Fotod: mis on see, mis paneb mind teise riiki põgenema?

Samal ajal kui proua jalgupidi Türgi meres vedeleb tuleb aga minul Hedoniga siin Eestis rasket tööd teha. Juba natukene aega tagasi saime kutse üritusele, kus Premia tutvustab selle suviseid maitseid, mis jäätise kappidesse müügile tulevad. Meie ülesandeks oli neid nüüd proovida ning ka hinnata. #HardWork

Möödunud aastal käisime samal üritusel, seega teadsin selle aastal valmis olla ja võtsime kahepeale ühe jäätise, sest kokku tuli degusteerida 12 erinevat jäätist. Kuna kogemus oli olemas, siis teadsin, et tuleb võtta ainult üks amps, sest no ei mahu kõhtu mitut kilo. Tahaks, aga ei mahu.

Kujutate ette, jah? Lapsega üritusel, kus saab suhkrut ja veelkord suhkrut. Üks tunnustatud teleprodutsent, kes istus üle laua ütles, et ootan huviga postitust: “Kuidas saada hakkama lapsega, kes on ära söönud 12 jäätist?” Tervitused sellele produtsendile, sest tegelikult mul otseselt plaanis blogiposti teha olnud, kuid kuna temalt see initsiatiiv tuli siis… Here we go!

Esiteks alustame sellest, et kus see üritus toimus. Kutse peal oli juba kirjas, et Telliskivi 60/2. Minu jaoks on kogu see kant tegelikult üks segapudru ja kapsad. Mõtlesin, et ah, küll ma selle koha üles leian, et ilmselt viidad väljas. Oh, kuidas ma eksisin. Sõitsin ja keerlesin ja pöörlesin ja lõpuks helistasin sina Rahva Raamatu kohvik-poodi, et kus te nagu asute? Ja olgem ausad, ega see teenindaja ka ei osanud täpselt seletada. Selgus, et nad asusid täiesti uues majas, mis sinna kvartalisse ehitatud on. Vähemalt leidsin üles.

Ukse peal anti meile kohe kenasti jäätisekokteil ning Hedonile suruti pihku jäätis ja saadeti pildistama. Ta oli natukene kohkunud ja ei saanud täpselt aru kus ta on ja mida tegema peab. Kuid pilt sai tehtud.

Tegelikult ei ole siin väga pikalt midagi rääkida, sest ega seal väga muud peale jäätise söömise edasi ei toimunud. Seega ma näitan teile hoopiski pilte. Palju pilte!

Mulle meeldis sellel aastal eriti see, et lastel oli mängimiseks omaette ruum vaadatud. See tähendas seda, et emad-isad (enamasti emad, sest meestest oli seal ainult kolm isa – mina, Rauno Märks ja Juss Haasma). Okei, korraldaja mees oli ka. Ehk siis lapsed mängisid Väikse Tom’i tegelaskujuga teises toas ning vanemad said restorani/kohviku osas jutustada.

Hedonil oli siiski seoses peoga paar muret. Üks ilmnes kohe seal olles. Talle ei meeldinud, et õhtujuht Daniel Levi nii jutukas oli ja kõlar talle kõrva karjus. Ta reaalselt ütles, et issi, lähme ära, siis on nii kõva jutt. Õnneks jäätis rahustas tema meeli ja saime edasi jääda. Järgmine Hedoni mure oli siis kui Jüri Pootsman seal ringi tutsas aga ei laulnud laulu “Koos, koos, koos…” “Issi, miks ta ei laula?” Koju jõudes ja Instagramist stoorisid vaadates tuli veel kaks muret lagedale. “Miks onu Zenja mulle tere ei öelnud?” ning “Miks onu Zenja minule mikrofoni ei andnud ja midagi ei küsinud?” Selleks, et nendest asjadest aru saada peate te lugema meie postitust sellest, kuidas me Tasku keskuses moeshowl käisime ja Hedon oksjonil osales.

Peab rohkem temaga sellistel üritustel käima, siis harjub ära, et on ka muid õhtujuhte ja vahest ongi kõlarid pisut valjemad. Seega kõikide ürituste kutsed palun edastada: info@marimell.eu

Tagasi jäätisepeo juurde!

Kui kõik jäätised söödud, siis läks vanemate tujud eriti heaks, sest lauda toodi soe ja soolane söök. Kahjuks oli see rõõm osadel aga siiski läbi pisarate, sest kõht oli ju jäätisest täis söödud ja soolane enam peale ei mahtunud. Minul õnneks seda muret ei olnud.

Oleks tahtnud kauemaks jääda nii mina kui Hedon, kuid juba kell 18.00 oli mul koosolek ja viimast lihatükki panin ma suhu 17.50. Lisaks tuli laps ära viia ning riidesse panna ja välja minnes ka kotikene jäätistega saada. Sellel aastal läks selle kotikesega pisut kehvasti, sest me jäime nii hilja peale oma ära minekuga, et osad jäätised olid otsas ja neid ma ei saanudki kaasa. Lisaks olid usinad töötajad jäätiste pakid lahti lõigatud ja printsess nagu ma olen, siis neid ma ei tahtnud, sest minu koduses sügavkülmas omandavad need ikkagi pisut teistsuguse maitse. Seega need kinnised jäätised mis anti, viisin ma hoopiski koos Hedoniga lapsehoidjatele.

Raha mul ju pole, kuna rahakott ehk abikaasa on Türgis. Ütlesin lapsehoidjatele ka, et kui te Hedoni hoidmise eest raha soovite saada, siis minul ei ole.

Kuid millised maitsed mulle siis meeldisid?

Nagu ma mainisin oli maitsmisel 12 erinevat maitset, kuid selgelt eristus minu jaoks kindlasti Väikese Tomi kookose maitse, mustika sorbett ning nüüd tuleb üllatus…. Laulupeo jäätis.

Kuna mul on mingi kohutav tragöödia selle laulupeoga seoses, siis igasugune mainimine laulupeost või tantsupeost tekitab minus meeletut vastikust. Ma tahaks lihtsalt karjudes kuhugi mujale riiki või lausa teisele kontonendile joosta. Tunnistan, et võtsin ka selle jäätise jube vastumeelselt enda kätte, et seda siiski proovida. Aga vautši vau. See oli täiega hea. Loomulikult mitte nii hea, et ma laulupeole tõttan, aga kuna see oli kamaga, siis ma pisut leebusin. Tõesti oli hea.

Seega minu TOP3: Väike Tom – Kookos Pookos, Laulu- ja tantsupeo jäätis ning mustika sorbett. 

Nüüd, kui ma neid pilte uuesti vaatan, siis mõtlen, et kurja tahaks tagasi minna ja uuesti neid süüa. Seal olles oli küll tunne, et ma ei söö järgnevad kaks kuud jäätist, aga näed juba isutab. Ilmselt paljud siiski peavad pausi tegema, aga mitte mina, sest ega ma mingi lumehelbeke ei ole onju!

Infoks, et Hedonile see suhkrulaks väga ei mõjunud (vist). Ega ma ei tea ju, sest ma viisin ta kenasti hoiule. Ideaalne lahendus eks.

Ma olen tihti mõelnud, et kui keegi tooks mulle lapse hoida ja ma annaks ta kell 18.00 vanematele tagasi ja ütleks “Oi, näed ta just ärkas – palun võtke ta nüüd”, et huvitav kas nad oleks pahased? Äkki kotitäis jäätist jahutaks nende meeli?