega. Kas tegemist on seksuaalse ahistamisega?

Ei. Seksuaalse ahistamise puhul peavad esinema kolm komponenti: esiteks tahtevastasus, teiseks inimväärikuse riivamine (see võib olla nii eesmärk kui tagajärg ehk kas sa tahtsidki teist inimest alandada või see kukkus niimoodi välja) ja kolmandaks tegu.

Kõik komponendid peavad olema korraga esindatud, sest erinevalt kuriteost, kus on ka katse karistatav, see väärteo puhul nii ei ole.

Kui naisele tundub olukord ebameeldiv, siis on kaks varianti. Kas ta lõpetab tantsu, öeldes, et talle ei meeldi see. Või hoiab mehest lõdvemalt kinni – kui mees teda sellisel kujul ei häiri.

Naistelehe peatoimetaja nimetas Malaisias toimunut lausa vägistamiskatseks. Jutt käib väitest, et mees kiskus naise seeliku üles ja asetas tema käe oma peenisele.

Karistusseadustiku kommentaarides seatakse kahtluse alla, et tegemist on vägistamiskatse või muu sugulise iseloomuga teoga, kui käperdamine toimub läbi riiete. Või kui toimubki läbi riiete, siis peab see olema piisavalt intensiivne.

Kes otsustab, et tegemist oli ahistamisega?

Politseinik. Tegemist on väärteoga ja nende menetlemise õigus on antud politseile.

Kui naine räägib avalikult meedias, et teda ahistati?

Selliseid probleeme peaks lahendama eeskätt politsei kaudu.

Punkt. Rõivase “ohvri” koht oleks olnud politseis, mitte Päevalehe toimetuses.

15 Comments

  1. Lisaks ahistamisele on siin ka teine külg – valetamine. Rõivas valetab. Poliitikuks ei kõlba inimene kes valetab.

    Vähemalt arenenud ühiskondades on niiviisi. Tuletame meelde kasvõi Clintoni loo. Väikese oraalnussi eest oleks peaaegu maha võetud.
    Kui valetab perele, siis järelikult pole valetamine talle probleem ka mujal. Nii lihtne ongi.

  2. Mind tegelikult häirib, et sa ohvri jutumärkidesse paned. Kui sa mõtled sellele 2 nädala tagusele ajale, mil see Rõivase lugu lahvatas, siis sa saad ju loogiliselt võttes ise ka aru, et seal loos on väga palju, mis avalikuks ei ole tulnud. Mees, oli sel päeval ju tõsises kimbatuses ja ämbris omadega. Süütu “musi” ja liiga lähedal tantsimise peale ei astuta ju tähtsalt ametikohalt tagasi, ei kurdeta, et kardeti, ei kolmandat kuud abielu vastu ei pea jne. jne. jne. Ja Kolmeraudses mees ju lausa valetas ja vassis – ainuüksi kehakeel reetis, kui suures pasas ta on. Siis pandi Taavi suu kinni ja PR hakkas tööle.

    Aga tegelikult ei tahtnud ma seda kirjutada.
    Tahtsin kirjutada ahistamisest. Huvitav, kas panna ahistamine jutumärkidesse?! Üks või teina asi, milles keegi end ahistatuna on tundnud – õudne asi, saagu üle… see küll ahistamine ei ole!!! ei pruugi teisele inimesele seda ju tähendada.
    Meie valulävi on erinev, nii on erinev ka see, kes mida ahistamisena näeb… Ma arvan, et seda teemat ei tohi kindlasti naeruvääristada.

    Üks lugu elust enesest.
    Käisin mõni aasta tagasi Marokos, reisil. Hommikumaades läheb teadupärast varakult pimedaks. Nii algaski linnaplatsil erinevaid (tõenäoliselt turistidele mõeldud) “meelelahutusi” juba õhtul, kella kuue aja. Maotaltsutaja ja tuleneelaja, mingi taldrikute keerutaja jne, jne. Inimesed kogunesid etleja ümber ringi. Olime oma seltskonnaga ka uudistamas. Ja ma ei mäleta, mida me vaatasime aga ma mäletan, et korraga olid kohalikud nihelenud ja liikunud nii, et kogu meie seltskond oli teineteisest eraldatud. Ümberringi olid ainult araabia mehed ja ma olin nii kitsale territooriumile surutud, et ei suutnud end altpoolt kaela liigutadagi. Tundsin lihtsalt, kuidas mingi vastik mees end vastu mind hõõrus ja mind valimatult katsuti. Hüüdsin teisi appi, aga nad olid samas situatsioonis.
    Olgu siinkohal öeldud, et me ei riietunud väljakutsuvalt: Pikad linased püksid ja pika varrukaga pluus ei peaks ju kuidagi ebasünnis olema. Ja ei käitunud ka väljakutsuvalt. Sattusime lihtsalt ebamugavasse olukorda… Nagu paljud naised Kölnis ühel uusaastaööl. Kölni nais-linnapea ütles selle peale, et pole hullu ja oleme teise kultuuri vastu sallivamad.

    Otsusta nüüd ise, kas see, mida mina kogesin, võiks lahterduda ahistamise alla või oli tegemist lihtsalt maailmapilti rikastava kultuurilise kogemusega…

    1. 26. oktoober 2017, 12:33 -le
      Oi õudust, sinu puhul toimus siis pesuehtne ahistamine araabia moodi ehk siis kurikuulus taharrush gamea! Nende kultuuris—kõik norm, meil—õudus kuubis!

  3. Kõrgemäe skandaal meenutab anekdooti, kus kohtunik küsib tütarlapselt “Millal te aru saite, et teid vägistati?”, mille peale tütarlaps vastab “Siis kui igakuist töötasu enam ei laekunud”. Selle nalja peale võib muidugi jälle õhku visata feministliku vastuargumendi “Tüüpiline victim blaming”…

    Ning Taavi Rõivase skandaal on täiesti arusaamatu, olgu me siin ei tea kõiki detaile aga ikkagist, varsti ei julge klubis enam ühegi tissinimese suunas vaadatagi, purjus peaga komplimendi tegemisest ning joogi tellimisest ei julge mõeldagi (eks me kõik oleme purjus peaga, maailma parima huumorisoone, 2m pikkused ning kuulikindlad). Ajakirjandus on sellise alfa-isasliku lähenemise nii taunitavaks teinud, et ega muud üle jäägi kui homoks hakata. Mina olen nendest ahistatavatest naistest nii väsinud, keda öö otsa jooda, kes pool triibust ära tõmbavad (160 eurot gramm – sic, mis hinnad on Eestis) ning siis kui klubis tuledega vilgutama hakatakse, takso tellivad ja jalga lasevad, ilma keppi andmata.

    Ma pakun ka ühe versiooni mis Malaysias juhtus, Kadi oli nii meelitatud eksPEAMINISTRI tähelepanust, võttis koos napsu, volksutas omi suuri silmi, tantsis nii, et seelik lehvis üle pea ning siis kui kell 2 öösel helistas Luisa Taavile ja küsis, et kas oled juba hotellis, sai Taavi aru, et on aeg pidu lõpetada. Ütles Kadi’le, et mul on kohustused ja pean lahkuma. Seepeale Kadi solvus ning mõtles, et kas ma olengi jälle ühekordne salvrätt, kuhu pauk sisse ‘nuustaksse’ ja siis kõrvale visatakse.

    1. …ja selle peale astus Taavi Riigikogu asespiikri kohalt tagasi ja kartis, et suurejooneliselt peetud pulm, saab valusaks lahutuseks?!
      :D Mhmh!

      Ma pole kunagi klubi-inimene olnud. Paaril korral sinna sattunud, aga kohe aru saanud, et see pole mulle. Mistõttu ma ei tea, kuidas see klubi-kultuur välja näeb ja milliseid reegleid/võtteid järgida, et keegi voodisse meelitada. Aga mul tekkis sinu kirjelduse peale küsimus: (kogu see “eelmäng” jookide ja triipudega) ja lahkutakse keppi andmata… Kas sa iseennast nii vähe väärtustad, et ükskõik kuhu tundmatusse auku, pauk lahti saada?!
      Jube mõeldagi, mis haigusi niimoodi saada või edasi kanda võib…
      Brrrrrr. Jälk!

    2. No jätame need haigused ja hundid kartmata, see ei olnudki teksti põhirõhk. Ma mõtlen ikkagi, et kas see pauk on seda väärt, et igasse auku lasta?!

      Tõenäoliselt on asi minu piiratud mõtlemises: aga nii nagu mees ei taha iga naist, ei taha ka naine iga meest. Kui ikka vastastikust meeldimist või tõmmet pole, siis ju voodisse ei roni?! Mida see jommis peaga võõra keppimine annab? Ma lihtsalt ei saa sellest aru…

    3. … selle Taavi looga on selline lugu, et fakt on see, et toas puuksu hais, Kadi jõudis esimesena hõigata, et Taavi peeretas. Taavi võib nüüd rääkida mida tahes aga kõik kahtlustavad ikka Taavit.

      Mis puudutab enda väärtustamist ja igat auku, siis sellega on nii, et seks ilma jahita on üks kõige igavamaid asju, lisaks olen ma mõneti nõus, et vahel ei joppa… lihtsalt hea on vinguda ja ohvrit mängida.

      Mis puudutab suguhaigustesse, siis iga aasta kaks korda on riiklikud kampaaniad, et kumm on seks ning teiseks, suguelu on normaalne osa elust, elad aktiivset suguelu, siis pead vahel ka antibiootikume võtma. Nohu sa ka ei saa, kui istud kodus soojas.

      Ja kolmandaks, kui nüüd keegi arvab, et ainult mehed petavad ja ringi hooravad, siis statistiliselt ei ole see vōimalik. Ei ole ju võimalik, et 20 meest peol petab ühe ja sama naisega, seega täpselt sama palju naisi elab aktiivset kōrval suguelu kui mehi. Mul neid koduperenaisi hommikul kell 4 hotellist ära jooksnud küll ja küll, mehe telefoni kõne peale, et laps ärkas üles, kus Sa oled.

    4. Normi solki ajad suust välja… Kui teed see pärast jooki jne välja, et keppi saada siis maini kohe ära või lepi sellega, et sina oled see loll keda naised klubis ära kasutavad, et raha ei kuluks sinu alatuid võtteid oskavad naised täpselt samuti ära kasutada

  4. Mina saan Kõrgemäe skandaalist aru nii, et point pole, kas neid tüdrukuid ahistati või mitte ( see on omaette paragrahv), aga et toimus planeeritud ja sihipärane noorte naiste pakkumime meestele ehk siis kupeldamine.

  5. Mina panin enda lehele selle #metoo. Panin, sest kui olin 13-14 aastaselt olin eakaaslastest veidi volüümikam ning külakohas nö ainuke sugulusringist väljas tüdruk. Oli päris mitu korda, kui vanemad poisid 2-3 kaupa tulid “nalja” tegema ja kätt pluusi alla toppisid, et “tissipiiksu” teha, ise vägisi mind kinni hoides. Kui lõpuks pisarates emal julgesin rääkida, sai asi lõpu. Seda ma siiski loen ahistamiseks.

    Küll olen ma nõus sellega, et üsna mitmelgi juhul on see ahistamise jutt liialdus. Perekoolis oli alles teema, kus ülemus ütles töötajale “ikus neiu, palun ulatage pastakas” ning neiu tõlgendas seda kui ahistamist.

    #metoo on tegelikult ju õige eesmärgiga, kuid kahjuks tõmbavad igasugu liialdajad tähelepanu õigelt eesmärgilt kõrvale.

  6. ma lihtsalt pidin selle ühest teisest blogist siia kopima: “Huvitav, kui sama lugu oleks juhtunud näiteks Väike-Maarja jaanipeol ja meesterahvaks oleks olnud samas eas ja sama turd tõmmu põgenik Süüriast? Kas siis ka ei peaks paljud Eesti naised seda ahistamiseks?”
    kommentaar Taavi loole. Mida sina arvad?

    1. Ma pole kindel, kas ma saan õigesti aru. Et Taavi asemel oleks olnud mingi tõmmu tüüp?
      Oletame, et mina tantsin mingi muriga, nüüd kisub ta mind tantsuplatsilt puu taha peitu… ma a) lähen, kui tahan b) ei lähe, kui ma ei taha st ma ei saaks seda ahistamiseks nimetada ei muri ega Taavi puhuk.

Comments are closed.