Kiituskirja postituse järele sobib hästi kirjutada viimasest kahest päevast, kus mu emotsioonid on nii ebanormaalselt tundelised olnud, et ma ei julge sellest isegi avalikult rääkida. Okei, mitte ei julge, vaid ei taha, sest.. Ah, loete ise postitusest. Meelis juba ütles, et tee rasedustesti, äkki sa oled rase.

Ma ei ole mingi aasta ema, aga ma nõuan ilusti kodutööde tegemist, aga mitte iial ei nõua ma parimaid tulemusi. Näiteks sain ma kohe aru, et lugemine talle ei meeldi, aga anna matat ette, pole probleemi. Ta arvutab kodus sadade ja tuhandetega juba, sest talle meeldib. Kohustuslikku kirjandust loeme kahe peale, sest muidu jääksid need lugemata. Mulle ka ei meeldinud noorena lugeda. Kui talle ei meeldi flööti puhuda, siis kodus ma teda selleks ei sunni – teeb nii palju kui vajalik koolis ja kõik. Talle ei jää laulusõnad pähe, mida ma sunnin teda neid laule siis kuulama? Ühesõnaga, ma olen suht pohhuist, lihtsalt kõik peab olema tehtud, aga mis hindele, see mind ei huvita, kuniks see on arvestatud.