Kas me oleme Hedoni kasvatamisel feilinud?

Ma tegelikult plaanisin nagunii Hedonist ja paarist asjast kirjutada, aga eile õhtul sattusin lugema Briti blogi sellest, kuidas tema seitsmeaastane ei tea isegi mis YouTube on ja veelvähem teab ta midagi iluideaalidest, samas kui Eveliisi seitsmeaastane nuriseb, miks emme selline välja ei näe nagu influencerid.

Hedon on nagu Ida, teab mis on Instagram, mis on TikTok ja saab eest ja tagant roppu sisu, rumalaid sõnu (need ei tule ainult sealt, vaid ka lasteaiast ja suurematelt sõpradelt ning lisaks veel vana hea 5Miinust), püssipaugutamist YouTube’i vahendusel, mõned minutid päevas mänguaega ja see on tema vaba valik (küll meie poolt veidi korrigeeritud), kas ta õpib tähti, numbreid, ehitab rongi või otsustab hoopis pool tundi Fortnite’i mängida.

PS! See tuletab meelde, et meil on Instas üks LEGO loos käimas.

Ta teab, mis on vlog, mis on live, mis on unboxing, mis on follow me ja mis on “me peame video tegema”, mis on “näita toodet”, mis on “me ei saa seda praegu avada, me peame seda pildistama” – see on tema igapäev. See on influencer-pere tavaline elu ja ta on sellega harjunud. Ma küll olen üritanud vältida seda, et ma teeks talle igal sammul selgeks, et ta saab kõiki asju tasuta või et neid talle saadetakse, vaid proovimegi selgitada, et nende asjade jaoks tuleb teha tööd ja see töö on hetkel see, et nende asjadega peab poseerima, neid peab maitsma, neid peab pildistama, neid peab välja loosima…

Ma ei saa öelda, et see on vale või õige või… pered on erinevad, inimesed on erinevad ja nagu aru saada, siis ka riigid. Mina näiteks eeldan, et Hedon hakkab üsna varakult ise kooli ja koolist koju käima ja ma/me ei tahaks olla talle taksojuhi eest. Loomulikult saab teda viidud-toodud kui vaja, aga koolis käia võiks ta ise. Kui ta just viie bussiga sõitma ei pea ja seitse korda ühistransporti vahetama ei pea. Eks see näha ole, kus me elame ja kuhu kooli ta läheb, sinna on veel siiski pea kaks aastat aega.

Aga millest ma ise kirjutada tahtsin, et kas oleme Hedoni kasvatamisel feilinud? Kindlasti oleme. Me oleme suht leebed vanemad. Ja kuigi näiteks Eveliis kirjeldab end oma blogis pigem kui närvihaiget (kops üle maksa, karjuv jne) ema, siis mina seda ei tunneta. Ta on täiesti tavaline ema, kes korraks tõstab häält, valab siis veini, kallistab last ja elu läheb edasi. Nii nagu karjub laps oma emotsioonid välja, teeb seda ka ema ja… kas seda saab pahaks panna? Mina küll ei pane. See on elu, emotsioone peab näitama.

Minu meelest oleks vale kui Eveliis käiks salaja WCs nutta tihkumas ja lapsega neist teemadest ei räägiks, et üks või teine asi teda häirib, haiget teeb, segab – last tuleb võtta nagu võrdset. Sa ei pea talle ütlema, et kas sa oled idioot, et sa aru ei saa, aga sa saad ka viieaastasele seletada kas ja kuidas on viisakas ja kuidas mitte, sealjuures saad ka seletada, miks sa näiteks häält tõstsid. Emotsioone tunda ja väljendada on okei.

Ma näiteks ei ütle kunagi Hedonile, et kas sa oled mingi plika, et sa nutad, et sa haiget said, solvusid vms… See on okei, kui ta nutab. Ja ma lasengi tal nutta ja mõnikord karjuda ja end välja elada ja räägin temaga alles poole tunni pärast, sest see on okei tunda tundeid ja end välja elada. Me teeme ju ka seda. Vahel küll peidame veinipudelisse, aga kui liiga palju veini joome, siis tulevad tunded ikkagi lõpuks välja. Kuidas see lause oligi, et “Mis kaines peaga meelel, see purjus peaga keelel.” Miks käivad ülemused oma alluvatega joomas? Et saada kõige otsesemat ja ausamat tagasisidet enda tööle. Kas ja kui palju keegi neid omaks võtab ja end selle järgi parandab on iseasi.

Hambaarsti jant – kolm ei ole kohtuseadus!

Panin tervele perele hambaarsti ajad – kirjutasin sellest juba varem ka (siin), aga Hedoniga trall jätkus, sest tal oli kahel hambal.. sööbikupesa. Kui nii saab öelda. Polnud veel augud, aga olid alged. Esimese lasi ta kohe naksti korda teha ja kui arst küsis, kas teeme teise ka või tahad veel tulla, teatas ta rõõmsalt, et teeme teine kord. Panin heas usus uue aja.

Läksime kohale ja ta keeldus igasugusest koostööst. Ma proovisin alguses ilusti rääkida, et ole nüüd hea poiss, tee suu lahti, teeme hamba korda… Ta niutsus nutta, proovis suud avada ja hakkas karjuma nagu keegi saeks kätt otsast kohe kui mingi ilaimur tööle pandi. Ta hammast oli vaja ainult natuke lihvida (ei ole valus) ja sinna peale panna üliõhuke plommikiht, panna natuke valgust ja kõik. Ja ta keeldus. 45 minutit hiljem olin ma megakettas, et unustagu ära kõik maailma kommid, fortnite’id jne – enne kui hammas korras pole, ei saa mitte midagi.

Meelis, kes seda kõike pealt vaatas, pahandas minuga, et miks ma nii närvis ometi olen ja… ma tõesti, oleks saanud, oleks vist võtnud pitsi viina. Paari tunniga lahtus ka minu.. närvisolek ja elu läks edasi. Õige pea koos kommi ja fortnite’iga ja uue hambaarsti aja panekuga, mida teatavasti päris homseks ei saa.

Järgmisel korral läks temaga Meelis. Arvake, kas me tegime eeltööd, rääkisime hambaarstidest, vaatasime videoid, arutasime kuidas hambaaugud suuremaks lähevad kui neid ei paranda jne… Jah, me tegime seda. Aga hambaarsti toolis nuttis meie väikemees ikka edasi. Ei aidanud see, et kaasas oli minu asemel Meelis ega see, et olime vahetanud ka arsti (et äkki uus arst läheneb teisiti vms).. Meelis pidas vastu ca 20 minutit ja tuli sealt välja nagu tuulispask. Hedoniga ta ei rääkinud, mühises vaid, et ta keeldus koostööst ja oli täpselt nagu mina esimesel korral.

Ja mina… pahandasin Meelisega, et kuule, rahune nüüd maha… Panime kolmanda hambaarsti aja. Kõik naabrid lugesid Hedonile epistlit, kuidas ta võiks küsida hamba peale moosi (valuvaigistit), lasta selle hamba ikka korda teha jne… Lasime tal valida, kellega ta tahab minna, kas minuga või Meelisega, kas ta tahaks pärast saada burgerit või friikaid, kommi või jäätist, pakkusime isegi iPhone’i. Ta oli nõus laskma hamba korda teha ja ütles, et võime sööma minna kuhu meie tahame…

Veerand tundi hiljem tulid nad Meelisega kabinetist välja ja Meelise nägu reetis kõik. Hedon nuuksus nutta, Meelis torises… ja mind ajas see juba naerma. Ütlesin, et okei. Kui sa ei taha hammast korda teha, siis mul on nüüd ükskõik. Söö nii palju kommi kui sa tahad, ära pese hambaid, tee mis tahad. Aga kui hammas valutama hakkab, siis arvesta, et kohe hambaarstile ei saa ja sa pead selle valuga elama ja olema ja see on rõve valu. See on nagu käeluu läheks katki (mäletad?) ja keegi seda valu ära ei võta, st keegi seda hammast sul parandada ei saa nagu käsi korda tehti… Ta ainult noogutas.

Trahv kaelas kui laps suud lahti ei tee

Hakkasin siis õhtul googeldama… Ja mis ma teada sain, laps ei ole süüdi, et ta suud lahti ei tee, vaid vanemad on. Osades kliinikutes on selle eest isegi trahv ette nähtud kui lapsed suud lahti ei tee.

Näiteks ütlevad vanemad lapsi justkui lohutada püüdes: «Ära karda, seal ei tehta haiget». «Miks peab üldse haiget tegemine jutuks tulema? Öeldakse ka, et «ära karda, arst ei tee mitte midagi». Selliseid väljendeid ei saa kasutada, sest ei saa olla nii, et arst ei tee mitte midagi, loomulikult teeb,» õpetas Vapper.

Hirmutunne saab alguse ka sellest, et väikeste lastega ei käida piisavalt sageli hambaarsti juures. «Tulema peaks kindlasti ka siis, kui midagi viga ei ole, et käia oma suud arstile näitamas. Haigekassa maksab Eesti lapse puhul nn kontroll­visiidi hambaarsti juurde kinni kaks korda aastas,» rääkis Vapper. Seda võimalust paraku ei kasutata.

Samuti soovitab kliiniku juhataja emal-isal käia kahe-kolmeaastase lapsega koos hambaarsti kabinetis või võtta ta vanema õe-venna visiidile kaasa, et talle kohta tutvustada. «Väga hästi mõjub olukord, kus lapsevanem ise või mõni teine tubli laps patsiendi rollis on,» soovitas Vapper.

Ta nentis, et kokkuvõttes saab hambaarstihirmu lahendada ainult lapsevanem. «See, kui laps hambaravikabinetis halvasti käitub või ei lase end ravida, ei ole lapse probleem, vaid on tema vanema mure,» toonitas ta.

Allikas: tervis.elu24.ee

Nii, lugesin seda, rääkisin Meelisega, siis Hedoniga… ja Hedon ütles, et aga pane mulle sinna aeg kus me esimest korda käisime. Hästi. Panin sinna uue aja. Selle sai ka kahe nädala pärast, selgitasin siis talle veel, et näed, ei saa päris nii, et homseks paneme… Kuna ta sööbikupesast on nüüdseks saanud auk (kahe kuuga), siis ütlesin, et vaata kui kaua sa pead kommi ja jäätiseta olema..

Noh, mida teeb tark laps? Läheb naabrite juurde, ütleb, et käis hambaarstil ja lasi moosi panna.. aa, kas kommi võib võtta? Ikka. Hiljem selgub alles (pärast kommide söömist), et moosi panekust asi kaugemale ei jõudnudki.

Ootame siis nüüd 16ndat ja uut hambaarsti aega.. Hea vanem teeks, ma ei tea mida. Mina kavatsen käega lüüa kui ta sel korral ka suud lahti ei tee ja ravist keeldub. Ootame siis valutavat hammast ehk siis tuleb mõistus koju. Teada ju on, et rumal õpib vaid oma vigadest, tark teiste omadest. Aga arvestades, kes on Hedoni vanemad, siis… pole ju imestada, et ta oma vigadest õpib.

Üts, kats..

Sügisel kui lasteaed hakkas, ütles õpetaja, et kuule, Hedonil oleks vaja logopeedi juurde minna. Ma olin reaalselt, et misasja.. Miks? No ta ütleb “üts, kats” mitte “üks, kaks”. Olin seda tõesti täheldanud, aga ma arvasin, et ta lollitab niisama, sest mujal jutu sees ma mingeid iseärasusi ei tabanud.

Kui ma hakkasin siis leiutama sõnu, kus -ks olek kõrvuti, siis tõesti, Hedon ütles jootsma, uts.. Hakkasin siis uurima logopeediaegu (uurisin ka meie jälgijatelt, et kas keegi kedagi soovitab või on ise..) ja sain aja 18. detsembriks. Üks blogilugeja, kellega olin sel teemal rääkinud, ütles, et ülihästi saadud, selleks aastaks ju!

Okei. Samal ajal lappasime koos teha YouTube’ist leitud videote abil keeleharjutusi, sest nagu õpetaja ütles, kutsutakse seda üts, kats ütlemist laisaks keeleks.

Siis soovitas üks blogilugeja meile logopeed Liis Avarmaad, kes teeb kodukülastusi, aga võtab vastu ka Tuukri tänaval asuvas Väike Päike lasteklubis. Sinna sai aja mõnevõrra kiiremini, paari päevaga. Jumal tänatud, olgu kohe etteruttavalt öeldud.

Läksime siis kohale, rääkisime mure ära ja Liisil tuli nagu puusalt igasuguseid -ks liitega asju mida Hedoni peal katsetada. Panime paar aega ette ära veel, aga tegelikult piisas juba sellest ühest korrast ja logopeedi trikkidest, et sellest ts’st sai ks nagu peab. Tänaseks on Hedon seal kolm korda “mängimas” käinud ja talle väga meeldis ja ta kordab neid harjutusi ja tegevusi pidevalt ka kodus. Seega, 90 euros well spent!

Blogilugeja kirjutas, et Tallinna ja Harjumaa lastele on tasuta abi saadaval Tallinna Õppenõustaniskeskuses.

Funny story seoses selle ks liidesega. Nii keeruline on otsida sõnu oma igapäeva elust, et kus see sees on ja mida lapsele näiteks tuua. Tegelikult neid sõnu on, aga need ei tule kohe meelde (nt mulksuma, plaksutama, milliseks, roheliseks, püksid, keksima jne). Aga ühel hetkel siis Hedon laulis.. “mu juures saame seksida vahuses vannis..” ja me olime – jaaa, ütle veel seksima. Ütle kümme korda. Ütle nii palju kui tahad.. See on põhisõna, ütle, ütle veel palun.. Proovi veel.. :D Noh, ja siis on Britt, kes ei taha, et ta laps isegi Instas scrolliks ja meie palume enda lapsel selliseid sõnu harjutada. Inimesed on erinevad, ma ütlesin.

Ja keegi meist ei ole parem ega halvem, no v.a need kes lapsi peksavad, väärkohtlevad, alandavad jne, aga ei ole Britt halvem, et ta oma lapsele Instat ei luba ega mina halvem sest ma ei osanud last õigel ajal hambaarstile või logopeedi juurde viia. Ma olen elus esimest korda ema, ma ei tea kuidas on õige ja raamatutest ma emaks olemist ei õpi, seega ainus kus ma läbi kukkuda saan on elu ise, aga kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks ja ainult nii saame me paremaks.

Milliseid avastusi teie olete lastekasvatamisel teinud, et arvate, et olete ilgelt feilinud, aga siis saate aru, et that’s life, keegi meist pole ideaalne ja me kõik teeme vigu ja me kõik kasvatame oma lapsi erinevalt ja kõik ei pea käima ühe taktikepi järele, sest lapsed on erinevad.