Foto: Anneliis Voore
Palusin mingi aeg tagasi Instagramis pakkuda teemasid, millest ma võiksin kirjutada. Kui ma seda pealkirjas olevat teemat nägin, siis mõtlesin, issand, kui hea teema.. Võtsin kohe läpaka, et hakkan kirjutama ja siin ma istun. Kursor aina tiksub siin blogiaknas ja ma olen nõutu nagu peata kana.
See postitus seisis draftis 8. juulist…
Ma ei suuda võtta seisukohta, kas üldse on midagi aastatega muutunud. Loogiline vist oleks, et oleks, et aastatega inimene muutub. Mina ehk olengi muutnud, aga ma ei usu, et mu suhtumine elusse oleks kardinaalselt muutnud.
Kui ma lõpuks kirjutama hakkasin, siis lõpuks sain aru, et nii avameelselt ma polegi vist varem bloginud.
Ülikool pole mingi näitaja
Ma arvasin 17aastaselt, et ülikooliharidus on paber, mis ei näita mitte midagi peale paberi. See ei näita sinu oskusi teha tööd, loogiliselt mõelda, organiseerida, hakkama saada, päriselt midagi ära teha. See paber ei ole kogemus ehk see, mille najal tegelikult tööd teha, edasi pürgida ja areneda.
Ma arvan täna täpselt sama. Ma võtaks iga kell enne tööle inimese, kelle silm särab, kellel on tahe midagi ära teha, kes on ise õppinud või kust iganes (online)koolitustel oma teadmised saanud ja neid omal käel praktiseerinud, kui kolm aastat koolipingis istunud lumehelbekese, kes tegelikult ei oska peale teooria mitte sittagi ja küsib 2800€ palka.
Nelja seina trots
Mul oli oma kodu. 29 aastat elasin ma praktiliselt samas kohas, kui välja arvata mõned aastad Saksamaal õppimist ja paari üürikat pärast seda. Siis tuli juba Meelis ja uus üürikas, aga mu oma kodu, mille vanaema mulle kinkis, oli mul ikkagi olemas.
Ma ei olegi vist sellest kunagi rääkinud, et sellal kui mina elasin Saksas, tegin ma oma emale üldvolituse, et ta saaks tegeleda vajadusel mingite asjadega, mis võis ette tulla, ma ei tea, külmunud torud või elektrikatkestus või Eesti Energia lepingu muutmine vms, sest toona mu meelest veel ID-kaardilugejat ja digiallkirjastamise varianti polnud. Igal juhul oli tal volitus. Mida ta ka usinalt kasutas. Eriti armastas ta teha seda pangas ja küsida laenu. Mida boomi ajal (enne kriisi) anti kõigile nii palju kui nad küsisid ja natuke peale ka, sest noh, jumala eest, võta. Oleks ta siis ainult endale võtnud, oh, ei.. Tema armas õeke vajas ka ju abi. Ikka saab. Võtame, sest veel annab võtta. Nad olid nii lollid kaks mutti, et mul tuleb kananahk ihule kui ma mõtlen. Nagu kuradi Siiri ja Viivi, ausalt.
No vat, aga siis tuli kriis ja rahad said otsa ja mina töötasin suvalises hotellis 50krooni tund ja pärast seda suvalise reaajakirjanikuna suvalise palga eest, millest ei jagunud sellisteks kuumakseteks, mis mu ema arvas, et on normaalne kuus maksta. Tema ei maksnud. Mina ei maksnud, tekkis trots, et tont oled, et laenu võtsid, siple ise oma supist välja. Kolisin minema ja mul oli suva. Ma tundsin, et need neli seina ei ole olulised. Ei ole oluline vigaseks rabeleda selleks, et sul oleks neli seina, mis on sinu omad. Seda enam, et maja oli vana, korralikku kanalisatsioonigi toona polnud, naaber oli nõme ja…
Kui mu ema suri, keeldusin ma pärandit vastu võtmast ja selle sai kaela minu isa. Kes ei jaganud ööd ega mütsi, aga kuna kõik võttis miljon aastat aega, siis mul oli endiselt suva.
Kolisin Taisse. Mu isa suri kuu aega hiljem. Sealt edasi kolisin ma Austraaliasse. Ma olin endiselt trotsi täis, et ema oli nii teinud, ei võtnud ka isa pärandit vastu ja laen jäi õhku.
Korraks tekkis mõte, müüa või osta see maja välja, aga kuna see oli nö paarismaja ja naaber keeldus enda osa müümast, ja mina ei tahtnud endale kohustusena saada kaela maja, mille alumine korrus seisab kanajalgadel ja ülemine kukub lihtsalt mingi hetk kaela, ja ma lõin jälle käega. Pank pani maja müüki. Jah, ma oleksin selle ära ostnud, aga mul ei olnud sellist raha, et seda välja osta. Ma ei oleks Eestis saanud laenu, et see üle võtta jne. Ühesõnaga, sinna mu oma kodu läks, koos mu lasteaiajoonistuste ja raamatukoguga.
Ja täna tekitabki minus trotsi, miks ma pean töötama lolliks, et saada oma neli seina. Miks ma pean koonerdama, sööma silku ja kartuleid, mitte reisima, mitte ostma kleiti, mis mulle meeldib. Ma olen elanud väga-väga-väga vaeselt, kus hallitanud leival lõigati see koht lihtsalt välja ja söödi, kus kahenädala menüü koosnes silgust, sest see oli kõige odavam asi, mida saada oli – praetud silku, silguvormi, keedusilku, ahjusilku, pannisilku..
Täna, tahan ma elu nautida, ma ei taha süüa hallitanud leiba või silku. Ma tahan süüa täislihast sinki, kitsejuustu ja krevette. Ja kui mul on see võimalus, siis andke mulle andeks, on see minu jaoks olulisem kui nelja seina nimel 15h päevas tööd teha, et kõik räigelt kõrvale panna ja siis pangale veel samapalju peale maksta. Surnud ring, ma tean, ja oleme sellest korduvalt ka bloginud. Aga küll see oma kodu tuleb, see on ju selge, et ta tulemata ei jää. Lihtsalt ta ei tule veri ninast välja mentaliteediga, vaid siis kui on õige aeg. Ka Meelis on minuga selles osas nõus.
Siis kui ma tunnen, et ma olen selleks valmis. Täna ma ei ole. Täna ma ei taha end kinni panna. Seda nii töö mõttes kui pangalaenu mõttes. Jaja, ma olen lugenud neid “ma reisin ja söön sinki ja ikka ostsin oma kodu jutte”, aga ma ütlen veelkord, ma ei näe pointi osta väikest korterit paariks aastaks. Kui osta, siis kohe selline kus end elulõpuni elamas näen ja asi ants. Aga see on nii suur teine teema, et las ta olla. Tihti on mul tunne, et lugejatele on see meie kodu rohkem olulisem kui meile endile. Seega jätame selle teema nüüd mõneks ajaks pausile eks.
Ära tee plaane, elu pole malelaud
See on konkreetselt vist ainuke asi, millele ma olen mõelnud, et see on aastatega muutunud. Ma tegelikult teen seda ikka veel, aga nüüd ma olen aru saanud, et eluga ei ole mõtet malet mängida, sest elu ei ole male. Ma mõtlen alati viis käiku ette või siis mõnikord ei mõtle üldse. Aga pigem leelotan mingeid mõtteid ja ketran nagu segane, et kui ma teeks nii ja siis oleks naa, siis saaks teha nii ja sealt edasi naa. Reaalsus on see, et.. nagunii läheb kõik teisiti.
Kui sul just pole viisaastaku plaani, millest sa kümne küünega kinni hoiad ja ainult selle nimel tegutsed. Sedatüüpi ma ei ole ja seega ongi lihtsam elada ilma plaanita ja vaadata, mida elu pakub ja sellest lähtuvalt elada.
No näiteks – mõtlen, et tahaks maja. Vaatan kuskil portaalis, leian maja ja ma juba mõtlen, kui ma teeks seal nii, siis saaks naa ja kui see oleks naa, siis edasi saaks nii. Lähen panka, uurin asja ja selgub, et unusta ära see maja. Või kandideerin kuskile tööle ja mõtlen, kui ma saan selle, siis ma jätan selle otsa alles ja selle projekti, sellest loobun ja siis ma saan nii palju raha, et kahe aastaga on maja raha kokku kogutud ja siis selgub, et ma ei saagi seda tööd kuhu ma kandideerisin. Noh, milleks siis üldse, eks? Mida see mõtlemine annab kui reaalsusest on asi seitsme maa ja mere taga.
Ma mõtlesin ka kunagi, et minu laps tuleb selline mõnus hipster, kes kannab teksaseid, soni ja trakse, kingi ja pintsakuid. Kes on väga loominguline, joonistab hästi, saab tähed varakult selgeks ja loeb juba viieselt mulle raamatuid ette. Reaalsus on see, et ta armastab kõiki pallimänge, jumaldab dresse ja teksad on tema jaoks sama rõvedad kui minu jaoks piimajuurviljasupp. Oma tüübilt ei ole ma kindlasti ka selline, et ma hakkaksin enda tahtmist talle peale suruma, mida õppida, milline naine tulevikus valida.
Ma tean, et ühel päeval võib ta tulla koju mustaks värvitud juustega, nina needistatud ja seljal tätoveering või teatab ta, et talle ei meeldi mingid tüdrukud, sest kutid on ägedamad või.. Ja mis siis? Ta on minu armas Hedon kuni elu lõpuni ja mulle ei peagi tema valikud meeldima. Need on tema valikud, tema elu, tema vead, tema.. ma kavatsen teda kõiges toetada. Kui ta tahab olla patsiga jalgpallur, siis palun. Kui ta tahab kahte naist pidada, siis palun, mina teisele pruudile ei ütle. Kui ta otsustab kolida aastaks Berliini teise kuti juurde, andku tuld.
Ehk siis, ei ole mõtet planeerida midagi, mis tegelikult ei sõltu sinust, kui sa tahad elada vabalt. Ja ma ei ole nõus elama mingites raamides, sest teised arvavad, et nii on khuul.
Ma olen enam kui kindel, et kõik siin elus on ette määratud. Saatus. Iga inimene on valinud endale selle elu, mida ta elab. Ta on pannud endale kuskil kunagi mingid ülesanded mingi elu jaoks ja ta tuleb neid lahendama, neid kogemusi saama. Iga laps valib endale pere kuhu ta sünnib jne. See on jälle teine teema juba, aga suures plaanis saate aru, eks :)
Ära tõmble, suht sama mis eelmine punkt, aga..
Meil oli vanasti Meelisega kombeks koguaeg muretseda ja mõelda. No, et laps hakkaks juba keerama ja juba rääkima ja juba.. Millal meie oma saab piimapudelist lahti ja issand, teiste lapsed pole enam mähkmega. Nagu, ah? Mitte üks laps pole kooli läinud hambutuna, et ta tähti ei tunne või mähe püksis oleks. Iga asi tuleb omal ajal, ei pea tõmblema pidevalt millegi nimel.
Näiteks tahtis Meelis kuus aastat tagasi üle kõige tööle minna mõnda agentuuri. Kuna iseõppimisest oli nende jaoks vähe kasu ja kõik nõudsid meeletut kogemust, siis nii kõik agentuuride uksed tema ees kinni löödigi. Palun väga, täna annab tema agentuuridele tööd, mitte ei ole üks neist, kes seal copiwritima peab. Ehk siis, kõik tuleb omal ajal, pole vaja tõmmelda! Lihtsalt see võib tulla natukene teise nurga alt.
Või me oleme mõelnud, et oo, tahaks ka seda või teist koostööd. Pole saanud. Noh, ja siis tuleb hoopis vingem pakkumine mõni aeg hiljem kui sa seda oodatagi ei oska. Ma juba mõnda aega ei tõmble üldse nende koostööde nimel. Tulevad ja pakuvad need, kes näevad meis kanalit mida kasutada. Ma ei pea end müüma, et oo, ma olen kõige parem, kõige loetum, kõige vingem. Ei ole. Ei peagi olema. Olen täpselt see, mille keegi avastab ja ma teen sealjuures seda koostööd rõõmuga, mitte raha pärast. Ma teen, sest ma tahan teha. Mul on täna võimalus valida ja ma ei pea haarama igast koostööotsast mida pakutakse.
Jah, ma võiksin vastu võtta kõik koostööd ja vahetada tööd, et saada rohkem palka ja käia hambad ristis tööl, möliseda Meelisega, et miks sul normaalset kellast kella tööd pole, ole nüüd normaalne, pingutame oma kodu nimel. Võiksin sundida Hedonit kandma teksaseid ja triiksärke, sest mulle meeldiks nii rohkem. Ja siis elaks ühel päeval seal ostetud oma majas ja mees ei annaks seksi, sest on stressis kuna on pidanud rügama kuskil, mis talle ei meeldi ja laps on kodust ära kuskil sõpradega, sest ta ei taha panna selga neid asju, mida mina valin ja tahan et ta kannaks..
Mulle meeldib märksa enam elada mehega, kes mind õhtuti kaissu võtab, lapsega tegeleb ja nõusid peseb. Ja isegi kui peab oma unejaast tööasju tegema, sest laps on tahtnud palli mängida, või naine viis tundi juttu rääkida, aga ta on sealjuures õnnelik, et on meiega. Ja lapsega, kellel on suva, mis tal seljas on seniks kuni suu on kõrvuni. Ja vahet pole, et see tähendab ainult jalkariideid ja tenniseid. Seni kuni ta tahab alati lahkudes musi-kalli teha, ma ei ole selle vastu ja võin teda üle terve keha musitada, sest ma tean, et tuleb päev kui ta ütleb, iuuu, ema, ole normaalne.
Ütle lahti negatiivsusest enda ümber
See viimane Berliinis käik tegi mulle mingi restardi. Midagi totaalselt muutus minus. Ma alati naersin Palja Porgandi üle, kui ta ütles, et on oma zen maailmas ja miski teda ei koti ja meediat ei loe ja.. No okei, tegelt ikka luges või talle saadeti jne, aga see tundus mulle kuidagi mõeldamatu. Ja et ta laseb kõigest negatiivsest lahti ja kirjutab inimesed oma elust välja kes ei mõtle nagu tema. Jumal, parim otsus ever!
Nüüd, kui ma ise facebookist loobusin (suurel määral, aga töö tõttu ikka kasutan, aga telefoni äppi hommikust õhtuni ei skrolli), blogijate ja influencerite jälgimise suures plaanis lõpetasin – on elu juba kordades lillem kui enne. Ilmselgelt pean ma oma elus veel palju valikuid tegema, aga juba on kergem.
Ole sina ise
Tee mis tahad ja ära mõtle, mida kägu kuskil arvab või kukub. Sa ei ole 500eurone, et kõigile meeldida. Ole selline nagu sulle meeldib. Kui sulle meeldib terve nädalavahetuse veini juua, siis joo. Kui sa tahad minna reivile, siis mine. Vahet pole, et sul on sõpru või tuttavaid, kes sellest aru ei saa ja imestavad, mida sa seal teed. Mis nende asi on kui sina end hästi tunned? Tahad hommikul kell kaheksa, öösel kell kaks, või õhtul kell viis seksida, siis seksi. Vahet pole, et tavaliselt olete seksinud laupäeviti kell kümme kui laps juba magab. Ela. Naudi. Ole hetkes ja iseendale, mitte teistele!
Aga jah, Berliinis juhtus midagi, mida ma ei oska seletada. Ma ei mäleta, mida ma täpselt mõtlesin või tundsin, ma olin joonud päris palju veini, käisime peol, millest ma ei mäleta suurt midagi. Järgmisel hetkel tulin metroost välja ja seisin ühel sillal ja vaatasin öhe. Mõtlesin, et hüppaks alla, aga nägin Meelist teisele poole kõndimas… Läksin talle järgi. Ma kordan, ma reaalselt ei mäleta, mida ma täpselt mõtlesin sel hetkel või tundsin. Aga hommikul ärgates oli kõik teisiti. Ma vaatasin Meelist hoopis teise pilguga. Seda meest, kes oli jälle varem ärganud, et teha mulle kohvi ja hommikusööki ja mul ei olnud üldse isu. Me läksime lennujaama ja me rääkisime, rääkisime, rääkisime ja ma sain endalegi üllatuslikult enda kohta teada asju, millele ma polnud varem vist mõelnudki.
Tagasitulles oli kõik teisiti. Ma vaatan Meelist jätkuvalt hoopis teise pilguga ja ma tunnen end nagu seitse aastat tagasi Austraalias. Nii armununa, suisa hullununa Meelise järele. Võib-olla isegi nagu 11 aastat tagasi kui me deitima hakkasime. Mul on hea meel olla kodus. Oma mehe ja oma lapsega. Ma olen muutnud. Ja kui ma teaks, mis muutus, oleks tore, aga ma päriselt ka ei mäleta.
Ehk saab alles nüüd, 36aastasena minu elus alguse see eneseotsing ja eneseteostus ja muutumine, mida kõik on öelnud, et peaks juba ammu olema toimunud. No, blogilugejad on ikka ette heitnud, et minu vanuses võiks juba maailma asju aduda ja oma kodu on max level tähtis ja võiksin ikka tulevikule mõelda jne.
Aga ei, ma ei pea seda siiani oluliseks, et ma teaks, mis minu elus viie aasta pärast on. Nii on hulga mõnusam elada kui sa go with the flow. Me eile õhtul just arutasime Meelisega, et kui me saaks midagi oma eelnevas elus muuta, siis mis see oleks. Ja Meelis ütles, et tead, ma ei muudaks mitte midagi. Ma ka mitte. Ei muudaks isegi halba, mis on juhtunud. Sest ilma selleta ei oleks me täna siin. Ma ei teagi, kus me oleks ja vahet pole, sest täna siin olla, selles hetkes, on parim, mis meiega juhtuda oleks saanud. Ma olen nii õnnelik selle elu üle, mis elu meile siiani pakkunud on, et iga kell veereme veel aastakümneid koos edasi. Koos on lihtsam. Alati!
Mis oma kodu*puudutab… Oled sada %õigel teel, suhtumisega.. Tänases maailmas naudi hetke, päeva, mitte pangaorjuses unistada kui tore elu mul 25 aasta pärast on..
Need, kes väidavad, et ohhh see laen, ei saa arugi, et midagi maksaks.. Jutt ja jalad all, see laen on ora tagumikus **reaalselt (vabandust )
See, et Sa taas armunud oled, on niiiiii armas.. Sellised suhted, sellistel inimestel ei saa otsa, puudub nn suhte rutiin
Öeldakse , et kooslused toimivad 7 aastaga.. Et kui 7mes. 14nes. 24s. jne. aasta toob kas lahutuse või uue hingamise/armumise.. Tundub, et see veidrus tõesti toimib, omal nahal tunda saanud või on kõik nii öelda peas kinni**mida mõtled, seda saad..
Sa oled tubli ja asjalik igas mõttes, lisaks olles jõudnud 36 aastasena sinna kuhu mõned 40 ja pluss jõuavad, (mul kulus aega umbes 40 aastat, et elu ja maailma läbi sellise akna näha.) või üldse ei jõua (minu kaastunne neile)
Ei väsi korrutamast, Te 2 olete nii mõnusad koos toimivad, võiks suisa üks hingamine öelda, mulle niii meeldib see
Soovin Teie armsasse perre killuke päikest igasse päeva, väikeseid lahkhelisi, et kirge toita, tervist ja armastust ❤️ Ülejäänuga saate suurepäraselt koos hakkama!
Aitäh sulle :) Kusjuures me jumala tihti räägime sinust, et vaata teda, jumala vinge naine, reisib, seikleb, on selline vaba hing. No ikka meie masti inimene :)
“Need, kes väidavad, et ohhh see laen, ei saa arugi, et midagi maksaks.. Jutt ja jalad all, see laen on ora tagumikus **reaalselt”
Samamoodi on ora tagumikus ka igakuine üürimakse, reaalselt. :D
Aga igaühel ongi täiesti vaba valik oma elu elada kuidas tahetakse ning vastutatakse ise ka tagajärgede eest.
Noh Christa elu ei tasu kadestada sest elab ta sellist elu tänu abikaasa tööle. Vaevalt ta ise kolaks mööda maailma ringi, kui abikaasa poleks piloot. Teeb ta seda kuna elu “kohustab” mitte, et peaks.
Ma ei ole küll Christa, aga kamoon, kas sa naisena oled mingi mehe reisikott, et pead kassa kolama temaga? Et ei ole valikut, et sa mine tööle, ma olen kodus? Isegi kui see kodus olek oleks mehe arvelt? Ma arvan, et kaasa kolamine on tema enda valik!
Tere!
Ei ole varem teie blogiposte kommenteerinud, aga see postitus kõnetas mind. Mina olen täpselt see inimene kes sina olla ei taha, ehk siis see, kes tahab, et enne lapse saamist oleks mul kõrgharidus ja jube hea palgaga töö. Olen 26. aastane.
Minu lapsepõlv ei olnud ka lihtsamate killast, õigel ajal ma koolis õppimisest ei huvitunud ja nüüd kooli minna on väga raske, sest eksamid mis kunagi tehtud said ei olnud kõige paremate tulemustega.
Ma olen kinni mingites nõmedates ühiskonna stampides, ma pean olema peenike, ma pean olema kõrgharidusega, ma pean omama töôkohta kus palka saab vähemalt tonn kui mitte rohkem. Reaalsus on see, et ma ei saa seda tonni, mul ei ole kõrgharidust. See aasta tahtsin kooli minna uuesti, aga jõudsin enda jaoks järeldusele, et ma läheks kooli aind paberi pärast, et ühiskonnas ma oleks aktsepteeritav isiksus. Ma olen endale pannud tohutud piirid peas paika, mis tegelikult loputavad mu aju igapäevaselt ja ma ei tunne elust rõõmu. Tahaks tegeleda turundusega, aga kuidagi ei oska kust pihta hakata.
Minu pika, lohiseva ja segase jutu mõte on see, et ma tahaks ka väga lasta lahti sellest ühiskonna pasast ja lasta asjadel minna. Aga kuidagi väga keeruline on sinna jõuda.
Mul on heameel, et sina oled sinna kohale jõudnud, sest seda vabanemise tunnet õhkus tervest postitusest.
Aitäh jagamast oma teekonda. Jõudu ja jaksu teile. ☺️
Oooo, kui tuttav. Tahtsin sama. Et lapse saades oleks korralik töö, oma kodu, kindel sissetulek.. Et oleks piisavalt raha, et ma ei peaks lapsele ütlema, sel kuul ostame kombe, järgmisel kuul saapad jne. Tead, tegelikult on pohhui. Päriselt ka. Esiteks sa pead ise jõudma selleni, et on savi need paberid ja eesmärgid ja kindla summaga palgad jne. Aga suures plaanis, su lapsel ei ole 2aastasena vahet, kas ta on seljas teiseringi kombekas või 200€ tutikas kombe poest. Ma mõtlesin ka kunagi, kõik asjad tahan osta uued, minu beebi.. Kui ma juba raseduse ajal taipasin, et Paavlist saab body euroga ja poest 10ga, siis oli selge, et ma ostan parem 10tk Paavlist kui paar tk poest. Ehk siis, olen ise teiseringi riiete fänn ja saab olema ka mu laps. Sessuhtes, et sa võid leida korralikku kraami ja kui kannad teiseringi asju ei tähenda see täna, et sa oled rott, vaid peaga mõtlev inimene. Ja ma tahaks näha, et a 5 aasta pärast tuleb keegi kedagi norima, et ta “kaltsuka riietega käib”, ma arvan, et see vend loobitakse kividega mänguplatsilt minema, et ta nii loll on :D
Ma ei ole veel kaugemale jõudnud, aga kas sa palun võtaksid aja, et vastata sellele küsimusele, et ei jääks muljet nagu konkreetselt räägiks seinaga.
“Ja täna tekitabki minus trotsi, miks ma pean töötama lolliks, et saada oma neli seina. Miks ma pean koonerdama, sööma silku ja kartuleid, mitte reisima, mitte ostma kleiti, mis mulle meeldib. ” – Sa EI pea töötama lolliks, kas sa saad sellest aru või ei, nagu paljud on siin ka kommenteerinud, et nende kodulaenumakse on VÄIKSEM kui üür? Miks sa ei taha sellest aru saada, miks sa raiud samasisulist teksti edasi?
Jah, ma saan aru, et 1toalise korteri rent on hetkel suurem kui oleks 1toalise korteri laenumakse, aga MA EI TAHA OSTA 1toalist korterit lihtsalt selleks, et laenumakse oleks väiksem. Kui ma ostaks, siis KODU, kus ma elan the rest of my life ja selle laenumakse oleks umbes kaks, kui mitte kolm, korda suurem koos kõrvalkuludega, saad sa sellest aru või raiud ikka, et ma ei saa aru mida ma räägin?
Selleks, et maksta a 750€ kuus peaksin ma töötama veel rohkem kui ma hetkel töötan, see tähendab minu jaoks veel vähemat aega kodus, mille laenu ma peaks kinni taguma, aga olla seal ei saakski, sest on vaja töötada, töötada, pingutada, kokku hoida, arvestada ja maksta laenumaksed ja suuremaid arveid. Kas nüüd sai selgeks või sa loed ja ei saa mitte sittagi aru, mida ma siin aastaid kirjutanud olen?
Marimelli matemaatika longab… kui ostaks praegu omale 1-toalise, siis saaks iga kuu mingi summa säästa ning ümberkolimine, selle mahamüümine ning uue ja suurema ostmine on juba nõks kergem. Ja kui kolida ei taha, siis osta ja üüri välja – teine üürnik maksab su üüri siis kinni.
Vanasti osteti/saadi üks korter või maja ja oldi seal surmani, tänapäeval inimesed ostavad ja müüvad ja vahetavad ja kolivad.
Aga kokkuvõttes igal oma elu ja oma valik… mina olen vaadanud, et mõistlik on osta, sest ostes saan 3-toalise sama maksega, mis rentides 1-2-toalise. Ja mustamägi pole hetkel halb valik, sest laps valis kooli, kuhu olekski sealt parem pääseda (vaat kuidas prioriteedid muutuvad)
No sorri, mul see laen küll kuskil perses kinni ei ole :D Tahan, üürin korteri välja, tahan müün maha. Elu nautimist kuidagi ei sega, kuna maksan neli korda vähem, kui maksaks sama korteri eest üüri. :D
Mitte, et ma arvaks, et ilmtingimata ostma peab. Igaüks teeb, kuidas tahab, minu jaoks on nii lihtsalt selgelt odavam ja kindlam.
Kas sa isa matustel ei käinudki siis?
Oot, kas ma sain õigesti aru, et sa tahtsid sillalt alla hüpata nagu enesetapu eesmärgil?
Väga üllatav ja avameelne positus tõesti.
Jah, ma tahtsin end sel hetkel ilmselt tappa. Ma kirjutasin mitu korda, et ma ei mäleta, mida ma tol õhtul mõtlesin, see seik on meeles, et olin kuidagi murdunud ja elust väsinud. Juba panin endale psühholoogi aja, pole vaja muretseda, ennastki hirmutas see seik.
Isa matuseid ei toimunudki. Tuhastamine.
Ilma laenuta elamine on täitsa okei kui see endale sobib, aga öelda, et laenu omamine elu takistab kindlasti ei ole. Ei pea üldse 15h rabama ja saab ka reisitud, shopatud jne. Kohustus on nii laen kui ka üür ning üürides oled lihtsalt omaniku ori mitte panga oma
Kui inimesed ei saa aru, mida sa kirjutad, siis on asi kirjutajas mitte lugejas. Ei maksa pahandada.
Ma just plaanin osta teist korterit juurde – kolmetoaline Kristiines, majal hoov ja kokku 8 korterit. Pank pakub igakuiseks laenumakseks umbes 470. Ma ei tea, mis oleks hinnad ja laenumakse uusarenduses, sest ma ei taha uude majja. Ka praegune kahetoaline korter on vabariigiaegses majas ja ma olen ülirahul. Kommunaalkulud uues korteris jäävad samasse kanti nagu olemasolevas – kõik asjad kokku max 100.- kuus.
See kommentaar on lihtsalt infoks, et suurema korteri ostmine ei ole ilmtingimata kallim. Ent ma ei tea, millist korterit te tahate. Mina isiklikult keeldun uusarendusse kolimast.
Ja mis puutub ülikooli diplomisse, siis oleneb erialast. Kirurgil võib silm särada, aga kui ta ikka õppinud ei ole, siis parem on, kui lõikama ei lasta. :D
Mina ka ei saa aru kuidas inimene maksab enne üüri, kui oma kodu eest. Ma üürisin 3-toalist korterit mille üür oli 360, maha visatud raha. Ostsime oma korteri ja maksan 345 pangalaenu ja jääb see endale. Hetkel minu naabrite korter välja üüritud 500 euroga, hinnad lihtsalt nii palju kasvanud. Üürimise puhul on ju samuti see koorem kanda, et on vaja maksta ja vaja teenida, mõlemal juhul tõstetakse tänavale, kui ei maksa. Üürihinnad tõusevad ja kui juhtub, et praegune omanik tahab teie korterit müüa siis uus üürikas võib veel rohkem maksma minna. Kui tahan minna reisima pikemaks ajaks, siis üürin välja ja olen rohkem plussis isegi, sest saan küsida üüri rohkem, kui mu laenumakse :) Üürikorteris elades me ei reisinud, sest peas oli mõte, et parem hoida natukene kokku ja saada lõpuks oma kodu. Nüüd oktoobris lähme esimesele reisile, enam pole vaja kokku hoida ;)
Meelisega on teil armas suhe ja teeb nii mõnedki kadedaks. Hoidke seda, küllap see oma kodu ka kunagi tuleb ja siis saad aru mida silmas pean :)
Oh, anna kannatust. Nagu takjad on alati kohal need, kes iga hinnaga üritavad raiuda, et on vaid üks õige viis elamiseks ja kõik (sest neile ju sobib). Muidugi kõik käib mõnusa passiiv-agressiivse taustamuusikaga.
Iga jumala kord, kui Eestis käin ja jutu käigus välja tuleb, et üürikorteri eest Berliinis 1400 euri maksan, saan sellist tagasisidet, mis.. miks.. KUIDAS OMETI?! Eestis saaksin ju korterit omada ja rõõmsasti omaenda pesas muneda. Õhh, ei jaksa selgitada lihtsalt enam.
Lisaks, olen pärandi kaudu perekonnaliikme laenu enda kaela saanud ja väga selgelt on meeles see ebamugavustunne ja surve, et saaks juba ometigi makstud..
No näed, meil Berliinis ka ulualune olemas :D
Mul on olnud ja makstud 2 laenu.. Selle saamine maksis, siis raha ja maksab praegu samuti, korteri ostu tehing maksab.. Igakuised kulutused, remont jne ka uues majas, ei jää see ju uueks igavesti
Üürid välja.. Üürisin 3 korda, 3 korda sain San. Remondiga hakkama, 3 kord olid maksmata kommunaalid ja kogu korteri kapitaalne remont, lisaks kõik uus sisustus.. Maksin üürimise eest kõvasti peale..
Üüri krt kõik ei anna Sulle kindlustunnet, kahjuks, samas mujal maailmas on nö. Riigi korterid, milles ela surmani, Eesti võiks ka seda teed minna..
No ei ole vaja hiigel maja, basseiniga jne. Kodu loob pere ja inimesed, kes koos elavad! Ei kehti see reegel, võidab see, kel surres rohkem..
Minu vanaema ütles mulle kunagi kuldsed sõnad – Ela oma elu nii, et vanaduses on ka üksi, vanadekodus voodiserval, naljakas oma möödunud seiklustes, mõtetes tagasi rännata.. Naudi, armasta ja tea, et kõik, mis raha eest saab, pole kestev…
Täna ütlen, tal oli õigus..
Ma olen elanud vaeselt ja mitte vaeselt ja õnn tõesti ei seisne tegelikult rahas. Minu elu on nagu 500 lehte värviraamatut-paar tiiru ümber maakera, 2 poega,mees, kes mind armastab vaatamata minu hullumeelsusele ja see ongi minu elu ja minu õnn kui ma hommikul ärkan, püsti tõusen, aknast päikest näen.. Ma elan, armastan seda kõike, mis mul on..
Ma võikski siin jutustama jääda aga… Ärge laske ühiskonnal oma elu paika panna, juhtige ise ennast oma eluteel, kõik mis enamuse jaoks must be * ei pea seda Teie jaoks olema. Ühiskonna kõrgemaid norme jahtides, on kerge kukkuda… Valusalt
Olge hoitud ja päikest ❤️
Üks asi veel.. Leenu ja Meelis elavad täna just super mõnusat elu, Neil on õnnelik pere, neil on hästi hoolitsetud, õnnelik, armastatud laps, neil on soe tuba, elu täis seikluseid, Armastust, reisimist..
Unistuste elu on just see
oi blinn… “Jah, ma saan aru, et 1toalise korteri rent on hetkel suurem kui oleks 1toalise korteri laenumakse, aga MA EI TAHA OSTA 1toalist korterit lihtsalt selleks, et laenumakse oleks väiksem. Kui ma ostaks, siis KODU, kus ma elan the rest of my life ja selle laenumakse oleks umbes kaks, kui mitte kolm, korda suurem koos kõrvalkuludega, saad sa sellest aru või raiud ikka, et ma ei saa aru mida ma räägin?”
Täiesti masendav lugeda, kuidas sa ei saa aru, et TEIL sellist võimalust, kus maksaksid laenumakse 2-3 korda suurema, kui on hetkel teil 1 toal yyr, ei tule nii pea. See on valgusaastate kaugusel. Hedon on ilmselt täisealine või vähemalt teismeline, kui teil kunagi yldse sellist võimalust tuleb, et hakata ostma SELLIST KODU kus elaksid kogu ylejäänud elu. Fakt on see, et kogu ylejäänud elu saaksite hakkama 2-toalises väga hästi. Kui himustate suuremat, siis hiljem, valgusaastate pärast ei anna pank teile suuremat laenu, sest selleks ajaks olete panga silmis juba liiga vanad.
Kahe käega pooldan zen maailma. Kuid Anna andeks, kogu see postitus oli masendav, sa mõtled nii laialivalguvalt, kulutad tohutult palju enda energiat ära täiesti absurdsetele mõttekäikudele, mis kuhugi ei vii. Sa ei oska keskenduda yhele või kahele tähtsamale asjale, vaid sa lood peas absurdseid mitmetahulisi illusioone oma peas tõe pähe, mis ei lähe kokku reaalsusega ja siin ongi kogu asja võti, miks te ei saa edasi ega tagasi ja seisate aastast aastasse sama koha peal.
See postitus seletas minule väga hästi lahti kogu sinu mõttekäigu ja kui palju sa reaalselt kulutad tyhja energiat illusioonides elamiseks ja kui sinu loodud illusioonid purunevad, siis on ramm ja jõud ja vaim otsas ja ongi kerge alla anda. Sest pettumus on niivõrd suur. Ja uuesti tuhast tõusta on raske. Sinu mõttelaad tekitabki juba eos surnud ringi.
“Järgmisel hetkel tulin metroost välja ja seisin ühel sillal ja vaatasin öhe. Mõtlesin, et hüppaks alla”
seletab seda et su hing on seest nii tyhi, õnnetu, tunned end totaalselt ebaõnnestununa.
Veelkord. Ebanormaalselt palju kulutad fake ylesehitatud illusioonidele oma elu energiat, aga ei suuda keskenduda fokuseeritult palju tähtsamatele asjadele, mis viiks teid lõpuks edasi.
Kui keegi suudaks su illusioonide mustrit peatada, ja suunaks mõttemustrid su peas hoopis teisele lainele, siis hakkab juba palju paremini minema. Ennem ei muutu midagi, kui alles siis, kui avastad ise, et valedele asjadele oled keskendud.
“sa mõtled nii laialivalguvalt, kulutad tohutult palju enda energiat ära täiesti absurdsetele mõttekäikudele, mis kuhugi ei vii.” – superhästi sõnastatud põhiline probleem.
Ma ei oleks nii karm, kuid ka mul tekkis ka veidi selline tunne, et liialt loote illusioone. Mõelda selliselt, et kui saan tööle, siis mis kõik hakkab juhtuma.. Need ongi illusioonid. Alati on tark mõelda oma käigud ette, aga seda olukorras, kus sul on ikkagi keegi või mingisugune reaalne olukord, kus tekiksid vastukäigud. Näiteks olukorras, kus juba reaalset tööd pakutakse ja kaalud selle vastivõtmist – siin on tark ette mõelda.
Muidu mulle postitus ja selle stiil meeldisid :)
Appii, nii mõnus postitus :)
Mis 750 euri? Siis ära vaata sellises hinnaklassis kinnisvara, ikka mõistlikumalt. Miks mitte midagi sellist, kuna Hedon läheb kahe aasta pärast kooli:
Ostsin 2014a ehitatud 3toalise korteri Nõmmel, 80m2, 3toaline suure terrassiga. Autoga 15 min kesklinna, bussiga 30 minti, bussid iga 15 min tagant. Maksis 135 000. Sisse maksin 20 000. Igakuine laeenumakse koos kindlustustega natuke alla 500. Kesklinnas elasin uues 2toalises Kaupmehe tänaval, maksin 575 + kommud.
Kui te saate 2 aastaga 20 000 € kokku, siis miks teile ei võiks midagi sellist sobida? Või et ongi nii, et tahaks pigem maja, kus ise aias nokitseda jne jne ja kui seda ei saa, siis Videvikus edasi?
Või mis see plaan teil koolilapsega on?
Loe uuesti – ära tee plaane on meie moto :)
Nii ja kui su laenumakse koos kindlustusega on 500€ siis lisa sinna – elekter, vesi, kommunaalid.. ongi 750 :D
Näita mulle viieaastast kes kannab igapäevaselt teksasid ja triiksärke? See küll sul mingi täiesti ebaoluline pseudo-võrdlus
arvestades inimese elukaart – üksik, paar, lapsevanem, lapsed kodust välja ja jälle kahekesi, vbolla lõpuks ka üksi – ei ole mõistlik otsida kodu for the rest of my life. mina elan praegu majas, lastel on oma toad. Ilmselgelt jääb see meile mehega suureks, kui lapsed välja kolivad. Siis müümegi maja ja ostame korteri, loodetavasti saavad lapsed maja müügirahast ka oma esimeste kodude sissemaksuks väikese alguse. laste küllatki suuri tubasid hoida nende külaskäikude jaoks – ei ole mõtet. õnneks on maakodu, kuhu kõik ka tulevikus ära mahume.
… ja siis mul on ka 4-aastane poeg, kes ainult teksasid ja triiksärke kannakski no ei saa neid dressipykse ja t-särke enam üldse jalga eriti koomiliseks teeb asjaolu, et me elame maal…
Ilmselt sulle piisaks, kui sinu lapse õpetaja / logopeed / psühholoog, sind raviv arst, sinu advokaat, sinu maja projekteerinud arhitekt ja ehitusinsener, sinu riiki esindav diplomaat, geenitehnoloogid, keemikud, teedeehitajad, lennukite, laevade ja autode projekteerijad… (jätka ise) on “säravate silmadega” ja saanud teadmised “kustiganes (online)koolituselt”. Mulle kohe kindlasti ei sobiks.
Noh, kui tahta nokkida, siis alati leiab koha, arusaadav. Eks igast sõnast saab kinni hakata, aga ilmselge, et ma ei räägi siin tippjuhtidest, südamekirurgidest ja pilootidest, vaid keskmisest reatöötajast. Ja olgem ausad, ka väga palju edukaid ettevõtjaid on ilma mingite eriliste diplomiteta.
Mina mõtlen enamikes küsimustes sinuga risti vastupidiselt ja ei ole kunagi olnud selline “elame hetkes” tüüp, samuti oleks minu jaoks nukker elada täiskasvanuna üürikodus. Aga see oli aus ja avameelne postitus teie maailmavaatest ja oli huvitav lugeda. Kahtlemata on kadedaks tegev teie paarisuhe, see, et te üksteist toetate nii heas kui halvas. Soovin edu teile!
Mina ka ei saa aru, miks arvad, et 1-toalise üürika igakuise üürihinnaga (mis on 400 eur?), saad sa lubada endale 1-toalist korterit ja pangaorjust. Pole ju nii.
Vaata näiteks neid kortereid (suvalt vaatasin):
1) Nõmmel, 3-toaline (80 ruutu), 2 rõdu… Laenumakse tuleb ca 400 eurot.
https://www.city24.ee/et/kinnisvara/korterite-muuk/Tallinn-Nomme-linnaosa/8116163?selectedTabMenu=list
2) Stroomi uus korter, 2-toaline (61 ruutu), mõnus rõdu… Laenumakse tuleb ca 380 eurot.
https://www.city24.ee/et/kinnisvara/korterite-muuk/Tallinn-Pohja-Tallinna-linnaosa/4119816?selectedTabMenu=list
3) Pirita, 2 toaline (50 ruutu) ja OMA AIA ja verandaga. Laenumakse tuleb ca 360 eurot.
https://www.city24.ee/et/kinnisvara/korterite-muuk/Tallinn-Pirita-linnaosa/8322384?selectedTabMenu=list
No vaata seda kolmandat korterit, saaksite seal samamoodi sõpru aias võõrustada ja üldse mitte 4 seina vahel istuda. Ruumi oleks rohkem ja iga kuu maksaksite hoopis vähem. Kus see silgu söömine siin on?
Kõik on tore, aga ma ei saa laenu ju :)
Aga siis ära otsigi kogu aeg muid põhjuseid ja õigustusi, kuidas teie praegune ühetoaline on parem kui osta laenuga korralikus suuruses kodu. Ongi ainult üks põhjus: ei saa laenu.
Kõik see, kuidas teil on praegu väga soodne diil ja pangalaen oleks orjus, mis muu elu lõpetab, on ainult endale lohutuseks välja mõeldud jutt, millel pole mitte mingit tõepõhja all.
Selleks, et laenu saada, oleks vaja püsivust, aga seda pole. Siis on lihtsam endale sisendada, et me tahamegi nii elada, et ei tee plaane. Seal on ainult see väike miinus, et kasvava lapsega ei saa nii elada.
Vaata meid, kasvava lapsega saab ka nii elada :)
Jah, me ei saa laenu, see ongi peamine point ja kui ei saa, siis ei viitsi stressata ja meile nii hetkel meeldibki :)
PS! Just täna lõunale jalutades taipasin, et me oleme terve selle aja tegelikult elanud kahetoalises korteris (mida meile megalt soovitatakse), lihtsalt sein on maha võetud. Diivanil peaksime me enivei magama :D
Kui kogud aastaga 10 000 eurot, siis teiseks aastaks suudad ju ca 25 000 eurot koguda ning enne laenuvõtmist vaja vaid pool aastat mõlemal tööl käia. Aega on järgmiseks aastaks ka seda töökohta otsida ja kes teab, äkki ei tahagi pärast ära tulla, kui töö on hea. Miks te ei peaks siis oma kogemusega midagi head leidma? Miks Meelis mingit turundusjuhi kohta pole leidnud, kui tal silm särab ja kogemust ka on?
Ära võta seda kui malet ja plaani, lihtsalt hakka pihta.
Pangad tahavad vist juba aastast samas kohas töölolekut.. Üks töökoht maksab ka vähem palka (jah, küll kindlat ja stabiilset ja panga jaoks vajalikku) kui mitu projekti.
Mind liigutas see postitus väga. Seda lugu emast ja laenudest lugedes on nii mõistetav, miks sinu suhtumine oma kodusse on teine, kui paljudel meist. Olge õnnelikud ja hoidke teineteist, see ongi ainus, mis midagi üldse loeb!
Mis teema see selle pangalaenu ja pangaomandiga (nn oma kodu) on
Loen, imestan, kas meie elu peamine point ongi saada pangast laenu ja elada töökaotus hirmus 25+ aastat
Lapse kooli minek nüüd küll absoluutselt ei puutu sellesse, elab ta üürikas või panga korteris!!!
Kooli minekuks on lapsel kõige enam vaja, et tal on kodunt kaasa antud enesekindlus, turvatunne, teadmine, et tal on vanemad, kes temast hoolivad, armastavad, usuvad temasse!
(Mul on 24 aastane poeg ja 10 aastane)
Kellegi nõrkushetke, hiljem hingetühjuseks nimetada..
Ära kunagi mõista kohut kellegi üle, sellepärast, mida näed kuuled.. Sa ei tea ja iial ei saa teada täit tõde…
Näed kohta, mida laita, ole hea ja parem aita.. hea sõnaga teeb päris uhkesti tegusi!
Ja Meil kõigil on oma õigus, elada oma elu just täpselt nii nagu heaks arvame, laenuga, laenuta, üürikas, sõbra diivanil jne.
mis töökaotushirmus? kui just kuusealla elama kolida ei soovi, peab ju nii üürika üürimise kui nn pangaorjuse puhul iga kuu raha võtta olema, seega kuidas ainult see pangalaen automaatselt töökaotushirmuga võrdub? :D meeldivat tööd on niivõinaa jama kaotada, vahet pole, milline eluase sul on..
Pangaga on võimalik läbi rääkida, kui keegi ootamatult töö kaotab. Ega siis terveks eluks tööd ei kaotatata. Lisaks on olemas ka kindlustused selle jaoks, mida võib lisaks võtta. Üürikorteriomanikuga vaevalt läbi rääkida saab, et kuule, ma nüüd kolm kuud vist ei maksa, lisaks puuduvad ka kindlustused. Nii et mis töökaotushirmust sa räägid?
kogu see jutt, et oma kodu tuleb ja oma kodu tuleb.. te peate selle ju ühel hetkel ikkagi laenuga ostma, mida hilisemaks te selle lükkate, seda raskem teil lõpuks on laenu saada juba ainuüksi vanuse pärast, ükski pank ei anna 40-aastastele üle 20 aasta laenu! Mina võtsin oma kodulaenu 22-aastaselt (jah, mul väga vedas, olin tööturul õigel ajal õiges kohas) ja mul saab see 42-aastaselt makstud. See tähendab, et juba siis hakkan ma säästma korralikult ainuüksi selle pealt, et ma ei pea maksma ei üüri ega laenu. win-win!
Väga tore, et sul vedas :)
Laenu antakse kuni pensioniaeni. Kui oled 40, saad laenu 25ks aastaks. Plz faktid teha veits rohkem selgemaks
Kallis Kärupreili/tüdruk
Nii armas, et Sa mind ja minu eluga kursis oled.. Suts on ainult vale suund Sul selle asjaga
Mees on mul jah piloot, töötab ja baseerub hiinas..Mina ei ole hiinas pole selles linnas isegi käinud mitte
Vabadel päevadel aga tuleb tõesti alati sinna, kus olen mina, on see Eesti, Türgi, Tai, USA vm.
Minu elu ainukesed kohustused **on, et mu pojad, oleks terved, õnnelikud,enesekindlad inimesed!
Ülejäänuga annan endale vabaduse, vabalt valida!
Wow. Mulle meeldis see postitus. Aus. Ja see tunne. Ma olen koguaeg arvanud, et sa just selline oledki nagu nüüd kirjeldad. Ju siis oled väga tahtnud.
Muutused just nii hakkavadki juhtuma. Siis kui midagi juhtub.
Ja see korteri asi. Ma niii mõistan sind. Ma olin enne seal teisel pool. Ja nüüd. Aastake teistsugust elu.. Imeline.
Muidugi ma ka tahan. Aga ma tahan ka midagi erilist.