Ma ei pea midagi tegemagi, et tuntud ärimees mu maja ette kollasele joonele pargiks ja kahtlastesse koridoridesse toidukott näpus kaoks, või kui minu postkasti potsatab link endisest Tallinna ööelu glamuuritarist, kes välismaises WCs kokaiini tõmbab – kõigest ma ei saa ega taha kirjutada, ometi leiab see kõik tee minuni.

Aastaid räägiti mulle/meile, et miks me Meelisega oma portaali ei tee – jah, oleme sellele mõelnud, aga Eestis ei tasu päris „oma ajakirja“ tegemine ära. Me nägime kõrvalt seda maailmakõigepikematejailusamatepealkirjadega neti-ajakirja :) pole päris meie teema – lihtsam ja mugavam on valida, kellest kirjutada ja kellele kirjutada :)

Sellises variandis blogi, nagu me praegu peame, sobib mulle ajaliselt ka paremini. Ma ei pea iga päev tõmblema, et inimestel oleks midagi lugeda – see pole ajakiri, see on blogi, kus ma kirjutan kui on midagi kirjutada. Mõni päev teen kolm posti, mõnel päeval jätan üldse kirjutamata. Lisaks ei pea ma kirjutama iga päev mingit metsikut klatši ja kõmu, vaid millest mul sel päeval parasjagu tuju on.

Peamiselt on tegemist siiski ju beebiblogiga või meie elustiiliblogiga, aga kuna meie elu on selline värvikirev nagu ta on ja kuna meil on tugev omaarvamus, siis sellest tulenevalt ongi blogis mitu nö alamrubriiki – klatš ja kõmu (siit leiab ka telesaadete arvustusi – ma ei jõua seda modellisaadet enam ära oodata, millal see hakkab?), elustiilijutud ehk jutud, mis ei kvalifitseeru mujale, beebijutud ja toidublogi, kus ma kirjutan oma söögitegemistest kui tuju tuleb.

Aga jah, kahjuks sellest seltskonnamelust ei saa üle ega ümber. Me ei käinud üheksa kuud seltskonnaüritustel, mis see aitas või parandas, me leiame tee ikka sinna, kuhu me kuulume.
Meiega suhtlevad ikka need inimesed kes varem, meile saadetakse ikka vihjeid ja me kohe juhtume kokku ja peale skandaalsetele asjadele. Muidugi mingi kotidraama ei küta enam ammu kirgi, Vincentki on juba unustatud… Praegu näiteks “ootaks kirjutamist” lugu ühest seltskonnakaunitarist, kes oma pikaaegsest suhtest loobuma pidi kuna tal pole punast pead ja kolme kõrgharidust.  Vähemalt ei saanud ta peksa nagu kooliajal. Või siis, miks see laulja ikkagi sõjaväest viilib ja kuidas ta sealt ära sai? Või millega tegelevad meie riigikoguliikmed öötundidel? Kellelt ja kuidas nad seksi manguvad? Kelle keldris on sado-maso seksodroom? Võiks ju kõike seda uurida, aga ei viitsi. Me ei ole siin uuriv ajakirjandus, vaid elustiiliblogi :)

Hoiame kätt seltskonnaelupulsil nagu alati, aga täpselt seal ja nii kaua kui ise tahame!