Lahku minnes… Kellele jäävad sõbrad?

Lahkuminekud on ilgelt nõmedad, aga aegajalt tuleb neid ikkagi ette… Lihtsalt mõnikord on üks tropp, laseb üle, läheb minema… Mõnikord lihtsalt elu viib asjad nii kaugele… Kellele jäävad siis sōbrad? Või kuidas üldse edasi suhelda? Kummaga? Mille järgi valida? Kas ja miks üldse valida?

Okei, kui üks pool käitub teise poolega mitte kõige paremini, valetab/peksab/petab, pole ilmselt valik kõige raskem, kummaga edasi suhelda ja kellele toeks olla… Aga kui elu lihtsalt viib lahku… Ja sa oled mõlema sõber…

Meie head sõbrad, M ja H, läksid lahku. Mõlemad olid meie sõbrad. Kolisid lahku ja me jäime justkui mõlemaga suhtlema. Ühel hetke lahvatas siis pomm – mis mõttes te temaga ka suhtlete? Ma arvasin, et olete mulle ikka solidaarsed.

Korraks sain nagu aru, et jah, üks on tropp, et lampi päeva pealt minema kolis. Mingeid seletusi ei jaga, kuigi kõik oli niigi ilmselge – tal oli teine… Teistpidi, me olime ju kõik sõbrad ja ma ei kutsu teid korraga meie juurde õhtusöögile vms.

Elu on teinud omad korrektuurid, suhtleme rohkem ühe kui teisega, aga ikkagi tekib olukordi, kus H meiega suhtleb ja ma tunnen nagu reedaks M’i, kui ma talle ei räägi, et teda nägime. Tunnen end nagu mul oleks armuke, kui H auto meie hoovi keerab ja ma tema külaskäiku varjama peaks. Ma ei taha varjata…

Õnneks on natuke aega mööda läinud, leegid natuke madalamaks läinud ja ehk ühel päeval kustuvad täitsa maha… Ja jumal, ma ei loodagi, et me ühel päeval jälle rõõmsalt kõik kuuekesti (nende uute kaaslastega siis) ühise õhtusöögilaua taga istume, aga ehk ei pea ma tundma end nagu mingi pangaröövi planeerija, kui üks paar mulle külla tuleb.

Arutasime tookord, kui see pomm plahvatas, et kui meie lahku läheks.. Siis mind ajaks ka ilmselt kettase kui Meelis näiteks Sandraga välja/külla läheks, ta on ju MINU sõbranna! Samas tuleks mul endale aru anda, et ta on meie ühine sõber…

Hetkel on situatsioon natuke kahtlane ka K ja S’i suhtega. Ma ei tea, ma jälle tahaks öelda, et K on rohkem sõber kui S. Samas on S tore, lihtsalt käitub vahel tropina. Okei, nende puhul ma tean, et jääksime suhtlema K’ga, aga lihtsalt, jällegi see on nagu mingi vaikiv valik.

Samas ma praegu mõtlen, et päris palju paare meie elus on selliseid, kelle puhul ei teki kahtlustki, kummaga me suhtlema jääksime…

Näiteks üks mu sõbranna S, tema peikad on tulnud ja läinud, kuigi oleme nendega hästi läbi saanud, oleme justkui S’ile solidaarsed… Ju pole siis nii väärt mehed olnud. Või mina ka ei tea.

Või meie kolmas sõprade paar, K ja M. Tegelikult oli algselt Meelise sõber M, kellest sai ka minu sõber. Siis tekkis K, kes lihtsalt oli tema kaaslane. Nüüd on K’st saanud minu väga hea sõbranna… Kui nad peaksid lahku minema, oleks ikka väga kentsakas seis… Ma ei taha mõeldagi. Ma pigem loodan, et M ei mune enam kaua ja lööb selle sõrmuse ometi kord letti – kaua võib oodata? :)

Samas kui mu sugulane oma ülikauaaegsest kallimast lahku läks – ta mees oli täielik pereliige, siis millegipärast me temaga enam ei suhtle. Või T, kes on 20aastat olnud meie pere liige, kes olude sunnil on sealt välja puksitud… Jälle on kuidagi valik, kummaga paarist suhelda, vaikivalt kokkulepitud.

Naljakas ja keeruline teema, aga samas aktuaalne meie jaoks. Kuidas teil on? Kellele jäävad sõbrad? Kuidas te teete valiku, kummaga suhelda? Kumma poole hoida? Kumba toetate? Ja miks?

Ma mõtlen veel, et kui olemegi harjunud ühiste õhtusöökide või kokkusaamistega, siis kuidas ma pean tulevikus näiteks valima, kumb mu sünnipäevale tuleb, kui suhtlen mõlemaga, aga nemad omavahel läbi ei saa… Lõputu teema… Ja nõiaring! Ärge minge lahku :)

PS! Meie lahku minemas ei ole. Idüll kestab veel… :)