„Kui sa sünnitama lähed, siis palun meigi ennast!“

Täna hommikul pidin ma naerukrampidesse surema ja Meelis ei saanud aru, mida ma naeran. Ma lihtsalt kõkutasin voodis ja teatasin, et sellest lihtsalt peab blogima!

„Kuule, kui sa sünnitama lähed, siis palun meigi ennast,“ ütles Meelis mulle täna hommikul ärgates. Ju see tulenes sellest, et eile õhtul käisime Pelgulinna sünnitusmajaga tutvumas. Ma lihtsalt pidin krambid saama. „Päriselt?“ „Nojah, sa võid ju ripsmed ära värvida ja veits puudrit panna…“ rääkis ta edasi ja mina ikka naersin. Ja siis sain aru, et ta mõtlebki seda. Ta mõtlebki, et ma pean end üles lööma, kui ma sünnitama lähen. „No, vaata, Leenu, sa jääd siis piltidel ilusam…“ „Meelis, me leppisime ju kokku, et sa pildistad mind kaugelt,“ naersin ma vastu.

Mõni hetk vaikust ja Meelis oli juba optimistlikum: „Kuule, äkki sa hakkad siis sünnitama kui me oleme näiteks teatris, siis sa oled ennast juba üles löönud, oled enne rullid peas kodus käinud ja meik on peal…“ „Eeee… Ma jah, kannan muidu üsna tihti rulle…“ „No ükskord sul olid!“ „Okei, ma helistan siis kohe kui valud hakkavad Merlile ja palun endale täismeigi teha, et ikka üks 12 tundi vastu peaks.“ „Jaaaaa!“

Ma siis nüüd tean, sitta selle haiglakoti pakkimise, sidemete, mähete, öösärkide ja asjadega – peaasi, et meigikott kaasas on, siis on abikaasa rahul :)

PS. ma tegelikult saan aru küll, et kuigi ma ootan poega, siis on mu ilu kõik kadunud ja ma näen välja nagu mingi puberteet ja meik päästaks päeva, aga ma arvan, et kui ma sünnitama lähen, siis mul on üsna savi. Kui ma muidugi enne kodus mitu tundi valutama pean, siis iseenesest, mehe rõõmuks, võiks ju täismeigi peale panna.