Jõulukingid – kes mida sai?

Jätkan jälle kingituste lainel. Nagu ikka, on lapsed alati kingitusi saades esirinnas, sest kõik teevad ju neile kingitusi ja üks on ikka vähe ja rohkem on ägedam.

Mõtlesin juba kinke pakkides, et oleks pidanud need üles pildistama… Suurem osa pilte on tehtud jõuluõhtul siiski… Telefoniga, sest kaamerat ei viitsinud vedada, jälgi siis kogu aeg seda laste eest, stressivabam elu on mugavam. Aga lingid on juures, seega näete tootefotosid ka.

Põhinali oli muidugi see, et tellisin takso, olin mingi 40 minti ootejärjekorras ja kui lõpuks maale tädi juurde jõudsin, avastasin, et olin Meelise kingituse maha jätnud. Tase! Kiirkorras sai siis uuesti kodus käidud ja see ära toodud… Aga asja juurde.

Hedoni kingihunnik oligi kõige suurem…

Kõige esimene asi, mis ma talle tellisin oli koristuskomplekt (Vileda oma, aga umbes selline), sellele järgnes kassaaparaat, mille sarnasega ta sõbranna lapse juures mängis ja tundus meeldivat, no ja kui ikka eBay lahti lüüa ja see sulle 10€ga silma hakkab, siis ei saa ju seda Hiina jätta. Sellele järgnes see, kui ma hullusin veits klotsitoas – valisin alguses välja kolm LEGO komplekti, ühe ostsin kohe ära – selle liumäega maja komplekti. Suure klotsikasti ja ehituskasti panin meie jõulu wishlisti, mida Jõuluvana hoolega jälgis mul on tunne… Rimi sooduka ajal sain Meelisele ja Hedonile ka ühiskingi – mingi megasuure puldiga auto. Meelis oli jõuluõhtul nagu väike laps selle autoga. Kahjuks ei pidanud auto rohkem kui veerand tundi vastu, Hedon koperdas sellele otsa ja see läks keskelt pooleks :D Tädi mees lubas ära parandada täna, eks näis, kas saab sest asja.

Meie Meelisega leppisime jälle kokku, et kingitusi ei tee, vaja ju kodufondi koguda ja reis tuleb nagunii kohe otsa. Aga ega me seepärast kingitusteta jäänud. Ma ausalt alguses mõtlsin, et ma ei tee talle mingit kinki. Siis nägin kuuse all enda nimelist pakki. Siis kahte.

Ühes pakis oli uus arvutihiir, sest vanale ajas sõber veini peale ja see hakkas streikima. Töötas, aga vahepeal pani segast. Nüüd on korralikku arvutit ka vaja. Sest see mille taga ma hetkel töötan, on nagu see eelmine hiir – töötab, aga paneb segast vahepeal. Kõik arvutid on nii kallid.. Tahaks DELLi või siis väikest Lenovo ThinkPadi. Kui keegi kuskil töötab ja neid müüb, võib mulle hinnapakkumise meili panna :)

Teises olid Tanel Veenre kõrvarõngad, mida ma mingi hetk nillisin, kui ühes veebipoes neile peale sattusin, kui Meelise ülemustele kinke otsisin :) Aga sellest hiljem.

Mõtlesin, fak, pean ka talle kingituse tegema. Aga ma ei osanud mitte midagi kinkida. Tegin siis karbi… Kus oli 24 sildikest, mida ta ei saanud :D Ja 24ndas oli 3000bahti, ostku mis tahab, telligu või lits :D

Vähemalt oli teistmoodi. Aga tulevikuks – ma ei tee never ühtki kinki talle, sest I cant beat that!

Tegemist on siis minu jaoks mingi seletamatu asjaga. Ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. See on umbes nagu… Koit Toome teeks abieluettepaneku :D Mulle nii räigelt meeldib Manu sealt Austraalia söögisaatest “My Kitchen Rules”, et… No ma räägin, ma ei oska seda kirjeldada. Saada sellelt vennalt autogramm sinna ja mulle see raamat kinkida. SÕNUSELETAMATU!

Juba tuli kuskil pildi all ka kommentaar, et kuidas ta sai.. Küsis. Tegelikult oli see mitmekuu pikkune protsess, et see raamat saada, et see autogramm sinna saada ja et see Eesti saada. Meelis kirjutas jumal teab kuhu – kirjastajale, Manu managerile, raamatupoodidesse jne. Lõpuks läks meie Austraalias elav sõbranna, ostis raamatu, saatis selle Manu managerile, kes lasi selle Manul allkirjastada ja saatis tagasi. Siis saatis sõbranna selle oma sõbrannaga Eesti. Meelis olla mangunud, et pangu käsipagasisse, never know, mis suure pagasiga juhtuda võib. 22.12 jõudis tšikk Eesti, pagas mitte. Lahe. Aga mina sain oma raamatu! :) Sest see oli käsipagasis.

Ühesõnaga, kingitus, millele ma ei suuda midagi vastu panna, kui ma just Gagat või Britney Spearsi järgmise aasta jõuludeks meile külla ei kutsu :D

Mul oli üldse väga kokandusrohke see kingitustesadu. Eriti khuul oli kilone juust naabripoisilt :)

Lisaks oli pakkides veel Meelisele märkmik, seep, küünlad, kruusid jnejne Hedon sai värviraamatu ja kolm pakki erinevaid vildikaid. Ühesõnaga, rohkelt kraami.

Mis meie teistele kinkisime?

Otsustasime sel aastal esiteks teha sellise diili, et igaüks, kes marimelli jõulupeole tuleb, maksab osalustasu + võtab kaasa ühe kingi, mis sobiks kellele iganes. Siis saavad kõik kingituse, ja ei teki olukorda, kus ainult meie kingivirna otsas istume kuna oleme nö võõrustajad. Kuigi ütlesin kohe, et pole kohustust meile kinke teha, lihtsalt selleks, et teha. Või kuna me oleme nö võõrustaja paar. Kuigi tegelikult oli võõrustajaks üldsegi mu tädi.

Meie panime sooneutraalsetesse pakkidesse ühe lambavilla ja ühe.. Ma nimetaks pikniku pudelihoidja. Ühesõnaga selline sangaga kast, kuhu mahub kolm pudelit. Mina sain selle “kauba peale”, kui tellisin Hedonile sünnaks Facebooki lehelt lastepesad.ee autoriiuli. See tüüp teeb igasuguseid kaste ja asju. Aga sellest riiulist ma kirjutan hiljem. Täiega tuus asi.

Mina mõtlesin kohe, et kui mõni asi klikib mingi inimesega, siis neile ma ka kingituse teen. Kui ei kliki, siis jääb tegemata. Niisama punnitama ei hakka, et peaasi, et pakk oleks.

Kui Jeliis saatis mulle selle imekauni kaelakee ametüstist (insta-FB jälgijad on näinud), siis surfasin ta lehel ja leidsin ideaalsed käevõrud, mis sobisid meie sõpradest paarile.

Kuna naispool on nagunii kristalliusku ja mees on tänu meile hakanud asja vastu huvi tundma, siis tundusid need käevõrud ainuõige variant.

Väga nendelikud. Minimalistlikud ja stiilsed. Ei ole sellised klassikalised kristallid, mille kohta keegi saaks küsida, “mille vastu need on?” või “sa ka kristalliusku vä?”

Ja kuna on juba traditsiooniks saanud Ainarile kummikommide kinkimine, ei saanud seegi aasta teisiti mööduda. Mulle kirjutas mingil ajal Facebookis üks mees (IKF – klaasist kivini), kes graveerib igasuguseid asju ja ta oli hea meelega nõus tegema mulle spetsiaalse kommipurgi. Komme tellisin nagu ikka Kommipommist – meeletult suur valik ja kõike saab korraga palju :D

Ja kui ma mõni aeg tagasi jagasin siin ühte Uberi heategevuskampaaniat, siis sain selle eest premeeritud Uberi krediidiga, aga kuna meil on üks taksosõltlasest sõbranna, rändas see tema kingipagasisse.

Naabripoisile tahtsime üllatuseks teha Bangkoki ööbimist, aga see läks teatavasti vett vedama, orgunnisin siis kiirelt talle ühe Bangkoki TOP10 raamatu, kus on kirjas nii parimad restoranid, klubid kui vaatamisväärsused ja juurde sobis hästi reisiteemalised passikaaned. Lihtne aga vajalik. No ja väike mojito-ämbri eelarve sinna juurde :)

A ja lastele tellisin veel mingi suure kasti Peppa pusledega, kus üheksa erineva suurusega puslet sees. Aga kuna praegu sai Hedon sellise virna asju, siis see pakk ootab kuuse all paremaid päevi. Põhiline on see, et Hedon saab aru, et see tema oma on – nimi on peal, viitab sellele pidevalt, et võiks lahti teha.

Siis meie nö kõige uuem sõpradepaar, kellele oli suht raske kingitust teha… Tuli olla loov. Kuna mehele meeldib kokata, aga naine pole sellesvallas kõige pädevam (sorry, aga naljakas, naine sarjast “kui kartuleid peab keetma salati jaoks koorega, siis kui palju koort peab panema”), siis kinkisime neile väikese koolituse minuga ja terve hunniku vajalikku tavaari kokkamiseks, et nad seni nälga ei jääks :)

No ja ikka sattus sekka neid kingitusi, et kuidas ma siis talle ei tee. Aga kreemid-juuksehooldustooted-ehted-põnevad toiduained lähevad alati hästi kaubaks. marimelli soola said ka mõned kokkamishuvilised.

No näiteks mu sõbranna Sandra, talle on megaraske kinki teha, aga samas ma tean, et ta on kreemitaja (kusjuures, ma olin kingi ära pakkinud, ta teatas jutu käigus, et ta üldse ei viitsi kreemitada!) ja talle meeldivad head lõhnad ja ehted meeldivad ka – nii saigi ta endale Joiki greibi-mandariini kehakreemi ja Marmara kõrvarõngad. Ja paar päeva enne jõule, ma taipasin, mida tal tegelikult vaja on – sirgendajaid! Ja kuna ma just olin endale juuksevärve ostmas, siis haarasin need ka kaasa.

Tädile kinkisin Linea Natura šampooni- ja juuksekreemi. Mulle saadetud pakis oli tookord seda kraami nii palju, et ma ei jõuaks never neid ära kasutada. Parem teha ka teistele headmeelt ja kinkida head-paremat :)

Ja organisaatorid nagu me oleme, olid meie peal nii Meelise ülemuste kingid (noh, mitte ainult Meelise poolt, vaid kogu kamba poolt ikka) kui ka Hedoni muusikakooli õpetajate kingid.

Kalendrid, mis Tegude Kalender mulle saatis, läksid kohe kaubaks koos jõulutähtedega meie muusikaõpetajatele, kellel saab olla midagi ilusa lille vastu ja kalender kulub igas majapidamises ära.

Kokkuvõttes kulus mul sel aastal üsna vähe raha jõulukingitustele, sest… Mul on selline kingikapp, kuhu ma panen asju, mis blogile saadetakse, sealt on hea võtta, kui midagi vaja. Nüüd on kapp praktiliselt tühi, aga.. No leiab veel, kui vaja peaks olema. Üldiselt mul on alati mingi backup olemas, kui kinki vaja on.

A, Meelise emale tegime ju ka kingi. Kuna meie suhted on nagu nad on (neid suhteid eriti ei ole, ta ei vaimustu meie seltskonnast), kutsusime teda küll jõuluõhtuks linna, aga kui inimene ei taha ja tahab kodus kassida (või noh, tal on tegevusi küll, siin ja seal mingi asjad, aga meie teda väga ei huvita), siis palun väga. Ega ma ei hakka põlvili anuma, et palun tule linna. Kui ei taha, pole vaja!

Kingiks saatsime talle kalendri, mille ma MyPrintist tellisin (varasemalt oleme kalendri kinkinud Meelise isale) ja meie jõulupildi, mis Anete Palmik meist mõni aeg tagasi tegi.

Kogu muusika. Mis teie jõuludeks saite?