Minu tee ja huvid viisid mind lõpuks New Yorki. Linna mis on ammu olnud minu “bucket-listis” ja kuhu ma kolmel korral olen pidanud minema, ent alati on midagi vahele tulnud. Aga nagu elul kombeks, me jõuame alati kohale, siis kui on õige aeg. Jagan teile oma mõtteid, kogemusi ja soovitusi, mida seal teha võiks.

Lennud

Mul oli seal algselt planeeritud üks AI lahenduse loomine ja projektijuhtimine ja ma ei teadnud, kaua see aega võtab, seega läksin ma üheotsa piletiga, kasutasin selleks LOT’i, pilet maksis 480€ . Tagasilennu ostsin äratuleku päeval 428€ eest Lufthansalt, sest seal olid kõige paremad lennuajad. Nagu aru saate, siis läks seal väga kiirelt. Tuleb lihtsalt eeltööd teha.

Kus ööbida?

Mina ööbisin Manhattanil ja kui veelgi täpsem olla siis piirkonnaks näitas kaart “Hell’s kitchen”. Esimeseks hotelliks sai valitud: Hyatt Place New York City – Times Square (3 ööd 539€).

Tundus kõikidele populaarsetele asjadele piisavalt lähedal, kuid samas mugavalt kaugel, kui soovisin sellest kärast eemalduda. Nii ka oli. Selle koha plussiks oli muideks hommikusöögi olemasolu, sest esimestel päevadel ma tõesti ei viitsinud oma pead sellega vaevata, et kust ma siin hommikul kell 7 või kell 9 süüa saan. Ütlen ausalt hommikusöök oli olemas, aga see oli lahja. Valik oli väike, aga söönuks said. Igaüks teeb oma valikud ise ning mina valisin ainult keedetud munad, puuviljad ning jogurti. Aga sai ka munaputru, peekonit, saialaadseid asju ning veel mingeid tooteid, mis lihtsalt ei näinud mitte kuidagi isuäratavad välja. Aga kuna paljud neid sõid, siis…

Teine hotell oli Delta Hotels by Marriott New York Times Square (3 ööd 286€) See oli suhteliselt lähedal ning selle valisin ma tegelikult suht loterii meetodil. Valik on lihtsalt nii suur ja no midagi pidi võtma. Hommikusööki seal ei olnud, aga tuba oli kordades kenam ning suurem kui Hyatt’is. Aga kuna piirkond oli juba selgeks saanud, siis oli kergem minna ka hommikusööke jahtima.

Hindadest rääkides, siis üks keskmine cappuccino ning muna-salati-peekoni wrapp läks kaardiga makstes maksma 16,50 USD.

Jaluta, jaluta ja veelkord jaluta

Jepp, ma jalutasin, siis puhkasin ning jalutasin edasi, magasin ning õhtul jalutasin veel. Igapäev tuli vähemalt 25 000 sammu. Aga see oli minu valik, ma ei soovinud metrooga sõita, et rohkem näha. Näiteks ei käinud ma ka 9/11 mälestusmärgi juures ega Brooklyni sillal. Mõtlesin küll minna Harlemi’sse aga ka see jäi katki. Ma lihtsalt käisingi ja avastasin ise. Tänav siit, põik sealt, toiduke siin, joogike seal ja tegelikult oli nii mõnus. Minu jaoks oli see parim ja meeldivaim viis linna avastada. Õigemini rajooni, sest New York on ju üüratu.

Kas kuulsuseid nägin? Ühte näitlejat krimiseriaalist ja siis olin 25m kaugusel Lady Gagast, lihtsalt meil oli sein vahel. Tema tegi proove ja mina jalutasin. Kevin Hart samamoodi. Tal oli kolmepäevane tuur, mis oli välja müüdud. Tema esines sees ja mina jalutasin ümber selle maja. Keegi Aasia lauljatar Jennie’ga oli sama lugu. Mulle selline jalutamine meeletult meeldis.

Broadway – kui ei külasta, siis miks sa üldse läksid?

See oli tõeline elamus. Ütlen ausalt, et mõlemal korral läksin ma sellise “Ah, noh, kui ma siin juba olen siis ma lähen vaatan ka”. Aga wow, imeline. Iga kell läheks tagasi. Esimesena vaatasin ma etendust “Harry Potter ja neetud laps”. Olgu öeldud, et suurt eeltööd ma ei teinud peale selle, et vaatasin netist, mis kell etendused on. Ei mingeid arvustusi, treilereid jne. Null. Lihtsalt ostsin pileti ning läksin. Vau-vau-vau. Kui sa oled Harry Potteri fänn või kui sa pole fänn, aga oled filme vaadanud, siis KINDLASTI mine seda vaatama. See lavashow ja see maagia – VAU! Ma ei hakka mitte midagi siin rohkem rääkima, sest te peate seda ise kogema.

Teine etendus mida vaatasin, oli muusikal “Sunset BLVD”, peaosas Nicole Scherzinger. Taaskord ei soovinud ma end kurssi viia erinevate arvustuste ja eeltööga. Ostsin kaks tundi pileti ette ja läksin.

See oli muidug hoopis teisest žanrist, kui Potter aga jällegi VAU. Kui palju on võimalik laval teha, ainult LED valguse, suitsu ning musta-valge taustaga. Nii väiksed asjad, aga nii hea produktsioon. Iga liigutus ja samm oli paika pandud niiöelda millimeetri pealt. Minul muideks ollnud aimugi, et Nicole nii hea hääleulatusega on. Jällegi vau effekt.

Mis maksis? Nipinurk!

“Sunset BLVD” pilet oli originaalis 380 dollarit, mina maksin 149 dollarit. Harry Potter oli 260 dollarit, mina maksin samuti mingi 140 dollarit. Miks, kuidas? Sest ma ostin need niiöelda last minute hinnaga. Saalis on alati mingeid üksikuid kohti. Potteril oli kuuendas reas ning Nicole etendusel neljandas reas. Lisaks tuleb netist ostes maksta igast platvormi tasusid jne. Piletikassas kohapeal seda ei ole. Etendusi on seal palju ja tegelikult saaksid iga päev midagi vaadata.

See kuulus Comedy Club

Sattusin otse Times Square’lt kuulsasse Comedy Club, kust on alguse saanud mitmete kuulsate koomikute tee. Pilet oli 30 dollarit ning rahvast reede õhtu kohta vähe. Kohapeal anti ette ka menüü, kus miinimum tellimuseks oli 20 dollarit joogi eest ning 20 dollarit toidu eest. Aga kinnad olid kõik kas 18 või 19 dollarit. Mina tellisin endale joogiks mingi Comedy Club erijoogi, mis oli joodav, aga mitte midagi erilist. Teiseks joogiks võtsin klaasi punast veini. Toiduks friikad trühvimajoneesiga. Lihtsalt menüüs oli neil hullult fancy nimi, aga reaalsuses olid need random friikad. Sõin sealt võibolla kümme tükki ja sinna need ka jäid. Aga showst endast ka siis. See on täieti suhteline, millal sa sinna satud ja kes esinevad. Kui peal oli vist juba neljas esineja, siis tekkis mul paratamatult soov küsida, et millal need naljad siin hakkavad. Asi nimelt oli selles, et tehti hästi ameerikalikke nalju. Mingid priikonnad ja aksendid ja inimeste käitumine jne. Mina ei saanud sellest midagi aru. Kõik need kes Euroopast olid ei saanud midagi aru. Ameeriklased aga naersid. Nagu sellistel puhkudel ikka, siis võetakse ette ka publik ja nokitakse neid.

Seega kui sul on hellad närvid, siis ära mine. Minu kallal ei nokkinud keegi, kest ma tundusin nii kuri, et ainult üks vend julges mulle öelda, et see vend paistab nagu sarimõrvar, see kes õpetas Dexterit tapma. Oli see nali või kompliment, mina aru ei saanud.

Nagu ma aru sain siis igal õhtul on erinevad esinejad ja inimesed, seega on raske üldist hinnangut anda. Naljad on erinevad ning publiku maitsemeel samuti. Kas ma läheks tagasi? Ilmselt küll, aga teeks pisut eeltööd. Olgu öeldud, et atmosfäär mulle väga meeldis. Selline puidust mööbel ja lambid jne. Selline hubane olemine oli.

Times Square

Oli tore, et sain käidud, aga ülejäänud päevad hoidsin sealt kaarega eemale. See mass ja see müra ja need LED reklaamid – kohutav. Seda kõike oli lihtsalt nii palju ja lõpuks hakkasid mul silmad ning kõrvad valutama. Kõik tahavd sulle midagi müüa ja maha parseldada. Mingid tegelased kargavad ligi ja suruvad oma pilti peale. Tänan, ei. Olgu siis öeldud, et iga liigutus maksab vähemalt 10 dollarit. Kui teed kahe karakteriga pilti, siis on see 20 dollarit. Ja neil on selline trikk, et kui ma tahan teha pilti Batmaniga, siis ujuvad kohale teised tegelased, ntx Minni või Ämblikmees või KingKong. Kui pilt tehtud, siis enne minema ei saa kui kõikidele 10 dollarit makstud. Ja mis oli natukene üllatuseks – Times Square on tegelikult palju väiksem kui ma eeldasin. Õigemini on ta kitsas. Ootasin mingit suurt ruudu kujulist platsi mis oleks ehk viis meie Vabaduse väljakut, aga nii see ei olnud. Lõplik soovitus – käige läbi, saate linnukese kirja, et tehetud ja käidud ning minge jalutage edasi.

Tuleviku soovitus:

Trump International Hotel and Tower (New York City). Ma ise küll seal ei olnud, aga tundus lahe. Näed nii linna, kui ka Central Parki. Seega miks mitte seda kaaluda. Mina järgmisel korral kavatsen küll öö või kaks seal veeta. See annab siis teile ka vastuse, et kas ma läheks New Worki tagasi? Kindlasti. Aga lihtsalt mitte nädalaks või kaheks. See ongi pigem selline nädalavahetuse puhkuse koht. Mida muideks ka palju ameeriklased teevad. Tulevad nädalavahetuseks etendusi vaatama ja Central Parki jne. Ma kavatsen sama teha.