Kelle najal mina püsti seisan?

Mul jäi just Facebookis ette mingi leht, mida keegi jagas.. nö taustajõududest. Noh, saab testi teha, et milline taustajõud sa oled. Hakkasin mõtlema, et suures plaanis meil Meelisega olemegi ainult meie teineteisel olemas.

Kas näed neid inimesi, kes iga päev Su taustal töötavad, Sind toetavad ja Su unistuste täitumisele märkamatult kaasa aitavad?

Kuidas Sa hommikul turvaliselt kooli või kontorisse jõuad? Kes Sulle kohvikus toidu valmistab ja lauale toob? Kes toidupoes ostukärud kohale lükkab, et Sinul hea võtta oleks? Nemad on taustajõud. Sinu taustajõud. Keegi või miski, mis on alati taustal olemas, Sulle toeks.

Mu vanemad surid üks seitse, teine kuus aastat tagasi. Meelise isa suri ligi kaks aastat tagasi ja Meelise ema astus me elust välja natuke rohkem kui aasta tagasi. Seega otsest peretoetust meil pole.

Meelise sugulastega me ei suhtle. Minu poolt on mul õde ja tädi ja nende pered. Aga see pole ka nagu see. See päris meie taustajõud. Jah, nad on toetavad ja elavad meie tegemistele kaasa, aga kui rääkida konkreetselt Meelisest või minust, siis olemegi vaid meie teineteise taustajõuks.

Meelis ütleb ikka, et eduka mehe taga on tugev naine. Ja ma saan ainult samaga vastata, et minu tagala, minu kalju ja kindlus, minu taustajõud on Meelis.

Ta tuli mu ellu kümme aastat tagasi (kuigi teadsime juba aastaid varem) ja õigemat hetke poleks saanud olla.

Ma olin oma elus sel hetkel üsna sassis. Minu abielu ei olnud määratud toimima. Pingeid tekitas ka vanematekoju tagasi kolimine ja sealsed võlad, mida ma justkui klattima pidin. Töö oli ainus mida mulle teha meeldis ja aina pikemaid päevi ma tegin. Haarasin endale iga lisatöö võimaluse, mis avanes, peaasi, et ei peaks kodus olema.

Ma mäletan nii hästi kuidas mul oli vaba päev ja ma sain kodu asemel Meelise juurde jääda. Tema läks tööle ja ma lihtsalt istusin ta juures diivanil ja mu sees oli mingi metsik sisemine rahu. Ma teadsin juba siis, et mul on keegi, kellele ma saan loota. Ta jättis mulle tihti nädalavahetuseti ära minnes võtmed ja raha, et ma ei peaks koju minema. Kusjuures fun fact – ma hoidsin seda raha lihtsalt rahakotis ja ei raisanud seda. See oli mingi backup mida ma hoidsin ja kogu see Meelise olek ja olemasolek oli selline vaikiv taustajõud, et ta ei pidanudki midagi erilist tegema või ütlema, lihtsalt pani mind tundma, et ma pole mõttetu narts.

Tänu Meelisele rabelesin ma välja sellest võrgust kuhu ma olin selle abielu ja vanematekoju tagasi kolimisega end mässinud. Aega läks aga asja sai.

Üsna varsti pärast meie kokkukolimist kaotas Meelis töö, aga me saime hakkama. Sest sel hetkel olin mina tema taustajõud, kalju ja kindlus, rõngas, millest haarata. Ma praegu mõtlen, ehk oli tal siis juba kergem depressioonialge olemas.

Mingil hetkel tõusime koos tuhast, hakkasime “maailma vallutama”. Vahetasime töökohti, arenesime ja kasvasime koos. Sellest mõni aeg hiljem kolisime esmalt Taisse ja siis Austraaliasse… ja ma julgen öelda, et see Austraalia oli meie suurim proovikivi ja mul on ülimalt hea meel, et me sinna läksime, kannatasime ja selle üle elasime.

Oli päevi, kui me sõitsime viimase raha eest farmi, meil polnud raha, et ööbimise eest maksta, rääkimata söögist, aga me elasime üle. Esimese palga maksime elamise peale ja ülejäänu eest saime süüa.

Meelise kindel plaan oli kaevandusse saada. Ma ei uskunud sellesse, aga ma ei tahtnud tema entusiasmi kuidagi maha tõmmata ja ma olin lihtsalt vait. Ja mis selgus kuu hiljem – ta oli välja valitud, et kaevandusse tööle minna. Kuigi ma ei teadnud, mis meid ees ootab, olin ma temaga koos vaimustunud ja õnnelik.

Esimesel õhtul ta helistas ja tal oli reaalelt klomp kurgus, et minuta on raske, töö on raske, reeglid karmid. Lohutasin, et nädala pärast on tal töö selge ja ta naerab, et see üldse raske tundus. Olin tema taustajõud nii kuidas suutsin. Ja kaks nädalat hiljem kohtudes tunnistas ta, et tööga harjub, aga minuta on ikka raske. Aga kuna meie eesmärk oli tööd teha, kogemust saada ja raha korjata, siis lugesime lihtsalt allesjäänud vahetusi, millal see kõik lihtsalt lõppeb.

Täna, ei saaks ma olla õnnelikum, et mul on selline sõber, abikaasa, lapse isa ja taustajõud, kellele kindel olla.

Ta on reaalselt olnud mu kõrval nii heas kui halvas, vaesuses ja rikkuses, tervises ja haiguses. Täpselt nagu mina tema jaoks. Ta on minuga aus ja karm kui vaja, hoolitsev ja hell kui vaja. Ta süda on kõige õigema koha peal.

Ta ei jooksnud minema, kui ma veinijoomisega võitlesin. Jah, ta oli minuga kuri ja arvustav, aga ta ei läinud ära. Mina ei jätnud teda üksi kui ta parema meelega oleks vastu puud põrutanud.

Me oleme seda päris palju arutanud, et meil polegi kedagi teist peale teineteise. Ja seni kuni me oleme teineteisel olemas, ei ole meil kedagi teist vajagi. Koos on alati lihtsam. Seepärast võib ka meie sõpradele vahel tunduda, et kaitseme alati teineteist, olgu mis on. Aga nii ongi, kui ma ei seisa enda taustajõu eest, kellele ma iga kell loota saan, siis kelle eest veel? Me olemegi nagu üks. Sest meil pole kedagi teist. Okei, nüüd on Hedon ka, aga saate aru küll.

Kes on teie taustajõud? Kellele saate helistada öösel kell kolm ja ta tuleks teile ka Eesti teise otsa järgi? Kelle peale saate 150% kindel olla iga kell ja igas asjas? Või kes on teie arvates ühiskonnas need taustajõud, kes aitavad hakkama saada vms.