Categories: #meeliskirjutab

Meelis kirjutab: kui tihti on okei?

Antud postitus ei räägi kindlasti sellest, mida sa võibolla esimese hooga arvad. See teema sobib isegi alla 16aastastele lugemiseks. Nimelt olen ma mõelnud Hedoni ja tema trennis käikude peale, et kas neid on liiga palju, kas peaks midagi muud soovitama, kuidas tal neid huvisid nii palju on jne.

Kui tal on valida kas kellegi sünnipäev või trenn, valib ta trenni, kui tal on valida kas lähme kellelegi külla või trenni, valib ta trenni. Tema number üks trenni ja huvi on kindlasti jalgpall. See on tal “jalas” olnud alates sellest kui ta käima hakkas ja igasugune ümmargune asi sobib tal palliks. Ehk siis jalkat mängiks ta iga kell, igas riietuses ja olenemata asukohast. Ehk siis seda osa me ei puutu, vaid keskendume teistele teemadele.

Sügisel kui algas kool muutus ka jalkatreening ning ta ise avaldas soovi, et tahaks veel kuhugi trenni minna. Mõtlesime, mis me mõtlesime, soovitus tuli hoopiski koolist, sest paar koolivenda käivad Tai poksis. Kuna trennid toimuvad meie kodu lähedal, siis saatsimegi ta proovitrenni. See kulges kenasti ja kuna paar semu ka ees, siis hakkas ta seal käima. Kuniks hakkas tekkima, et aga kuule tema täna ei lähe, ma ka siis ei lähe. Jalkaga pole kunagi küsimust, et kui see või teine ei lähe, tema siis ka skipib.

Praegu tunnen ma muret, et tegelikult on tal nädalas ainult üks vaba päev, kus ta saab koolist koju tulla, diivanile visata ja järjepanu “Kätekat” vaadata. Laupäev ja pühapäev on selles mõttes trennide vabad, aga siis olemegi me koos perega ning käime jalutamas või enda hoovis möllamas. Alati on mingi tegevus ja seda kuni vähemalt kella seitsmeni. Aga mis puudutab trennis käimist, siis kui palju on palju? Kui tihti võiks-peaks üks kaheksa aastane trenni tegema? Tean küll ühte 12aastast, kes käib 6 korda nädalas trennis ja ainuke vaba päev ongi pühapäev, aga siis peab ta end kodus venitama vähemalt tunnike. Seega kui “trenni” vaba seegi on? Aga samas – äkki ta on tulevikus kuldmedalist olümpial? Selle saavutamiseks tulebki ju tööd teha ja vaeva näha. Paljud jällegi küsiks, et aga kuhu jääb lapsepõlv? Ka õige.

Loomulikult ongi siin iseküsimus, et kui heaks Hedon tahab saada ja mis on tulevikuplaan. Ilmselgelt oleme me mõlemad seletanud, et Ronaldoks või Messiks saamiseks peaksid sa trenni tegema iga päev ning mitu tundi päevas. See võtab ta pisut tõsiseks, aga olgem ausad, ega ta ikka täpselt ei adu ka seda iga päev trennis olemist ja trenni tegemist. Ehk siis kas meie tahame, et temast saaks professionaal? Ei, me ei suru. Las laps kasvab ja kui vanem on, siis otsustab.

Lisaks on tal hooajati väga erinevad soovid kuhu ta trenni tahab minna. Ilmselt ei ole üllatus see, et kõik on seotud liikumise ning spordiga. Meie perest on läbi käinud alad nagu: judo, tennis, kart, trikitõuks, golf, BMX, kepp hobused, korvpall, bowling, mäesuusatamine, lumelaud, akrobaatika ja ilmselt veel midagi, mis hetkel meelde ei tule. Ehk siis kui ta kuuleb või näeb kedagi meie ümbruses midagi sarnast tegemas tahab tema ka. Nüüd kui tal kaks trenni on, siis ongi hea öelda, et aga sa ei saa mitmes korraga käia ja pead ühest loobuma. Kõige kiiremini tuli vastus, et tai poksi ta siis ei taha. Viimane asi kuhu Hedon soovis minna oli klaver. Selle vastu pole mul midagi, aga äkki tahab ta seal käia ainult kuu või kaks? Samas asi seegi – las proovib ja kui ei meeldi, siis saabki vähemalt öelda, et proovis ja ei sobinud. Mina olen isiklikult selle poolt, et tulekski mitmeid asju proovida, et leida see õige.