Kutt mürgeldab mis hirmus

Kuigi ma lootsin salamisi, et meie poisiklutt hakkab aktiivselt liigutama Meelise sünnipäevaks (nagu ma kunagi lugesin ja nädalate järgi arvutasin), siis pidime paraku ikka vaid südamelööke kuulates magama minema ja kutt endast märku ei andnud.

Ma olin paar korda varem midagi tundnud, nagu kõik rasedad räägivad, seda polegi võimalik otseselt kirjeldada, vaid sa lihtsalt tunned ära, et see oli see. Näiteks ma tundsin juba mitu kuud tagasi, kui talle midagi ei meeldinud. Näiteks kui ma jõin gaasilist vett või Fantat (huuh, mingi rasedakiiks see Fanta, purkide viisi ajaks sisse ja just purgi Fanta!), siis ma sain aru, et ta hakkas rabelema, kuigi ma otseselt tema liigutusi ei tundnud. Äkki talle just meeldis see kihisev? Vahet pole, Fantast ta ära ei sure ja ma joon seda edasi kui isu tuleb. See „head emad neid asju ei tee, söö, joo“- blogi on samuti mul plaanis kirjutada!

Nii, igatahes, 24.08 tundsin ma esimest sellist päris liigutust, justkui väike seebimull oleks kõhu sees vastu mind läinud ja siis katki läinud. Ilmselt surkas ta näpuga :)

29.08 käisin ma arsti juures, kus selgus, et kutt on oma seljaga mu kõhu poole ja oma näoga selja poole, seega oli üsna loogiline, et ma tema liigutusi ei tundnud. Kui ämmakas südamelööke kuulas, siis käis paar korda mingi viuhh! ja ämmakas küsis, noh, kas tundsid, ma mingi… eii… Ta oli hämmingus, kuidas ei tundnud, see oli liigutus. Jah, ilmselt selja poole…

Aga eile, 2.09 (oma 10 päeva hiljem), mürgeldas kutt nii, et maa oli must. Esiteks oli mul stressirohkem päev kui muidu, kuigi ma ei lasknud end teatud asjadest häirida. Siis õhtul magama minnes, rabistas ta mul kenasti kõhus. Öösel mingi hetk ärgates, oli ta jälle selja mulle kõhu peale surunud ja magas. Hommikul elavnes taas. Täna on ta ikka endast märku andnud. Noh, eks pool aega on käes ka, nüüd ongi loogiline teda aina rohkem ja rohkem tunda.

Meelis tundis ka eile õhtul korraks väikest hoopi, aga see polnud ilmselgelt veel see. Ja ilmselgelt polnud see see: