Kas te suhtlete eksidega?

Meelis läks Hedoniga laulma ja ma küsisin, et ei tea millest täna blogida võiks. Meelis ütles, et mingu ma Perekooli, raudselt saan mõne hea teema. Aga ma läksin hoopis oma esimesse meilboxi, sest see on mulle küll telefoni ühendatud, aga viimasel ajal on mingit errorit visanud, et parool vale ja mõtlesin, et tšekkan siis.

Ega mul sinna mingeid meile eriti ei tule, mõni arve ainult vahel, kuhu vanast ajast on see meiliaadress jäänud. No igaljuhul leidsin sealt eest hulga lugemata kirju ja.. Järsku popsas lahti Skype, kuskil küljepaneelil. Ma ei teadnudki, et need sedasi ühenduses on. Ja seal seisis kiri minu eksilt. Täpselt kuu aega tagasi oli ta mulle õnne soovinud. Armas. Kunagi kui me lahku läksime, siis tõesti, õnne soovisime me teineteisele alati, kuid ilmselgelt olin see mina, kes selle keti mingil hetkel katkestas, ei tea isegi miks. Kuigi mul on hea meeles pidada, sest ka tema oli Lõvi ja tal on neli päeva enne Meelist sünnipäev.

Ja siis me vestlesime paar viisakusrida ja ma hakkasin mõtlema, et tegelikult pole me mingi… Me vist kunagi kellegi sünnipäeval (tema või minu) oleme korra varem ka rääkinud ja ta soovis mulle õnne kui ma emaks sain.. Aga kohtunud pole me… Tegelikult mäletan ma seda väga täpselt… Septembris saab üheksa aastat. Naiste värk vist, et selliseid asju mäletavad. Aga.. Ma mäletan seda tegelikult sellepärast, et kuigi me olime lahku läinud aastaid varem, kohtusime me siiski mõnikord. Öösiti. Ja ühel taolisel korral kui ma tema juurde jälle olin läinud, sain ma aru, et ma olen ikka jumala vales kohas. Meelis oli mu ellu tekkinud kaks kuud varem. Ja sinna see eks jäi.

Praegu mõtlen, et kui me ikka veel koos oleks, saaks me kolme päeva pärast (naistel ikka on mingi teema nende kuupäevadega :D) 18 koosoldud aastat tähistada. Ulme ju!

Ja siis mul on üks eks veel. Kes oli pärast seda eksi, kellest ma just kirjutasin. Kohtusime 2004, abiellusime 2005, lahutasime 2008. Tegelikult tahtsin ma lahku minna juba 2007, aga ta käis nagu uni peale, et.. Kõik muutub. Ma teadsin, et ei muutu. Ja tegelikult ma täna tänan õnne, et ta koos minuga siis Saksamaalt siia kolis, sest muidu ma poleks ilmselt ever temalt seda lahutust saanud. Aga nagu ma ütlesin, ei muutunud midagi ja 2008 viisime me lõpuks lahutuspaberid sisse. Irooniline vist, et tegime sedagi septembris.

2008 aasta september oli vist üsna märgiline. Ja sellest ajast peale ongi Meelis olnud mu elus. Meil saab üheksa aastat suvel. ÜHEKSA. Ma pole kellegagi kunagi nii kaua koos olnud. Ja ma loodan väga, et ma ei pea kunagi kirjutama, et oli üks eks veel. Me vist oleme liiga sarnased, et üldse lahku minna. Ma ei kujutaks ettegi oma elu ilma Meeliseta, ilma selle segasummasuvilata, kus tema kogu aeg muretseb ja mõtleb, ja mina olen suht “vaatame, mis saab, on ju veel raha, et süüa osta. Oled sa näljas? Ei? Pole riideid selga panna? Kas üür on maksmata? Novot siis, küll saame hakkama!”

No näiteks täna hommikul ma mõtlesin, et… Raha on vähe. Üür ja arved on makstud, süüa veel on ja söögiraha ka on… Aga Meelisel on piletid Eurovisioonile, ostetud põhimõtteliselt aasta tagasi, kui me ei teadnud üldse mis tulemas on või saama hakkab. Lihtsalt naabripoiss on enivei minemas ja kuna ta leidis jälle mingi megahea hinnaga piletid, siis küsis toona Meeliselt, et lähme? Meelis oli, davai, lähme. Piletid saidki ostetud. Mõtlesin, et huvitav kuidas me selle jaoks raha saame, või kust me selle saame, sest piletite kulu pole küll suur ja võiks nad raisku lasta, aga samas nagu ka arstid Meelisele soovitavad – astu rutiinist välja, oleks see hea, kui ta sinna läheks. Ja nagu naksti laekus täna Meelisele 436€ haigusraha, millega ma/me polnud arvestanudki, et üldse mingi raha peaks kuskilt tulema. Ilmselgelt – purki ja reisile. Muus osas saame hakkama.

Ja ma praegu mõtlen, et ega mul rohkem ekse polegi. Mingeid kooliaja kahenädalasi deitimisi ja hiljem kahekuulisi nutmisi (haahahhaha), ei saa nagu päris peikadeks nimetada. Jumal, ma mäletan kuidas ma kooli vahetades 15aastaselt nii ära armusin, et lihtsalt paha hakkas… Deitisin aga hoopis ühe teise kutiga sealt uuest koolist ja lõpuks ei suutnud enam, ütlesin, et kuule, sorry, mulle meeldib hoopis see poiss. Selgus, et nad on vennad. Arvake ära, kas ma sain kummagi neist kunagi endale? Aasta draama!

A, mul tegelt on üks peika veel olnud. See oli enne neid kahte pikemat suhet, kellest ma kirjutasin. Kestis see asi mingi seitse kuud. Ma olin 16. Ja ma olin teine. Teadlikult ja draamat tegemata. Ma arvan, et see tüüp imestas ise ka, et üks 16aastane võib nii normaalne olla, võrreldes tema 24aastase elukaaslasega, kes ikka normaalselt üle pani. Noh, okei, ma täna ilmselt paneks ka täiega üle, kui ma saaks teada, et Meelis mingit 20aastast põrutaks. Ups. Aga noh, lapsena (16 on ju laps), ei mõtle nii. Siis oli mu motoks pigem, et lapsed ja naised pole takistuseks. Ja no tegelikult, kui mees läheb kodust eemale kedagi panema, siis.. Ilmselt pole kodus kõik hästi.

Ma tegelikult ei tea, mis neist saanud on, kuskilt kuulsin, et nad said lapse, abiellusid ja vist teise lapse ka, aga suhtlus on null. Reaalselt nullide null viimased kümme aastat. Kuigi ta elas mu kooli kõrval ja ma teda mõned korrad siiski vilksamisi nägin.

Oh, jumal, mis ajad on ikka olnud.

Aga kas teie suhtlete oma eksidega? Kas eksiga on võimalik jääda sõbraks? Või kui läbi, siis läbi? Okei, kui on lapsed, siis nagu on mingi teatud kohustus suhelda, aga tihti ongi see suhtlus selline, et tere, võta, siin on lapse asjad, näeme kui ta tagasi tood. Punkt. Või siis, kanna raha, tont!