Kas me oleme Hedoni kasvatamisel feilinud?

Ma tegelikult plaanisin nagunii Hedonist ja paarist asjast kirjutada, aga eile õhtul sattusin lugema Briti blogi sellest, kuidas tema seitsmeaastane ei tea isegi mis YouTube on ja veelvähem teab ta midagi iluideaalidest, samas kui Eveliisi seitsmeaastane nuriseb, miks emme selline välja ei näe nagu influencerid.

Hedon on nagu Ida, teab mis on Instagram, mis on TikTok ja saab eest ja tagant roppu sisu, rumalaid sõnu (need ei tule ainult sealt, vaid ka lasteaiast ja suurematelt sõpradelt ning lisaks veel vana hea 5Miinust), püssipaugutamist YouTube’i vahendusel, mõned minutid päevas mänguaega ja see on tema vaba valik (küll meie poolt veidi korrigeeritud), kas ta õpib tähti, numbreid, ehitab rongi või otsustab hoopis pool tundi Fortnite’i mängida.

PS! See tuletab meelde, et meil on Instas üks LEGO loos käimas.

Ta teab, mis on vlog, mis on live, mis on unboxing, mis on follow me ja mis on “me peame video tegema”, mis on “näita toodet”, mis on “me ei saa seda praegu avada, me peame seda pildistama” – see on tema igapäev. See on influencer-pere tavaline elu ja ta on sellega harjunud. Ma küll olen üritanud vältida seda, et ma teeks talle igal sammul selgeks, et ta saab kõiki asju tasuta või et neid talle saadetakse, vaid proovimegi selgitada, et nende asjade jaoks tuleb teha tööd ja see töö on hetkel see, et nende asjadega peab poseerima, neid peab maitsma, neid peab pildistama, neid peab välja loosima…

Ma ei saa öelda, et see on vale või õige või… pered on erinevad, inimesed on erinevad ja nagu aru saada, siis ka riigid. Mina näiteks eeldan, et Hedon hakkab üsna varakult ise kooli ja koolist koju käima ja ma/me ei tahaks olla talle taksojuhi eest. Loomulikult saab teda viidud-toodud kui vaja, aga koolis käia võiks ta ise. Kui ta just viie bussiga sõitma ei pea ja seitse korda ühistransporti vahetama ei pea. Eks see näha ole, kus me elame ja kuhu kooli ta läheb, sinna on veel siiski pea kaks aastat aega.

Aga millest ma ise kirjutada tahtsin, et kas oleme Hedoni kasvatamisel feilinud? Kindlasti oleme. Me oleme suht leebed vanemad. Ja kuigi näiteks Eveliis kirjeldab end oma blogis pigem kui närvihaiget (kops üle maksa, karjuv jne) ema, siis mina seda ei tunneta. Ta on täiesti tavaline ema, kes korraks tõstab häält, valab siis veini, kallistab last ja elu läheb edasi. Nii nagu karjub laps oma emotsioonid välja, teeb seda ka ema ja… kas seda saab pahaks panna? Mina küll ei pane. See on elu, emotsioone peab näitama.

Minu meelest oleks vale kui Eveliis käiks salaja WCs nutta tihkumas ja lapsega neist teemadest ei räägiks, et üks või teine asi teda häirib, haiget teeb, segab – last tuleb võtta nagu võrdset. Sa ei pea talle ütlema, et kas sa oled idioot, et sa aru ei saa, aga sa saad ka viieaastasele seletada kas ja kuidas on viisakas ja kuidas mitte, sealjuures saad ka seletada, miks sa näiteks häält tõstsid. Emotsioone tunda ja väljendada on okei.

Ma näiteks ei ütle kunagi Hedonile, et kas sa oled mingi plika, et sa nutad, et sa haiget said, solvusid vms… See on okei, kui ta nutab. Ja ma lasengi tal nutta ja mõnikord karjuda ja end välja elada ja räägin temaga alles poole tunni pärast, sest see on okei tunda tundeid ja end välja elada. Me teeme ju ka seda. Vahel küll peidame veinipudelisse, aga kui liiga palju veini joome, siis tulevad tunded ikkagi lõpuks välja. Kuidas see lause oligi, et “Mis kaines peaga meelel, see purjus peaga keelel.” Miks käivad ülemused oma alluvatega joomas? Et saada kõige otsesemat ja ausamat tagasisidet enda tööle. Kas ja kui palju keegi neid omaks võtab ja end selle järgi parandab on iseasi.

Hambaarsti jant – kolm ei ole kohtuseadus!

Panin tervele perele hambaarsti ajad – kirjutasin sellest juba varem ka (siin), aga Hedoniga trall jätkus, sest tal oli kahel hambal.. sööbikupesa. Kui nii saab öelda. Polnud veel augud, aga olid alged. Esimese lasi ta kohe naksti korda teha ja kui arst küsis, kas teeme teise ka või tahad veel tulla, teatas ta rõõmsalt, et teeme teine kord. Panin heas usus uue aja.

Läksime kohale ja ta keeldus igasugusest koostööst. Ma proovisin alguses ilusti rääkida, et ole nüüd hea poiss, tee suu lahti, teeme hamba korda… Ta niutsus nutta, proovis suud avada ja hakkas karjuma nagu keegi saeks kätt otsast kohe kui mingi ilaimur tööle pandi. Ta hammast oli vaja ainult natuke lihvida (ei ole valus) ja sinna peale panna üliõhuke plommikiht, panna natuke valgust ja kõik. Ja ta keeldus. 45 minutit hiljem olin ma megakettas, et unustagu ära kõik maailma kommid, fortnite’id jne – enne kui hammas korras pole, ei saa mitte midagi.

Meelis, kes seda kõike pealt vaatas, pahandas minuga, et miks ma nii närvis ometi olen ja… ma tõesti, oleks saanud, oleks vist võtnud pitsi viina. Paari tunniga lahtus ka minu.. närvisolek ja elu läks edasi. Õige pea koos kommi ja fortnite’iga ja uue hambaarsti aja panekuga, mida teatavasti päris homseks ei saa.

Järgmisel korral läks temaga Meelis. Arvake, kas me tegime eeltööd, rääkisime hambaarstidest, vaatasime videoid, arutasime kuidas hambaaugud suuremaks lähevad kui neid ei paranda jne… Jah, me tegime seda. Aga hambaarsti toolis nuttis meie väikemees ikka edasi. Ei aidanud see, et kaasas oli minu asemel Meelis ega see, et olime vahetanud ka arsti (et äkki uus arst läheneb teisiti vms).. Meelis pidas vastu ca 20 minutit ja tuli sealt välja nagu tuulispask. Hedoniga ta ei rääkinud, mühises vaid, et ta keeldus koostööst ja oli täpselt nagu mina esimesel korral.

Ja mina… pahandasin Meelisega, et kuule, rahune nüüd maha… Panime kolmanda hambaarsti aja. Kõik naabrid lugesid Hedonile epistlit, kuidas ta võiks küsida hamba peale moosi (valuvaigistit), lasta selle hamba ikka korda teha jne… Lasime tal valida, kellega ta tahab minna, kas minuga või Meelisega, kas ta tahaks pärast saada burgerit või friikaid, kommi või jäätist, pakkusime isegi iPhone’i. Ta oli nõus laskma hamba korda teha ja ütles, et võime sööma minna kuhu meie tahame…

Veerand tundi hiljem tulid nad Meelisega kabinetist välja ja Meelise nägu reetis kõik. Hedon nuuksus nutta, Meelis torises… ja mind ajas see juba naerma. Ütlesin, et okei. Kui sa ei taha hammast korda teha, siis mul on nüüd ükskõik. Söö nii palju kommi kui sa tahad, ära pese hambaid, tee mis tahad. Aga kui hammas valutama hakkab, siis arvesta, et kohe hambaarstile ei saa ja sa pead selle valuga elama ja olema ja see on rõve valu. See on nagu käeluu läheks katki (mäletad?) ja keegi seda valu ära ei võta, st keegi seda hammast sul parandada ei saa nagu käsi korda tehti… Ta ainult noogutas.

Trahv kaelas kui laps suud lahti ei tee

Hakkasin siis õhtul googeldama… Ja mis ma teada sain, laps ei ole süüdi, et ta suud lahti ei tee, vaid vanemad on. Osades kliinikutes on selle eest isegi trahv ette nähtud kui lapsed suud lahti ei tee.

Näiteks ütlevad vanemad lapsi justkui lohutada püüdes: «Ära karda, seal ei tehta haiget». «Miks peab üldse haiget tegemine jutuks tulema? Öeldakse ka, et «ära karda, arst ei tee mitte midagi». Selliseid väljendeid ei saa kasutada, sest ei saa olla nii, et arst ei tee mitte midagi, loomulikult teeb,» õpetas Vapper.

Hirmutunne saab alguse ka sellest, et väikeste lastega ei käida piisavalt sageli hambaarsti juures. «Tulema peaks kindlasti ka siis, kui midagi viga ei ole, et käia oma suud arstile näitamas. Haigekassa maksab Eesti lapse puhul nn kontroll­visiidi hambaarsti juurde kinni kaks korda aastas,» rääkis Vapper. Seda võimalust paraku ei kasutata.

Samuti soovitab kliiniku juhataja emal-isal käia kahe-kolmeaastase lapsega koos hambaarsti kabinetis või võtta ta vanema õe-venna visiidile kaasa, et talle kohta tutvustada. «Väga hästi mõjub olukord, kus lapsevanem ise või mõni teine tubli laps patsiendi rollis on,» soovitas Vapper.

Ta nentis, et kokkuvõttes saab hambaarstihirmu lahendada ainult lapsevanem. «See, kui laps hambaravikabinetis halvasti käitub või ei lase end ravida, ei ole lapse probleem, vaid on tema vanema mure,» toonitas ta.

Allikas: tervis.elu24.ee

Nii, lugesin seda, rääkisin Meelisega, siis Hedoniga… ja Hedon ütles, et aga pane mulle sinna aeg kus me esimest korda käisime. Hästi. Panin sinna uue aja. Selle sai ka kahe nädala pärast, selgitasin siis talle veel, et näed, ei saa päris nii, et homseks paneme… Kuna ta sööbikupesast on nüüdseks saanud auk (kahe kuuga), siis ütlesin, et vaata kui kaua sa pead kommi ja jäätiseta olema..

Noh, mida teeb tark laps? Läheb naabrite juurde, ütleb, et käis hambaarstil ja lasi moosi panna.. aa, kas kommi võib võtta? Ikka. Hiljem selgub alles (pärast kommide söömist), et moosi panekust asi kaugemale ei jõudnudki.

Ootame siis nüüd 16ndat ja uut hambaarsti aega.. Hea vanem teeks, ma ei tea mida. Mina kavatsen käega lüüa kui ta sel korral ka suud lahti ei tee ja ravist keeldub. Ootame siis valutavat hammast ehk siis tuleb mõistus koju. Teada ju on, et rumal õpib vaid oma vigadest, tark teiste omadest. Aga arvestades, kes on Hedoni vanemad, siis… pole ju imestada, et ta oma vigadest õpib.

Üts, kats..

Sügisel kui lasteaed hakkas, ütles õpetaja, et kuule, Hedonil oleks vaja logopeedi juurde minna. Ma olin reaalselt, et misasja.. Miks? No ta ütleb “üts, kats” mitte “üks, kaks”. Olin seda tõesti täheldanud, aga ma arvasin, et ta lollitab niisama, sest mujal jutu sees ma mingeid iseärasusi ei tabanud.

Kui ma hakkasin siis leiutama sõnu, kus -ks olek kõrvuti, siis tõesti, Hedon ütles jootsma, uts.. Hakkasin siis uurima logopeediaegu (uurisin ka meie jälgijatelt, et kas keegi kedagi soovitab või on ise..) ja sain aja 18. detsembriks. Üks blogilugeja, kellega olin sel teemal rääkinud, ütles, et ülihästi saadud, selleks aastaks ju!

Okei. Samal ajal lappasime koos teha YouTube’ist leitud videote abil keeleharjutusi, sest nagu õpetaja ütles, kutsutakse seda üts, kats ütlemist laisaks keeleks.

Siis soovitas üks blogilugeja meile logopeed Liis Avarmaad, kes teeb kodukülastusi, aga võtab vastu ka Tuukri tänaval asuvas Väike Päike lasteklubis. Sinna sai aja mõnevõrra kiiremini, paari päevaga. Jumal tänatud, olgu kohe etteruttavalt öeldud.

Läksime siis kohale, rääkisime mure ära ja Liisil tuli nagu puusalt igasuguseid -ks liitega asju mida Hedoni peal katsetada. Panime paar aega ette ära veel, aga tegelikult piisas juba sellest ühest korrast ja logopeedi trikkidest, et sellest ts’st sai ks nagu peab. Tänaseks on Hedon seal kolm korda “mängimas” käinud ja talle väga meeldis ja ta kordab neid harjutusi ja tegevusi pidevalt ka kodus. Seega, 90 euros well spent!

Blogilugeja kirjutas, et Tallinna ja Harjumaa lastele on tasuta abi saadaval Tallinna Õppenõustaniskeskuses.

Funny story seoses selle ks liidesega. Nii keeruline on otsida sõnu oma igapäeva elust, et kus see sees on ja mida lapsele näiteks tuua. Tegelikult neid sõnu on, aga need ei tule kohe meelde (nt mulksuma, plaksutama, milliseks, roheliseks, püksid, keksima jne). Aga ühel hetkel siis Hedon laulis.. “mu juures saame seksida vahuses vannis..” ja me olime – jaaa, ütle veel seksima. Ütle kümme korda. Ütle nii palju kui tahad.. See on põhisõna, ütle, ütle veel palun.. Proovi veel.. :D Noh, ja siis on Britt, kes ei taha, et ta laps isegi Instas scrolliks ja meie palume enda lapsel selliseid sõnu harjutada. Inimesed on erinevad, ma ütlesin.

Ja keegi meist ei ole parem ega halvem, no v.a need kes lapsi peksavad, väärkohtlevad, alandavad jne, aga ei ole Britt halvem, et ta oma lapsele Instat ei luba ega mina halvem sest ma ei osanud last õigel ajal hambaarstile või logopeedi juurde viia. Ma olen elus esimest korda ema, ma ei tea kuidas on õige ja raamatutest ma emaks olemist ei õpi, seega ainus kus ma läbi kukkuda saan on elu ise, aga kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks ja ainult nii saame me paremaks.

Milliseid avastusi teie olete lastekasvatamisel teinud, et arvate, et olete ilgelt feilinud, aga siis saate aru, et that’s life, keegi meist pole ideaalne ja me kõik teeme vigu ja me kõik kasvatame oma lapsi erinevalt ja kõik ei pea käima ühe taktikepi järele, sest lapsed on erinevad.

31 Comments

  1. Meil oli ka kunagi tohutu trall hambaarstiga. Käisime juba 2a kontrollis, et harjuks käima jne. Ja korraga lampi tuli poole aastaga lapsele 2 hambaauku. Laps oli 3a. Lasi ühe ära parandada aga ka järgmine kord ei teinud suud lahti. Moosisin üle poole tunni last aga ei midagi. Samas sain hambaarstilt etteheiteid, kuidas me lapsele söögi peale ja alla vaid kommi anname, magusaid jooke joodame ja üleüldse halvad lapsevanemad. Mis reaalselt tohutu vale – mahla laps ei joonudki ja kommi sai laps esimest korda kui hakkas 3a saama :D Vihastasin ka siis ja otsisin uue hambaarsti. Täiesti juhuslikult leidsin Magdaleena hambaravi. Väga tore arst oli! Laps ütles, et ta ei taha tuult ja ei taha seda tati imurit, ja hambaarst ei teinudki sellega. Vaid kuivatas vatiga ja rääkis lapsega nii ilusti, et ei ole enam probleeme olnud, et laps kardaks suud avada. Samas ütles ka hambaarst, et ei ole mõttet last sundida, kui ta siiski kardab, siis tuleb leida teised viisid kuidas hammas korda teha. Nagu see vatiga puhastamine ja mitte puurimine.
    Nüüd on laps 7a ja annab tõesti rääkida vajadusel läbi. Hetkel kõik korras olnud õnneks.

    1. Okei, ma proovin siis ka seda varianti, et neid puhureid tööle ei panda. Hedonit hirmutas vist see, et “vaata, see on nagu tigu, sellega imeme tatti..” Ta oli mingi: okouuuu, ma ei taha mingit tigu endale suhu..

  2. Mul poeg nädalake vanem kui Hedon. Esiklaps.
    Enne tema sündi ma kujutasin ette, kuidas kõik probleemid räägime rahulikult, ta kuulab ja saab aru, õpib. Me mängime koos, meisterdame jnejne.
    Ühesõnaga kõik on nii idüll.
    Aga reality ‍♀️ ta vaidleb, lärtsub, lollitab, jonnib, väikse õega mõrvavad üksteist. Ja mina tõstan häält, sest vahest lihtsalt ei jaksa.
    Tulen töölt, majandan kodus ja istun maha korraks puhkama, ja ma lihtsalt eijaksa minna praegu autodega mängima.
    Ja siis, vahest, mõtlen kui läbikukkunud ema ma olen..et eisuuda igahetk jääda rahulikuks, et mu laps ei kuula sõna, et ma eijaksa temaga iga hetk mängida.
    Ma tunnen, et feilisin emaks olemises, sest enne laste saamist kujutasin ma ette hoopis midagi muud.

    1. Kamoon, sa ei feilinud. Mind näiteks ennast veidi häirib, et ma ütlen liiga tihti “oota, ma teen selle ära ja siis teeme seda” – aga suures plaanis, ma ei jäta temaga asju tegemata kui ma ütlen “oota”, lihtsalt laps peab ka aru saama, et kõike ei saa kohe. Ma juba titena ei jooksnud ta juurde iga krigina või häälitsuse peale, vaid rääkisin temaga, “ma kohe tulen, ma olen siin samas, oota sekund..”

      Ja mul on see veel ees – kaks last ja teineteise mõrvamine ja autodega mängimine, samal ajal kokkamine ja .. me oleme inimesed :) Ära tunne end halvasti!

  3. Ma olen küll feilinud. Sajaga……. Ütleme nii, et…. teinud samu kasvatusvigu, mis mu enda vanemad kunagi. Samas kui minu vastus on mitte sama rada minna. Ma pean nagu koguaeg endale teadvustama, mida ma teen, sest kui käivitub autopiloot, siis see ei tee midagi head. Väsotav, aga ju see on minu õppetund õppida.
    Lapse harjumuste kujundamises, piiride seadmises jms olen muidu rohkem Briti moodi vanem. Minu asi pole otseselt kedagi hukka mõista, kuni see meie elu ei mõjuta. Kuid lasteaiast näen, et paraku mõjutab. Lapsed, kel on kodus juba kooliealised õed-vennad toovad rühma kiusamist, õelutsemist, mõnitamist, narrimist, roppusi jne. Aga noh.. selle peale ju kõik kehitavad õlgu ja ütlevadki ,et normaalne elu… Paratamatus… ja miskõikveel.
    Ma homme lastega hambaarstile. Saab veel näha, kuidas kulgeb….

  4. Lõppkokkuvõttes on ju ikka nii, et mul on sellevõrra kergem, et ühiskond soosib siin laste puhul nutivabadust. Õpetaja ei lase last kooliterritooriumilt minema kuniks vanem kui volitatud isik pole näha. Ehk siis neil polegi lubatud üksi kooli-koju liikuda ja alla 10a laste üksinda koju jätmine on pigem ka väga suur tabu. Mis jälle omakorda kõlaks Eestis väga imelikult. :)

    Ja kui laps üksinda ei liigu, kodus ka üksi pole, siis pole vajadust ka telefoni järgi. Ma mõned aastad tagasi muigasin ja mõtlesin, et raauuudssselt tuleb esimese klassiga ikkagi mingi nutiteema ja seejärel üllatusin, et ei tulnudki ja klassis pole tõesti ainsatki last telefoni või mõne sotsmeediakontoga. Tundub, et need asjad saavad siin aktuaalseks kuskil 10-12 eluaasta vahel. Et ongi lihtsalt ühiskondade vahe. :)

    1. Jaa, väga äge tegelt. Ma jumala pooldaks seda, aga ma räägin, meil on majas kõikidel lastel telefonid ja Hedon ka juba on, et aga.. kus minu oma on.. Proovin ka koolini venitada :)

    2. ma siis enda “kaitseks”
      ütlen, et Idal ei olnud ka selle aasta suveni väga mingit aimu sellest mis nutimaailmas toimus, siis aga veetis aega 10-14-aastastega ja noh tiktoki jms soov (kontosid tal pole, aga vaatab teisi). meil
      kodus on pmst reegel, et kui sōbrad külas, siis omavahel
      ei mängita telefonides, küll aga ma ei saa kontrollida, mida ta teiste juures külas olles teeb.
      Kui nüüd veel sinna välimuse teema
      juurde tagasi tulla, siis see sina vs nemad vs mina tuli juba kolme-neljaselt ja mitte üldse sotsmeediast, vaid kruiisilaevadelt, kus me teadupärast mingi aeg muudkui kruiisisime ja neid meelelahutusprogramme vaatsime. tantsijatel on ju lavameik, glitter, ilusad soengud jne.
      Muidugi ei ole ma samas ka ideaalvanem. kohati tōesti annan talle telefoni ja lasen tal seal teha, mis tahab (st vaatabki oma tiktoke ja juutuubi, aga mul on ka mingi piir millest ule minna ei tohi ja siis on tlf keeld). ühiskonnad on erinevad ja jumala eest, enne lapse saamist ma vandusin et hoian Ida eemal igasugu interneedusest, aga no ei saa päris nii ja päris keelamist, amišiks olemist, ma ei poolda. olen niigi üsna karm vanem, vōrreldes paljude tuttavatega ja leian et liiga palju keeldusid mojub lōpuks vastupidiselt.
      Ida “oma” IG konto on 100% minu, Ida isegi ei tea, et tal see on. miks seda siis vaja üldse? see on minu virtuaalne fotoalbum tema tegemistest. vale voi õige – võta sa kinni:)
      Ma oma teema oleks voinud 100x pikemaks kirjutada, mõjutustest, põhjustest ja tegelikult ka hoopis teismelistest, aga otsustasin üsna mustvalgeks jätta. sest olgem ausad, need kes tahavad mind materdada, teevad seda igal juhul, need kes mind tunnevad, teavad et ma ei ole nutiusku (iroonia missugune) ja mõned sõbrad (tnx, Leen) arvavad, et ma vanemana isegi täitsa ok. Mitte läbikukkuja nagu ma ise tihti arvan:)

  5. Meil ka poiss ei teinud ükskord lampi suud lahti. Meil on tuttav hambaarst. Midagi ei olnud teha. Minul oli piinlik, et arsti aega raiskasime. Veits õiendasin pärast, aga mitte eriti, sest avalikus kohas ju ei taha väga :D, aga kui koju jõudsime, siis oli viha üle. Aga järgmisel korral ma eelmisel õhtul tuletasin talle rahulikult rääkides selle olukorra meelde. Et näe sa ei teinud suud lahti, jube piinlik oli, raiskasime arsti aega. Et meil on homme uus aeg, kui sa suud lahti ei tee, ütle kohe praegu, siis ei hakka minema. Siis ta mõtles jupp aega ja ütles, homme teen. Ja nii oligi. Ta justkui võttis vastutuse. Tasub ehk proovida.

  6. Ega teil tuttavaid võrokaid ei ole, kellega palju aega veedate? :D lihtsalt võro murrakus ongi üts, kats…jne
    Ags jah, seda feilimise tunnet tuleb ikka ette. Erinevates olukordades. Samas tuleb ka ette hetki, kus vaatan mõnda oms lastest ja mõtlen, et olen ikka midagi õigesti teinud : )

    1. Meil võrokaid ei ole, aga mulle tunduski see üts-kats mingi naljatlemine, sest vahepeal oleks agu üks-kaks ka kuulnud, aga kui tähelepanelikult kuulama hakkasime, siis oli ikka üts-kats-jootsma..

  7. Hambaarstidega meil sama trall läbi käidud. Laps röögib, kisab ja suud lahti ei tee. Käisime ka spets psühholoogi juures Tartus aga ei saanud ka sealt targemaks. 1 korral oleme ka narkoosi all lasknud parandada mitu hammast korraga. Väga kurvaks teeb see hambaarstide suhtumine, et vanem ainult on süüdi. Mõne lapsega ongi väga keeruline toime tulla ja seda võiks püüda mõista.

    1. No ega arstil hambad ei valuta ju ? Sinu lapsel ikka. Hambaarst ei pea hakkama su lapsele selgeks tegema, miks ta peab suu lahti tegema. Muidugi ta aitab ka oma jutuga kaasa, ôpetab/seletab jne , aga suure töö peab ikka vanem kodus ise ära tegema. Järgmine patsient pole ka süüdi , et peab kauem oma järge ootama, sest teie laps ei tee suud lahti. Ja kui laps ongi nii keerulise iseloomuga , et miski ei aita, Siis tulebki leida alternatiive. :)

  8. Meil ka hambaarsti jant käib. Plika paat kuud vanem kui Hedon. Ühe korra oleme narkoosis parandanud 4,5 aastaselt. Juulis käisime kontrollis, vaja oleks natuke parandada, kardab. Ütleb, et hakkab kartma kui näeb neid imureid, puure jne. Öeldi, et kui ei lase ikka järgmine kord parandada, siis uuesti narkoosis. Ei taha seda narkoosi. Nüüd läheme teise arsti juurde proovima. Eks näis. Teoorias on ta tubli, saab aru, miks peab minema jne. Kusjuures magusat ei söö, hambaid peseb rõõmuga….ikka augud

  9. UK’s on natukene sama süsteem, mis Prantsusmaal, et lapsed viiakse-tuuakse kooli ja koju ainult vanemaga/saatjaga ja kas on äkki, et kuni 12. aastane laps ei tohi üksi kodus olla. Minu jaoks on see jabur, sest ma olen terve elu ise koolis bussiga käinud ja kohati tundub see kõik veidike ülemuretsemisena. Samas, kui vaatad, mis inimesed meie ümber elavad ja mida on võimelised lastele tegema, saan sellest aru. Siiski ei loobu ma mõttest, et minu kunagi 12-aastane laps oskab ja julgeb ise ühistransporti kasutada, rääkimata jala käimisest.

    Minu neljane on ilmselt ka natuke liiga palju nutindust näinud, kuid ma tunnen, et see on meil kontrolli all. Telefonist näitame talle peamiselt pilte ja videosid temast endast või sugulastest; isaga vaatavad teinekord youtube’st motikate või võidusõitmise videosid; hommikuti ja õhtuti näeb multikaid, kuigi üritan ka seda aega piirata, nädalavahetusel ilmselt näeb natuke rohkem. Samas on ta laps, kes hea meelega jalutab õues tunde; paned puzzlesid kokku, ehitab klotsidega, aitab toimetada. Seega, ma ei arva, et asi on üle käte. Muidugi võiksime olla sellised vanemad, kes ei näitagi multikaid või nutitelefone ja ainult tegelevadki lapsega, kuid minul tekib küsimus, et kuidas siis laps õpib ise toimetama ja mängima, kui tal kogu aeg ära sisustatakse.

    Aga sellega olen küll nõus, et ka mina olen esimest korda ema ja lähtun kasvatamisel peaasjalikult oma instinktist. Ma olen lugenud mõningaid artikleid, tellisin ka nüüd endale ühe lastekasvatusliku raamatu, kuid pigem sellest aspektist, et kuidas ennast ja oma emotsioone lapsevanemana talitseda, mitte kuidas õiget inimest kasvatada. Eks see olegi katse-eksitus eksperiment ja me keegi ei tea, kui hästi lõpp-produkt välja kukub :) Kõige hullem oleks hakata kellelegi targutama ja nina alla hõõruma, mida valesti tehakse. Pigem pakkuda tuge ja vajadusel ka nõu, kui seda küsitakse.

    1. UK EI OLE sellist seadust mis keelaks alla 12-aastastel lastel üksi kodus olla või üksi koolis käia!!
      11-12 aastased lapsed käivad ka siin ühistranspordiga ise koolis või shoppamas või kus iganes ning pole neil mingit probleemi olla iseseisvad :-)
      See on aga tõesti nii, et oma esimese mobiil saavad lapsed Inglismaal tavaliselt 10-11aastselt, kui nad põhikooli minema hakkavad.

      Samas arvutiõpetuse tunnid algavab koolis kohe kooli algusest peale, ehk siis 4- 5 aastaselt ning interneti turvalisusest ja ohutust kasutamisest räägitakse pidevalt kõigile vanusegruppidele ja ka vanematele.
      Paljudes koolides on ka mobiilide kasutamine kooli territooriumil kooli ajal rangelt keelatud ja sama seadus kehtib siis ka gümnaasiumis käijate kohta.
      Kahe käega pooldan selliseid reegleid ja sellist suhtumist nii kooli, kui kogu ühiskonna poolt. See teeb elu ikka nii palju kergemaks ja meeldivamaks nii laste endi, kui ka vanemate jaoks.

  10. Tere! Minu lapsel ka “ks” asemel “ts”. Kas saaksid kirjutada, milliseid harjutusi/nippe logopeed soovitas/lasi teha? :)

    1. Paluski tal öelda igasuguseid neid ks sõnu lausetes, ala värvime püksid siniseks, plaksutame käsi, mullimasin mulksub jne. Ja numbreid lasi ka öelda :) Soovitan ausalt öeldes sinna Liisi juurde minna – see üks kord hinnalt ei tapa ja ta oskab kindlasti paremini kui meie :)

    2. Minu laps tegeles samuti sama probleemiga 4 aastaseks saades. K tähte laps hääldada ei osanud. Meil on lasteaias imetore logopeed, kes temaga 2x nädalas tegeles ja kuu ajaga sai K selgeks. Läbimurre saavutati harjutusega “kurja kassi hääl.” Laps pidi tegema kurja kassi häält mis kõlas kui “khhssss”. Umbes nagu kss-kss aga hästi hästi kurjalt ja nö raevukalt öeldes. Kuna minu laps K välja ei hääldanudki, siis alguses tema kurja kassi hääl oligi “hss”, kusjuures h-hääldas väga tugevalt. Harjutasime paljude sõnade lugemist, kus K oli keskel kuid logopeed ei soovitanud meie puhul alustada sõnadega, kus on “ks” kuna “ks” välja hääldada on väga raske kui K tähte üldse kuidagi ei oska.
      Soovitan kindlalt sellise murega logopeedi poole pöörduda! :)
      Innove YouTube lehelt leiab harjutusi keelelihaste tugevdamiseks, meie tegime neid harjutusi ka :) https://www.youtube.com/playlist?list=PL6aug3SNwW8yxlrRexSa1wP3-nm2l7zid

  11. Ni noorel lapsel juba mitu auku hambas? Tema vastutustundetu toitmisega olete küll täiega feilinud. Hambad juba nii noorena katki ja tundub, et väike ülekaal ka juba kimbutab nagu piltidel näha, geenid siis emalt arvatavasti. Aga noh teie laps…omad vitsad peksavad.

    1. Ma ei oskagi midagi öelda. Armas, Eva, loodan, et sul hambad ei valuta ja ülekaal ei kimbuta. Aitäh, et meid ikka lugemas käid ja nõnda armsalt kaasa elad
      Nagu siin ka keegi kommenteeris, siis laps peseb hambaid korralikult, kommi eriti ei söö ja ikka augud. Eks see jah, võib tulla geenidest ka :) Aga ülekaaluga kohe kindlasti me lapsel probleeme pole, sul ehk silmanägemisega.

  12. mu kommentaar võib tunduda sulle õel, aga kui H nelja aastaseks sai, juba siis oli selgelt näha, et oma vanuse kohta pudistab liiga palju sõnu, ja teeb seda siiani. titekeeles räägib, tite maneer. mu meelest olete mõlemad head ja chillid vanemad. võrdluseks juurdlesin enda peas seda laste kõne teemat malluka lastega, väljaarvatud see kõige väiksem, kes on tubli. lihtsalt seda, et, kuidas on võimalik, et, lapse vanemad ise sellist asja ei märka, võõrad märkavad kohe. piisab üks vlogi või story et selliseid asju näha. ja see, et see teema sulle endale nii suure üllatusena tuli.

    1. Ma räägingi, et ma olen elus esimest korda ema, ma ei tea, mismoodi neljaaastane rääkima peab või mida täpsemalt peab oskama viiene, kuuene, kümnene, kahekümneviiene. Ma tean seda, et kooli lähevad nad kõik ja üldiselt 99,9% ei kanna selleks ajaks ei mähkmeid ega lutti, teeb vahet A ja P tähel, tunneb numbreid. Sellega saab ta hetkel hakkama ja ma ei ole tõesti osanud näha mingeid imelikke pudikeele seoseid, mida sa välja tood :)

    2. Küll on ikka kerge teiste lapsi hukka mõista ja kritiseerida. Kohe täitsa hea meelega vaataks üle su enda lapsed, kes tõenäoliselt on 3 aastaselt juba raamatuid lugevaid Kreeka jumalused?
      Ma ka tihtilugu ei nõustu mõne blogis avaldatava seisukohaga – inimesed ongi erinevad. Aga Hedoni kohta ei ole küll ühtegi halba sõna öelda. Tundub olevat üks imenunnu muhe sell. Päris imelik on nimetada Hedonit ülekaaluliseks :D Ime ka, et tänapäeval ei avaldu lastel söömishäired aina nooremalt kui võõrad inimesed LAPSI ilma põhjuseta kritiseerivad. Palun mine puhka jalga.

    3. Paraku jah, kuigi elame just selles maailmas kus iga päev loeb rohkem see, et sa endaga rahul oleks, mitte mis suuruses riideid sa kannad jne.. Noh, kui pole antud seda mõistust, siis pole, mis sa ära teed :)

    4. Järelikult sul head geenid, kui arvad, et vōib vanemad süüdistada laste hambaaukudes. Jah, mingil määral muidugi mõjub elustiil, aga mul kaks last ja samamoodi kasvatan neid. 1 pidi pandma lausa magama 5-aastaselt, et ta hambad korda saaks ja teisel pole vaja midagi teha.

  13. See hambaarsti jant on tavaline, olen näinud last kes istus tooli mandariin suus ja ütles, et täis suud ei tohi lahti teha:) käisid 3x niisama toolis istumas :D

  14. Seda lugu oli ikka natuke kurb lugeda. Ostke korralik elektrihambahari (nt Philips Sonicare) ja vähemalt kuni koolini peaksid vanemad lapsel hommikul ja õhtul hambad üle pesema. Need on hambaarstide nõuanded. Oleme oma kolme lapsega nii teinud ja neil pole auke veel selles vanuses olnud. Mehel jälle on hambaarstiga seoses lapsepõlvetrauma – ka temal parandati väikesena hambaid. Ütleb, et tema ema on selles süüdi, sest ei piiranud magusasöömist ja hammaste pesemist ei kontrollinud. Nüüd meie lastel peseb just mees hambaid, et nad ei peaks sama läbi elama kui tema pidi. Hambaarstid ütlevad, et hooldusest ja toitumisest sõltub hammaste puhul ikka palju. Kui mõnel ongi viletsamad hambad, siis seda hoolsamalt peab nende eest ennetamise teel hoolitsema.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *