Käisin nädalavahetusel Kolmes Sibulas, kus ma ei olnud kunagi varem käinud ja ilmselgelt.. nüüd saan aru, et ma polnud ka millestki ilma jäänud, et ma sinna kunagi sattunud ei olnud. Ja kuigi mu sõbranna mind veel paar päeva varem hoiatas, et sai seal verist parti, siis.. kõik oli juba broneeritud ja läksin tõestama, ma ei tea kellele, et ta on ilmselt liiga pirtsakas ja part on kindlasti hea.

Neil on uksel sildid kuld- ja hõbelusikate kohta, ma ei vaadanud küll, mis aastast need on, aga need on eksitavad! Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline… –  see on nende slogan kodulehel – justnimelt, pealt kullakarvaline, seest… mäda!

Alustame algusest. Korraldasime sõbrannale babyshowerit ja kui üks naistest helistas ja tahtis laua kinni panna, siis.. esiteks, selgus, et lauda niisama kinni panna ei saa, söögid tuleb ette tellida. Kuna keegi ei teadnud, mis parasjagu pühapäeva lõunal võiks isutada, ütlesime, et soovime tellida koha peal alacarte menüüst. Ei, ei, kui on grupp, siis peab tellima grupimenüüst. Aga me ei tahtnud, nemad jaurasid edasi, et siis tuleb ikkagi midagi lauda tellida. No meie polnud jälle nõus, et kes teab, kes mida sel hetkel tahab, eks. Ja meid ei olnud 25, et köök ei jõuaks teha, olime valmis ka pikemaks ooteajaks, sest tahtsimegi ju chattida ja niisama pühapäeva nautida. Lõpuks ütles meie eestkostja, et fine, tühistage siis ära see meie broneering, sest me ei ole nõus ette tellima. Selle peale tuli kiri, et hea küll, tulge siis.

Kiituseks pean ütlema, et söögid tulid lauda suhteliselt kiirelt ja megalt ootama ei pidanud, aga võimalik, et seltskond oli nii tore, et ei pannud aega tähelegi.

Paar päeva enne minekut käis mul külas üks teine sõbranna, kes kuuldes, et me Kolme Sibulasse lähme, ütles: “Issand, nii kehv valik, ma just käisin, tellisin parti ja see oli maksimaalselt verine, saatsin tagasi ja.. mulle tuli tagasi lihtsalt kuum taldrik, mitte uus part, seda lihtsalt soendati kuskil…”

Ma olin veel sinna minnes jumala kindel, et ta on ilge snoob ja tegelikult saab sealt head parti. Kohapeal rääkisin seda ka teistele ja mingi pooled naised ütlesid, et on varem käinud ja ka pettunud, aga samas pole nüüd paar aastat käinud ja ehk on ikka paremaks läinud.

Meid oli kokku kaheksa, kokku proovisime kaheksat erinevat rooga (mõned kordusid, sest kes valis ühe, kes kaks käiku) – mina võtsin eelroaks lambakeele, sest kõik muu tundus klassika (lõhe tartar, röstitud kitsejuust, veise carpaccio..).

Ehk siis: Õrn LAMBAKEEL ja tursamaksakreem, kapparid, lillkapsast „korallid“ (G,L) 11€ – ma ei ole lamba fänn, ma lootsin, et ma saan midagi eriti hõrku, mingi eriti hea maitseelamuse. Ma ei ole üldse oma tüübilt selline, kes kuskil restos pirtsutaks ja toitu tagasi saadaks või alles jätaks. Sel korral jäi see minust taldrikule. Kaheksast inimesest kaks võtsid sama roa (krevetikarri) ja olid rahul, kõik teised – mitte nii väga. 

Mainisime seda ka teenindajale kuigi ega tema ei kokka.

Pearoaks valisin siis pardi

PARDIRIND, kreemjas polenta, estragonipesto ja musta trühvli-pardileemekaste 18€ – ma olen räige pardifänn. Täpsustasin tellides ka seda, et soovin medium astmes parti. Lauda tuli pigem rare (kui mitte blue), mis ei ole mu lemmik – muidu ma telliks sellises astmes liha. 

Kui on keegi, kes ei tea liha-astmeid, siis siin on hästi näha, mida ma ootasin ja mida ma sain:

Polenta polentaks, aga kogu see kooslus ei sobinud kokku – estragonipesto oli pigem maitsetu kui hea, trühvlist polnud seal haisugi ja kogu see kombo koos maisiga oli nii vale. Proovisin küll süüa seda nii ja naapidi koosluses, aga no ei suutnud. Pardi ääred, mis olid natuke pannikuuma näinud sõin ära, aga ülejäänu jäi alles.

Kui me juba eelroogade kohta ütlesime kohe teenindajale, et toidud olid maitsetud, siis pearoa koha pealt ma lihtsalt ütlesin, et ma ei suuda isegi seda kommenteerida..

Magustoidud – kas dessert päästab päeva?

Me keegi ei tahtnud, aga otsustasime siis, et võtame kõik kolm, mis neil valikus on – ja proovime.

Toorjuustukook – noh, oleks eeldanud toorjuustu, mitte vahustatud mascarponet.

Panna cotta oli maitsetu – lihtsalt mingi mass, moos samas oli hea, aga see tappis ka selle vähese maitse, mis sellel kreemil seal üldse oli.

Tume šokolaadikreem – see maitses ausalt nagu hapukoorega segatud kakao. Serveeritud oli see morsiklaasis ja nägi välja nagu mingi sööklamagustoit.

Ei, dessert ei päästnud päeva!

Ma ausalt ei mäleta nii halba toidukogemust päris pikalt. Aga noh, ega pole väga väljas käinud ka. Ja kui selline tase meil hetkel valitseb, siis ega ei tunne puudust ka. Mul lihtsalt on nii hea meel, et ma saan homme minna Maks ja Mooritsa üritusele, kus ma tean, et liha on igas variandis hea!