Tavaliselt oleme Egiptuses käinud ikkagi sellise all-inclusive paketiga ja põhimõtteliselt hotellialast pole väljas käinud. Okei, me oleme koos sukeldumas käinud, aga see oli ikka väga ammu. Tihti olen mõelnud, et no mida põnevat seal ikka teha on peale sukeldumise? Ümberringi ju ainult kõrb ja kaljud.

Sellel korral me aga oma sammud just kõrbesse ja kaljudesse seadsimegi. Siirdusime matkale kus peategeleaseks beduiinid ja mäed. Kuigi samasugust elamusekskursiooni pakuvad ilmselt paljud, siis meie läksime samade inimestega, kellega mitmeid aastaid tagasi sukeldumas käisime ehk Sinaistari uued näod :) Esiteks tegijad eestlased ja hind tunduvalt soodsam kui läbi reisibüroo ning usaldusväärsem kui kuskilt tänavalt võttes. Selles suhtes oli ikkagi tegemist sellise klassikalise reisiga nagu iga teine – tullakse hotelli järgi, käid tripil ära ning hiljem visatakse tagasi ka.

Olles kõik inimesed peale korjanud, siis tegelikult väga kaugele me õnneks sõitma ei pidanud, sest beduiinide “küla” või rajoon asus suhteliselt linnale lähedal. Ütleme sellised 20-30 mintsa sõitu. Juba sinna keerates hakkas koht õhkama kohalikust elust ja vahetasime seal oma bussi kastiauto vastu. Kitsas oli, aga mahtusime kenasti sisse. Õnneks oli sõit taaskord lühike ja väga kaua seal kastis kannatama ei pidanud. Aega ei võtnud kaugus, vaid see, et sõita tuli liiva peal ja see ei ole ikka sama mis kuskil siledal teel.

Giid pajatas meile samal ajal ilusti beduiinidest ja nende elust/olust ning näitas ka maju kus nad elavad. Maja on muidugi palju öeldud, sest enamasti oli tegemist nelja seina ning katusega. Nende nelja seina vahel pidavat veel üks sein olema mis tekitab kahe toa efekti. Lühidalt öeldes elavad beduiinid suhteliselt askeetlikult ja riigkord neid ka ei huvita. Maja keskel on lõke ja nii nad elavad.

Olles jõudnud mägede vahele tulime autost maha ja oli aeg esimeseks sööminguks. Uudishimulikud said juba kaljudele minna uudistama ning pilte klõpsida. Hedon loomulikult ei suutnud paigal olla ja läks kohe turnima.

View this post on Instagram

A post shared by Hedon (@hedonadventures)

Ohtutunnetus on sellele lapsel muidugi täiesti null, sest ta tahtis ainult üles minna. Ei vaadanud tema üles ega alla. Lihtsalt läks. Tõmbasin hoo maha ja seletasin, et pärast saad ronima minna. Kohapeal keedeti siis teed ja kohvi. Ütleme nii, et maitset andis kindlasti juurde see, et kõike keedeti ja tehti lahtisel tulel. Tee oli suhteliselt magus, kuid nagu giidi jutust selgus, siis oli see tee võrreldes varasemaga ikka kordades vähem magusam. Sama lugu kohviga, sest vanasti armastati sinna ikka kilode viisi suhkrut panna, aga sedagi kogust on vähendatud. Kohv mulle täitsa maitses. Oli nagu kohv, aga samas ei olnud ka. Selline teistmoodi ongi vist kõige õigem öelda.

Enne matka tuli ka kõht täis süüa ja selleks puhuks küpsetati saia. Või leiba. Mina ei saanudki täpselt aru, mis toode see oli. Aga hea oli. Väga hea. Tegemist oli siis pigem sellise saialisega. Mis selle saia aga eriliseks tegi, oli see, et seda küpsetati tuha sees. Ehk siis teed ja kohvi keedeti elaval tulel ja need söed/tuhk mis alles jäid – sinna alla pandi pätsike küpsema.

Tõesti oli hea. Krõbe ja keskmisest pisut soolasem. Eks loomulikult andis ka keskkond asjale maitset juurde.

Siis saabus aga pearoog ehk käes oli aeg matkama minna. Ega ma ju ei teadnud, kuhu ja kui pikalt see matk meil on. No ütleme nii, et see mis ees ootas oli ikka päris… ma ei oskagi öelda mis asi see oli. Kurnav? Seda mitte. Samas ei olnud see ka midagi ületamatut. Ometigi tekkis mul mingi hetk Hedoni pärast mure.

Nimelt pidime me ronima mäest üles. Ja üles all mõtlen ma ikka üles üles. Ei, see ei olnud mingi mõnus sile tee, mida ääristasid käsipuud. See oli ikka ehtne mägi. Suured kivid, väiksed kivid, kinnised kivid ning loomulikult lahtised kivid. Mingi hetk ma lihtsalt vaatasin üles ja mõtlesin omaette: „Palun ärge öelge mulle, et me peame sinna üles ronima.“

Keegi meile ei öelnudki, et me peame SINNA minema – ometigi me just sinna kõrgele tippu ronisime. Ja teate, see oli tegelikult täiega äge. Aga kõige ägedam kogu selle ronimise juures oli Hedon.

Ta oli nii tubli terve selle matka ajal. Jah, tal oli loomulikult raske, aga kord abistasin mina ja siis Leenu ja isegi kohalik beduiinipoiss võttis tal käest kinni. Hedon pisut võõrastas, aga sai aru, et kurat, ega siin muud üle jää.

Lõpuks taipasin siis mina, et palju lihtsam on ju edasi minna neljakäpukil. Pisut selgitamist ja Hedon oli nagu ämblikmees seal kaljudel. Ta oleks isegi veel osavam ja kiirem olnud, kuid ainukeseks miinuseks olid need lahtised kivid, mis kohe veerema hakkasid. Ja nagu nimme ta just nendele suutiski toetuda. Ma ei saa, aru mis jõud teda tõmbas, aga selle asemel, et astuda suurele kivile, mis kindlalt seisis, siis ei – tema astus väikestele lahtistele kividele, mis loomulikult ta pikali kukutasid. Rääkisime mis me rääkisime, aga ei saanud see laps aru.

Mulle meeldis ka see, et tegelikult kogu meie grupp oli sõbralik ja arusaajad ning keegi vähemalt kõva häälega ei virisenud, et issand, teie oma titega munete ja ma juba tahaks edasi minna, aga nüüd oota teid. Kenasti oodati ka meid järgi.

Olles jõudnud tippu, tegime korraks peatuse ja juba ootas tee alla, mis õnneks oli kordades laugem ja meeldivama pinnasega kui tõusul. Olles jõudnud järgmisele tasandikule, kui nii saab nimetada, siis hakkasimegi lõkkeplatsile tagasi kõndima. Lihtsalt teel sinna oli võimalik pildistada nii ennast, vaadet, kõrbe ning loomulikult visata pilk peale ka Sharm El Sheikile.

Juba kaugelt vaatasime, et oo, kas need tõesti seal taamal on kaamelid? Selgus, et olidki ning loomulikult seadis terve grupp oma sammud just nende suunas. Päris metsikud ja looduses vabalt liikuvad nad ei olnud. Nimelt olid neil jalgade ümber nöör, mis takistas nende liikumist. Said kõndida küll, kuid kõrbesse põgenemine oli pisut raskendatud.

Inimestega olid nad harjunud ja tänu sellele saime neile minna ka lähemale. Hedon, kellel ohtutunne puudus, haaras kuskilt kaasa mingi põõsatutsaka ja teatas, et tema tahab neile süüa anda. Valis ta küll vähe vale oksakese, kuid kohalik beduiinipoiss suunas ta õige taime juurde ning koos läksid nad ka kaamelite juurde.

Väike põnev fakt ka teile. Nimelt arvasin mina, et kaameli kaka on selline… suurem hunnik midagi. Pidades silmas hobust või lehma. Suur oli minu üllatus, kui selgus et kaameli kaka näeb välja nagu jänese pabul. No natuke suurem. Hedon muidugi tahtis neid tammetõrusid kohe haarama hakata..

Kaamelid toidetud/pildistatud jätkasime teeb laagriplatsile. Kogu see ronimine ja vantsimine andis kenasti tunda, sest kõht oli tühjenemas. Teada olid vaid fakt, et kui oleme jõudnud sinna, kust matka alustasime, siis peaks me süüa ka saama. Kuid nagu Egiptuses kohane, siis on seal pisut teine ajaarvamine. 5 min =15 min; 15 min = 30-45 min ning 30 min = vähemalt 1h. Seega seal olles sa lihtsalt pead arvestama sellega, et ega väga asjad õigeks ajaks valmis ei saa.

Nälga me siiski ei jäänud ning aega aitas sisustada jutuajamine kohalikega, kes muideks rääkisid väga head inglise keelt. Rüüpasime teed ja kohvi ning kuulasime jutte kohalike elust. Samal ajal õues aga aina pimenes ja pimenes. Välja ilmusid loomulikult tähed taevas ja see oli ilus. Mina vana jobukakk alahindasin ilma ja tegelikult oli mul külm, sest kaasa olin võtnud ainult pikkade varrukatega õhukese kampsuni. Jalad külmetasid ja ka ülemine osa ei olnud just kõige soojem. Seega teinekord kui lähete, siis varustage end ikka soojade riietega.

Õhtusöök sai valmis ja esinäljane Hedon asus kohe toitu sisse kühveldama. Ta oli ikka super näljane, sest tema suust ei tulnud ühtegi kommentaari, et see või too asi talle ei meeldi. Kõik ahmis sisse.

Ja oligi kõik. Sõime toidu ära, pakkisime laagrikese kokku ning sõitsime kastiautoga tagasi bussi juurde. Hedon loomulikult kustus bussis ära, sest selline matk ja elamuste rohkus lihtsalt kurnas ta ära. Ega isegi aasta virkus ei olnud. Hommikul magas ta loomulikult kauem kui muidu. Mis oli õnn meie jaoks, sest tavaliselt ärkas ta seal kell seitse hommikul.

Minule selline seiklus väga meeldis ja sama kinnitas ka Leenu ning isegi Hedon, kes juba järgmisel päeval autoga ringi sõites soovis teada, et kas me lähme kuskile mäkke ronima. Ja see ei olnud sellise väsinud häälega küsimine vaid pigem ootusärevalt. „Noh, saab juba ronima minna ja Ämblikmees olla või mitte?“

Seega meie poolt tempel peale, et „marimell soovitab.“ Kuid arvestage, et meie laps on selline seikleja ja ohtude trotsija, siis kõik lapsed sellised ei ole. Mõtlesime ka ise seal, et kui paljud meie tuttavatest sellist matka lastega läbiksid. Ega väga paljud just meelde ei tulnud. Tähendab tulid, aga enamasti oleks isad lapsed sülle võtnud või emad nendega laagrisse jäänud. Aga äkki just tasuks proovida ja ka lapsed proovile panna? Võibolla te üllatuskite.

Kas teie võtaks enda nelja-aastasega sellise tripi ette? Kes on käinud sellisel retkel siis võib ka kommentaarides oma lugu ja emotsioone jagada.