marimell Mehhikos – kuus tonni vastu taevast?!

Blogipostitus on kirjutatud nii seal olles kui juba tagasi olles, andke andeks siin/seal vormid jooksvalt läbi postituse.

Saan aru, et mõned lugejad on marus, et meie reisid on alati mõttetu hotelli tutvustus ja baaris istumine, olenemata kuhu me lendame. Alustame sellest, et me tulimegi PUHKAMA. Kui te tahate Mehhiko ülevaadet, peamisi turistimekasid näha, siis palun vaadake “Kaks kanget Mehhikos”. Meie eesmärgiks pole kunagi kolistada läbi kõiki turistikaid, kus pead järjekorras seisma, et pilti teha..Või minna kohtadesse, kus kõik käivad ja pole vahet kelle stoorisid vaatad, näed samu kohti. Me käimegi teistsugustes kohtades ja rõhk on.. PUHKAMISEL.

Ma saan aru, et inimesed ei mõista, milleks maksta palju raha, et basseini ääres passida, aga mina ei saa aru, miks maksta palju raha ja oma päevad fully ära planeerida erinevate kohtade külastamisega. Ma ei tulnud matkama, ma tulin puhkama, kus üks koosolek ei ajaks teist taga (loe üks vaatamisväärsus ajaks teist taga), kus ma ei pea istuma sotsiaalmeedias, sest töö nõuab. Võtan telefoni välja puhkusel vaid mõned korrad päevas, et pilti teha ja teisel korral, et need kiirelt üles laadida ja puhkus jätkub. Me ei jaga 10% ka sellest, mis me siin teeme, sest lihtsalt ei viitsi kogu aeg telefoni kaasagi vedada.

Mulle meeldib teha stoorisid otse, mitte ette, seega kui mul netti pole, on telefon kotis. Ja siin me endale kohalikke kõnekaarte ei võtnud, sest hotellides on wifi ja järgmise sihtkoha saab google mapsi lisada wifis olles ja talle jääb see mällu kuniks kohal oleme.

Meie jaoks = puhkus sellega, et ma ei vaata kella, ma võin lebada basseini ääres või toas voodis kaua ma tahan, mõnus tuuleke puhumas. Ma passin, loen raamatut, olen niisama. See ongi meie jaoks puhkus. Kahekesi, mitte midagi erilist tehes. Eestis ma sellist puhkust teha ei suuda, alati on midagi kellelgi vaja, vastad kiirelt ja siis ongi juba õhtu käes. Siin lükkan ma tuima meilid välja, login end sotsiaalmeedia kontodest ja teamsidest-zoomidest välja, võtan kõik notificationid maha ja lihtsalt olen. Ma saan aru, et see on paljudele arusaamatu. Meie jaoks mitte, sest me elud ongi erinevad – meie elame ja hingame sotsiaalmeedia sees igapäevaselt ja selline juhtme välja tõmbamine ongi puhkus, teise jaoks on puhkus see, kui ta saab oma tava töölt eemale ja just nimelt skrollida. Aga meie tavaelu ongi skrollimine :D

Nagu mulle ikka öelda meeldib: tähtis pole kellegi teguviisi mõista, vaid aru saada, et võib ka teistmoodi mõelda ja tegutseda.

Ma ei lähe kellegi seiklusreisi alla kommenteerima, et issand, mis puhkus see selline on, ühest vaatamisväärsusest teise, mina küll ikka puhkaks. Aga kui meie puhkame, on kohe sõda lahti – jumal, lendate teise maailma otsa ja tutvustate meile hotelli. Kui igav. Oo, tead mida? Pane unfollow! Megalihtsalt tehtav ja sa ei näe meie mõttetuid hotelli tutvustusi ja söögi-joogipilte.

Kui sa oled lugeja, kes meist aru saab või kes tahab teada, kus ööbisime ja mis maksis, siis loe edasi, sest kohe hakkan hotelle tutvustama :D aga paljust muust räägin ka, mis meie teele ette jäi ja mida ma storydes ei jaganud.

Playa Del Carmen – teinekord jätame vahele

Mulle meenutas vägagi Phuketi Patongi, üks suur peatänav täis restorane, baare, pubisid, palju live muusikat, erinevaid müügiputkasid ja iga 10meetri tagant mõni apteek. Seal saab väga paljusid retseptiravimeid paarikümne dollari eest (Omeprazol, Ritalin, Xanax jne).

Paralleelselt selle tänavaga jookseb hotellide tänav – võta üks ja viska teist. Tulime esimest korda ja otsustasin lasta TikTokil end mõjutada ja valisin selle järgi katusebasseinialaga hotelli suht linna südames, rannani paarsada meetrit, peotänavani teine sada meetrit.

The Reef 28 – adults only, all inclusive
Hind 2 ööd 486€

Hotelli asukoht hea. Randa viis mintsa, peatänavale viis mintsa. Hotelli katuseala koos basseini, mullivannide, rohkete taimede, päevitusaladega oli super. Lisan siinkohal, et tegemist oli väga Instagrammiliku kohaga.

Hommikusöök igati rikkalik ja kella kaheksast serveeriti ka mimosat. Lõuna ajal sai restorani menüüst valida endale sobilikke sööke, sama kehtis alates kella 11st üleval baaris, kui juba snäkkida soovisid. Katusebaar ametlikult avatigi kell 11, aga kohe said ka süüa-juua hakata tellima. Suurem pidu läks lahti pärastlõunal.

Menüüs, eriti joogimenüüs pidi näpuga järge ajama, mis jook kuulus hinna sisse ja mille eest tuli eraldi maksta.

Kokkuvõttes – Playa del Carmeni jätaks tulevikus vahele, aga ega me megapalju ka ringi ei seigelnud, sest noh, meie eesmärk oligi juhe seinast välja tõmmata ja puhata to the max. Ja esimesed kaks päeva me eriti aktiivsed polnud ka, pikk lend (21h) selja taga.

Tulum – instagrammish ja filtriga linn

Tulumi saab ka jagada kaheks – linnapiirkond ja rannapiirkond. Vahemaad ei ole pikad, aga nad on üsna tüütud kui tahaksid olla päeval rannas ja õhtul linnapeal. Seal seiklemiseks on minu meelest auto pigem vajalik. Kuna meil tulid ühed sõbrad USAst sinna, siis nendega koos võtsimegi auto ja paarutasime paar päeva ringi.

Linn on nagu.. meil oleks kaherealise Pärnu maantee äär täis pubisid, klubisid, baare, restorane, poode, suveniiriputkasid. On justkui melu, aga kõrval kimavad autod ja no ma ei tea.. pole meie jaoks meeldiv. Selles suhtes oli Playa del Carmen ilusam, et see põhi peo/ostutänav oli autodele suletud.

Tulumi ranna- ja hotelli ala on täpselt see filtritega imeline kraam, mida te sotsiaalmeedias näete. Sul pole filtrit vajagi, kõik on loodud juba instagrammish. Sildid, kiiged ongi sellised luitunud puidust ja valge liiv, sinine vesi, palju rohelisi taimi, väikseid teid ja käike, ilusad kokteilid.. kõik selline, et sa tahad pildistada.

Rannad – kõik on tasuline. Okei, kui paned rätiku maha ja seal istud, siis keegi sult raha ei kasseeri, aga rannad on sellised tuules lendlevaid cabanasid täis, et sa ei taha ise seal maas nagu istuda. Aga kõik need toolid/lauad on tasulised.

Rannad jagunevadki mu meelest nagu „kohalikeks“ (Tulum Archaeological Zone) ja „instragammilikeks“ (Zona Hotelera Tulum). Ehk siis kui sa jõuad ringteele, saad valida, kas keerad paremale või vasakule.

Kui keerad paremale, siis saad randa sisse/välja käia suvalistest teeotstest kus ookeanit näed. Seal pool saad rentida cabana 400-500 peeso eest (21-27€). Baarides saad eraldi söömas-joomas käia või siis tellida. Paljudes kohtades happy hour ajal kokteilid 200-250 peesot (10-14€) kahe eest.

Paremal on kõik ranna alad nö hotellide omad ja välja sa sealt niisama ei pääse. Kõnni kolm kilomeetrit ranna lõppu või maksa. Cabanal otseselt renti ei olegi, aga on lauamaks – 46-93€ nägu. Pead selle eest seal siis sööma-jooma, siis võid pehmel padjal varbad liivas olla küll. Iga selle nö rannaala taga on siis hotellirestoran ja kui sa seal einestad või kokteili tellid, siis sul miinimutasu ei ole. Ja kuna me reaalselt ei saanud mitte kuskilt välja ja meile öeldi, et kõndige ühele või teisele poole ranna lõppu, otsutasime ühte restosse lihtsalt sisse minna ja joogid võtta ja lootsime, et saame sealt siis välja tänavale minna. 58€ hiljem nelja joogi eest, saime.

Tulevikus jätaks Tulumi samuti vahele, sest ei jätnud ausalt öeldes mingit erilist muljet. Hinnad olid kallid (teadsin seda ennegi), aga.. ei klikkinud see koht.

Küll aga klikkis meie valitud hotell. Asus see konktreetselt keset metsi ja laani (õigem oleks öelda keset cenotesid) ja tee sinna oli selline, et kui me oleks esimesel hetkel auto rentinud ja sinna sõitnud, siis ma oleks palunud Meelisel ots ringi keerata, sest see ei tundunud reaalne. Kitsas kruusatee, ümber ainult võsa. Aga kui kohale jõudsime, siis oli keset metsi konkreetselt paradiis.

The Yellow Nest (hommikusöögiga)
Hind 2 ööks 617€ + 73€ dinner

Ma arvan, et seda kohta peab kogema. Ma ei saa teile anda ei piltide ega tekstidega edasi seda, mis atmosfäär seal tegelikult valitses. Seal on kokku 20 nö tuba, neist 10 on hütid oma basseiniga ja 10 ilma. Vahele jääb cenote veega bassein, välirestoran ja mingi hütt kus toimuvad rituaalid, vahepeal lööb keegi seal kongi ja.. See on hoopis teistmoodi kogemus ja ma soovitaks sinna minna küll. Kaks päeva on ehk isegi liiga pikk kui ilma oma transpordita olla, sest linna vahel taksoga sõeluda läheb kulukaks (üks ots ca 50€).

Meie saabumise päeval suunati meid kohe rituaalile ehk siis korralik aurusaun tehti meile ja sealt otse cenote basseini hüpata – see on kogemus mis lihtsalt oli äge ja mida võiks kogeda.

Miinuseks ongi kaugus ja minimaalse valikuga menüü – meil oli teise päeva õhtuks kogu menüü läbi proovitud. Kokteilid olid seal head, valik suur, teguviisist ärge eeldage seda mis kirjas (ei mojitost ega gin sourist!), aga nad olid maitsvad ikkagi.

Cancun päästis päeva

Või päästsid selle sõbrad, kes meile hotelli soovitasid. Mul endal olid valikus ainult hotel zone’i hotellid, sest noh, TikTokis ju soovitati. Odavaim neist maksis 4ks ööks 750€ ja keskmine hind oli 1000€. Meie sõbrad soovitasid meile 12km kaugusel asuvat hotelli, mis oli nii odav, et ma ei julgenud seda broneerida.

Ambiance Suites Hotel (ilma hommikusöökideta)
Hind 4ks ööks 274€.

Ja kuigi ma kahtlesin, tegin ma selle bronni ära ja see oli üks parimaid diile, mille ma ilmselt skoorisin. Kuigi me tuba oli nagu ta oli (keelduge toast 304 ja küsige 504!) – konditsioneer ei töötanud, see propeller laes keerles nii, et arvasin see kukub pähe, sooja vett ei olnud.. Siis asukohalt oli see 5+.

Bussijaamast 1,2km, toiduturust 1km, kohalikest söögikohtadest (plastmasstoolid ja lauad) ka kilomeeter, geiklubist kui kedagi huvitab, samuti vaid jalutuskäigu kaugusel. Suur toidupood 900m, Walmart 1,2km.

Hinnad restoranides (söögiturust ma ei räägigi!) olid hotelzone’iga võrreldes reaalselt viis korda (tegelikkuses rohkemgi!) odavamad. Kui meie juures maksis Margarita 75 peesot ehk 3,90€, siis hotelzone’i alguses (me lõpus ei käinudki) maksis 420 peesot ehk 21,9€. Pole võibolla kõige parem asi millega võrrelda, aga samas piisavalt klassikaline, et selle järgi üldist taset hinnata. No näiteks megasuur ports (me sõime kolme peale) kaheksajala chevice’i maksis ca 12€. Mul kõik hinnad pole peas, aga me arve kolme peale koos jookide ja nelja söögiga, mida jagasime oli kokku ca 40€.

Mida me soovitame?

Toidupood – Chedraui

Sealt saad kätte kõik mis sul vaja – kreemist tekiilani, lühikestest pükstest saiani, banaanist veeni ja isegi mulli saab sealt. Mingi USA mull, Andre nimeline, maksis 11,4€ ja maitses jääga täitsa okei. Viimasel õhtul avastasin. Või õigemini, ma avastasin juba pühapäeva õhtul, aga seal pühapäeviti pärast kl 17 enam alksi ei müüda. Ja uuesti toidupoodi läksime viimasel õhtul.

Suures plaanis on mullisõpradel Mehhikos keeruline, sest see on jõhkralt kallis, mu käsi ei tõusnud näiteks poest ostma 50€ eest Frexinet’i mulli, rääkimata mingist Mummist või Möetist, mis maksid ca 150€ pudel. Klubis olid hinnad loomulikult teised (Möet maksis 391€ pudel, Mumm 281€, Dom Perignon 881€).

Tranfeer-takso-(linnaliini)buss

Kui ma enne reisi TikTokis maad uurisin või YouTube’is videoid vaatasin, siis ma täitsa ausalt kartsin veidi seda Mehhikot. Kartsin automaadist raha võtta, kartsin taksoga sõita, veel vähem Uberit tellida (okei, seda ikka ei soovita!). Kõige turvalisem tundus maksta ja sõita transfeeridega.

Lennujaamast Playa del Carmeni ööbimispaika maksis transfeer 90€ (bussiga oleks olnud 24€ kahele!). Bussi kasutasime me Tulumist Cancuni sõites ja bussipilet netist ostes oligi 24€, bussijaamast ostes oleks 38€. Sama näiteks lennujaama tagasi – takso oleks maksnud 150€ (Cancun ju!), aga me läksime bussiga 11€ kahele.

Ja linnas sees seigeldes, kasutasime meie taksode asemel linnaliinibussi, kuigi ka takso polnud nii mega kallis. Näiteks Hotel Zone’i oleks takso maksnud mingi 5€, aga bussiga oli 60 senti. Bussiga käisime me isegi õhtul peole ja öösel tagasi, sest.. miks mitte.

Cancuni lennujaam – sööge ausalt enne kõht täis

Meie sõime hommikust kell 10 ja lend läks 16:30, seega mõtlesime lõuna teha lennujaamas.. Võtsime Meelisega mõlemad ramenid (kimchi ramen nt oli mõnus!), ühe seti sushit ja 2 jooki – arve 110€! Noh, ok. Meil oli nälg, ma väga ei hakanud kohe neid hindu ümber kakuleerima. Aga teisest küljest – sain vähemalt peesodest lahti. Ja Meelis lisab omalt poolt, et need margariitad olid väga head ja panid puhkusele ilusa punkti.

360 vaatetorn Cancunis

See oli ilmselt ainuke turistikas kus me lisaks Coco Bongo klubile käisime. Sättisime end päikeseloojangu ajal sinna torni siis. Tegemist on siis 80meetrise torniga, mis keereldes üles-alla sõidab ja kus Cancun on sul peo peal. Sees mängib kohalik muusika ja selline mini pidu 20 minutit. Pilet oli ca 20€, saad selle osta jooksvalt koha pealt, samas kohas kus müüakse Isla Mujeri
laevapileteid.

Coco Bongo

Tegemist on siis sellise megasuure klubiga, kus iga 15 minuti tagant, neli tundi jutti on show. Vahepeal muss ja jälle mingi show. Nad ise kiitlevad, et on paremad kui Las Vegas . Pilet maksis sinna ca 100€, aga netist ette ostes oleks 60€. Meie kauplesime endale kohapeal sama hinna mis netis. See sisaldab siis endas ka jooke ja sööke ja mine ja naudi. Soovitame minna juba üheksast, siis hakkab show, me jõudsime 22:30 ja palju jäi ilmselt nägemata. See on lihtsalt koht, kus võiks ära käia, sest sellist kogemust pole mina enne oma elus saanud, näinud, kogenud ja kuigi pileti hind tundus kallis, siis 15 minutit sees olnuna sain aru, et täiega oma hinda väärt.

Taco-taco, burritoburrito..

Esiteks, minge söögiturule, seal on nii odav ja palju maitsvam! Aga mina tunnistan ausalt, et kuigi ma arvasin, et mulle Mehhiko köök meeldib, siis jah, meeldibki – Eestis, paar korda kvartalis, aga kolmandal päeval kui üheksa korda olime juba pidanud valima tako, natšo, burrito, guacamole vahel läks veidi üksluiseks see värk.

Kuidas süüa takosid?

Neid serveeriti alati nagu kahe selle plataka peal. Ja idee on selles, et sa murrad esimese kokku, nosid ja see mis vahelt välja kukub, kukub alumise peale ja saad ka selle ära süüa.

Kas keelt pead oskama?

Meie saime inglise keelega hakkama ja nagu pimedate juures massaažis selgus, on mul ka fluent spanish, sest olenemata sellest, et me tegelikult hispaania keelt ei räägi, saime me oma jutud nendega räägitud. Me ilmselt oleme ka sellised suht loogiliselt mõtlejad ja sarnastest sõnadest tuletajad ja saame hakkama. Ja noh, eks numbreid ja tere-tänan suudab igaüks endale enne reisi selgeks teha ja sellest juba piisab.

Jootraha ja teenindus

Sellega saime paaril korral üle küll. Nagu ma aru sain, siis ametlikult nad seda tegelikult kohe arvele panna ei või ja peab jälgima ise, kas on sinna see topitud või ei ja see võib ka erineda kohast, kes paneb 14%, kes 20% kes 25%. Seadusega neil õigust pole ja jootraha jätmine on vabatahtlik. Ja mina isiklikult olen alati see, kes jätab, aga ainult siis kui seda ei nõuta ja mulle silmi ei pööritata.

Meil oli selline juhus, kus arvele oli tuima 20% juurde pandud (Tulumi rannas mingis ökoš-mökoš söögikohas), mõtlesime, et fina, suva, maksame ära, kuna meil oli kiire juba selle ära minekuga, aga nad olid seal kõik nii zen-mode’is nii söökide kui arve toomisega.. Ja siis vend küsib, kas ma tahan raha tagasi. No shit, ma tahan tagasi – nagu palju ma sind tippima pean?
Söögiturul ei nööri sind keegi, hind on nii nagu sildil on ja kui tahad tippida, siis lase käia. Mõnikord neil pole kohe tagasi anda, aga sõbralikult saab kohe naaberputkast vahetada ja korras.

Suures plaanis klassika: mida uhkem koht, seda suurem tõenäosus on kottida saada.

Rannasoovitus: Playa Delfines

Asub ta hotel-zone keskel ja sinna saab bussiga. Vesi niiiiiiiiiii sinine, liiv niii valge. Süüa-juua seal eriti osta ei saa, aga selline mõnusa vaibiga koht, kus meile meeldis. Käisime mitmes teises nö avalikus rannas ka, aga seal oli tõesti imeline. Need pildil olevad varjualused on tasuta, seega kui jõuate enne 10:30 on lootust mõni ka endale saada.

Mis kogu pull maksis?

Me kuskil otseselt kokku ei hoidnud, sõime kus ja mida tahtsime, käisime väljas, sõitsime nii takso kui transfeeriga, bussiga kui käisime jala, raha otseselt ei lugenud ega planeerinud ja meil läks täpselt 85€ vähem kui 6000€.

Meelis ütles, et kui piletid saaks 300€ga siis võiks tagasi minna, ööbiks seal samas odavas piirkonnas, aga muul juhul pole see küll sihtkoht, kuhu meie süda maha oleks jäänud. Ainuüksi juba toidu pärast, nendest takodest on küll korralikult kõrini pikaks ajaks.

Jagame nüüd muljeid, siin on kindlasti neid, kes meiega nõustuvad ja neid, kelle süda on just Mehhikos. Milliseid emotsioone meie postitus tekitas? Milliseid linnu sina oled külastanud, milliseid vaatamisväärsusi? Millised on sinu need „ohh, Mehhiko“ hetked?

Omast arust kirjutasin kõigest, aga kindlasti jäi palju veel kirjutamata, seega kui teil on küsimusi – jätke kommentaaridesse, vastan eraldi :)