Minu jaoks on alati olnud vitamiinid nagu mingi nuhtlus, ei mäleta mina, millal mida võtma peab ja milleks mida vaja on. See eest on meie peres Meelis, kes on ausalt, vitamiinihull. Kui mul kuskilt midagi lonkab, teab tema kohe, mida mul vaja on.
Kui minu jaoks võrdub ravimikarp valuvaigistite, plaastrite ja igaks juhuks rulli sidemega, siis Meelise ravimikarp on viis kilo raske ja koosneb erinevatest vitamiinidest, ninaspreidest ja allergiatablettidest, sest.. need aitavad iga ilmaime puhul.
Okei, nali naljaks. Kui Hedon sündis, siis hakkas kohe pihta üks D-vitamiini jutt. Seda just haiglas ja lastearstil käies. Mina sain suht kohe aru, et mu meelest tekitasid need rohkem gaasihädasid kui olid abiks ja mina talle D-vitamiini ei andnud. Kuigi ta sündis südatalvel, siis keerasin ta nina alati võimalusel päikese poole ja vitamiini eraldi keelele ei tilgutanud. Kuna ka rinnapiima asendavas pulbris on korralik kogus D-vitamiini, siis ma ülemäära ei muretsenud ja näidud olid ka alati korras.
Mida aeg edasi, seda enam hakkas Meelis aga meile hommikusöögiks vitamiine manustama – peamiselt küll beetakaroteeni ja multivitamiini, aga üsna tihti ka D-vitamiini kapsleid. Mina vaielda ei viitsi, võtan ära mis ette antakse.
Kui Hedelin sündis, hakkas jälle see D-vitamiini trall seal arsti juures pihta. Ja mina jälle ei andnud. Iga kord kinnitasin, et jaja, saab. Ma ei viitsinud nende loenguid seal kuulata. Kui ta siis kolmekuuselt kontrolli läks, Meelisega, siis arstitädi vaatas ja ütles – “D vitamiini kohta ma ei hakka küsima, näha on, et annate..” Sest talle vaatas vastu rantidega beebi :D
Pärast seda pole enam küsitud selle D-vitamiini kohta üldse, kuigi Meelisel on jätkuvalt kombeks meile vitamiine sisse sööta. Mina olen seda meelt, et söö parem marju, puuvilju, värskelt pressitud mahla ja söö küüslauku ja sibulat ja oledki terve. Ei tea mina, on see selle kahe kooslus või õnn, aga meie lapsed on terved kui purikad ja meid tegid sel talvel haigeks pigem saadud vaktsiinid kui päriselt hõlma alla pugenud tuul. Immuunsus oli lihtsalt nõrk sellest hirmuturundusest ja vaktsiini ja covidimöllust.
Õnn jälle Meelise õuele..
Mulle kirjutas Sinuteek, et nad saadaksid meile uuesti paki, mida me sooviksime. Kuna ma jahu, pastasid ja kukleid tellin sealt niigi kogu aeg, laktoosi ja gluteenivaba värk, mäletate.. Siis ütlesingi, et saatke, mida ise tahate.
Õnn saabus Meelise õuele kui me paki avasime – seal oli terve pere talvevaru D-vitamiini!
D-vitamiini on soovitatav manustada septembrist kuni aprilli-maini ehk neil kuudel, kus on eestikeelses nimes sees täht R. R-i sisaldavad kuud ongi meie põhjamaises kliimavöötmes kõige energiavaesemad kuud, mistõttu tuleks algaval pimedal ajal kindlasti D-vitamiini toidulisandina juurde võtta.
Milleks, küsin mina?
Meelis vastab: pime ja külm aeg toob vihma ja tuule ja siis on haigestumine hingamisteede haigustesse suurem ja kas teadsid, et sügistalvel murtakse rohkem luid? See tuleneb D-vitamiini vähesusest. See on väga vajalik luudele ja hammastele. Kõige paremini aitaks kui süüa regulaarselt kala ja D-vitamiiniga rikastatud toiduaineid, aga ega meil sellega just kiita pole.
Hedelinil veab, saab veel piimapulbripiima! Hedonil on juba kehvemini – kala ei armasta ja piimatoodetest eelistab vaid Alma piima. Ja kui mina panin vastuargumendiks, et me reisime ka talvel, siis ütleb Meelis, et nädalane päike on abiks, aga mitte terveks talveks. Minu soovitus: reisime rohkem. Meelise soovitus: võtame D-vitamiini ja säästame raha.
Noh, kuna abielu on kompromissid, siis tuleb tänada vaid Sinuteeki, kus hetkel on D-vitamiin sooduses. PS! Kood marimell kehtib aasta lõpuni :D