Kust maalt hakkab petmine?

Ajendatuna eelmisest postitusest ekside teemal.. Hakkasin ma mõtlema, et prioriteedid või arusaamad muutuvad ikka aastatega kardinaalselt. No kasvõi näiteks see “kust hakkab petmine”.

Ma mäletan, et mingi 15aastaselt oleksin ma olnud valmis tegema sellise draama, et hoia ja keela, kui oleksin kuulnud, et mu peika kellegagi suudles. Täna mõtlen, et ah, jumala nonsenss ju.

Me oleme tegelikult Meelisega jumala palju sellest rääkinud, sest mäletan, et isegi meie algusaastatel ma mõnikord tundsin end kuidagi kehvalt, kui ta mingite naistega kuskil chattis, aga seda pigem seepärast, et ma jäin siis tahaplaanile. Tal muidugi oli metsikult naistuttavaid, noh, nagu mul on jälle rohkem meestuttavaid. Täna muidugi pakub see isegi nats nalja, aga.. Siis ikka lõi süda kiiremini neis olukordades.

No näiteks täna ma ei kujuta ette, et ma teeks mingit draamat, kui ta kuskil mingi tšikkiga suhtleb – järelikult tunneb, järelikult on millestki rääkida. Jumala eest, las räägivad. Või kui ma näeks Meelist kuskil peol kellegagi suudlemas, änd? Jumala eest, suudle palju kulub, mis see meie elu muudab? Kas see teeb temast halvema abikaasa või halvema isa? Kindlasti mitte.

Mulle meenub üks pidu. Aastaid aastaid tagasi… Läksime sinna mingi kambaga koos, igaljuhul õhtu edenedes olin mina mingi tšikiga suitsuruumis ja noh, nagu ikka, flirtisin.. Igaljuhul ühel hetkel me suudlesime ja ma olin veits selline, appi, äkki Meelis näeb. No me polnud siis veel sel teemal nii laialt arutanud ka. Proovisin mina siis silmanurgast ikka kiigata, et äkki ta läheb mööda ja näeb, et ma siis kohe tõmban tagasi vms.. Mingil hetkel läks Meelis mööda ja tegi “yes” märki, et hea valik. Sellised me olemegi. Me näiteks vaatame tänaval koos naisi. Mehi ka. Riideid. Kingi. Keegi läheb mööda ja me oleme mõlemad: “Nägid v?” ja ilmselgelt olime me mõlemad tähele pannud sama asja möödujal – kingi, pükse, meiki, mida iganes. Aga alati on see sama asi, millele me pilk peatuma jääb.

Ja kui me jõuame nüüd seksini, siis… Vanasti ma olin ikka jumala kindel – seks, see on petmine, lahkuminek garanteeritud. Aga mõeldes sellele nüüd.. Olles ise küpsem ja mõeldes ilmselt loogiliselt, siis meeste jaoks on seks lihtsalt seks. Naiste jaoks ilmselt mitte nii väga. Või vähemalt mitte minu jaoks. Mulle peab ikka see inimene meeldima. Meestel läheb kuidagi kergemalt, peaasi, et saaks? Noh, kui pole kaua saanud, siis pole nagu vahet. Mina võin olla ka ilma, aga mingi päris suvakaga ka ikka voodisse ei hüppa.

No näiteks, Meelis läheks täna peole.. Tuleks hommikul ja teatas, et käis ma ei tea, Kati juures. Ma oleks ah, kes see Kati on? Noh, lambitšikk, said peol tuttavaks, seksisid, kõik. Ma ei hakkaks ju sellise asja pärast lahutama?

Samas, kui selguks, et on mingi Kati, kellega on kuude viisi suheldud ja seksitud, siis oleks asi teine. Sest siis ei oleks see enam lihtsalt suvaline füüsiline kontakt, vaid… midagi enamat. Ja kui Kati nii tore on, siis paki oma seitse asja ja mine Kati juurde.

Või kui ma läheks sõbrannadega peole ja seal oleks… No tegelikult me vist sessuhtes oleme erinevad, et seal peaks olema ainult üks mees, kellega ma midagi mõtlemata kaasa läheksin, sest mingi lambi vennaga mul ikka nii veri vemmeldama ei hakka, et ma peaksin kohe sel hetkel kuskile edasi liikuma. Aga no jumal teab. Oletame siis, et seksin mingi lambi vennaga. Ma ei usu, et ka Meelis kohe lahutust nõudma hakkaks kui teada saaks. Ma tulin ju koju tagasi. See oli lihtsalt seks. Ma ei kohtu selle inimesega tõenäoliselt enam kunagi. Aga kui see asi kestaks edasi, mingid chatid, kõned.. Siis oleks juba kahtlane. Mul endal.

Näiteks oleme me Meelisega mõlemad üsna kõvad flirtijad. Meelis ei saa ise üldse aru kui ta flirdib. Tema meelest nii ongi normaalne suhtlus, või ta on lihtsalt nii harjunud. Mina flirdin jumala tihti täiesti teadlikult. Ma tean, et see ei lähe sõnadest kaugemale. Ja mul vist on ka selline kõnestiil juba, et mul kisub flirdiks ära. Ma vähemalt saan aru ja tunnistan. Aga ma ei pane seda isegi Meelisele pahaks. Mõnikord on päris naljakas, kui ta ise aru ei saa, et flirdib ja siis ta on mingi, issand, see ütles nii ja see naa.. No daa, mis ta siis ütlema peab kui sa flirdid.

No näiteks kunagi Meelis ei saanud aru, miks ta ühele vanemale kolleegile meeldib. Et miks see naine alati särama lööb kui Meelis tuppa astub. Ma siis proovisin seletada, et ilmselt oled sa teinud talle kunagi komplimendi, sul on ilus kampsun, või oo, uus soeng, või… “No aga see on ju elementaarne, et kui tal on uus soeng, ma ütlen!” Nojah, sinu jaoks. Keskmine Eesti mees ei saa enne aru, et naine on juuksuris käinud kui ta end kiilaks ei aja või blondist punapeaks ei värvi. Kui siiski. Ja et Meelises on see miski, mis paneb naised end tema seltskonnas hästi ja natuke erilisena tunduma, just selle flirtiva kõne pärast. Ta ei saa aru. “Ma ju ei flirdi, ma olengi selline!” No oled jah, aga keskmine mees pole. No ma ei oska ka muudmoodi seletada. Ja nii me elamegi, ilma et ta aru saaks, et ta flirdib :) Ja mind see ei sega, ma olen nii harjunud. See on umbes sama, kui me omavahel nöögime ja võõrad, kes pealt kuulevad on “issand, ärge kakelge” – uus teema ilmselgelt.

Aga nüüd, vastake teie, kust läheb piir? Millest algab petmine? Kas füüsiline kontakt on kergemini andestatav (möödavaadatav) kui vaimne? Rääkige oma kogemustest.