Ma tean, ma ajan inimesed sellega megakettasse kohe, aga ma jätkuvalt olen seda meelt, et ATH pole mingi haigus. Või noh, kui see on haigus, siis meil kõigil on see. Nagu mingi ajastu viirus, mis sööb keskendumisvõime ära, ükski teema ei jõua lõpuni, sest enne hüppab ette uus, sellega kaasneb fomo ja ärevus. Sellest omakorda depressioon ja läbipõlemine… Noh ja siis ongi see, et kes võtab selle peale tablette ja kes võtab vastutuse ja vaatab asjale päriselt otsa.

Aga see selleks, tahtsin rääkida hoopis depressioonist ja läbipõlemistest. Viimasel ajal on nii paljud selle teemaga lagedale tulnud. Nüüd siis on minu kord. Jah, kaua ma ikka teesklen, et minuga on kõik korras? Ma arvan, et ma olen olnud läbipõlenud vähemalt viis aastat. Lihtsalt nii palju toimus samal ajal: lapsed, kodu, töö, blogi, projektid, ideed, suured plaanid, veel suuremad kukkumised. Olen olnud see inimene, kes ütleb: “Aga ma ju saan hakkama,” samal ajal kui mu sisemus karjub: “Aga miks ma pean kogu aeg hakkama saama?” Tundub, et sain, aga mis hinnaga?