Eelmisel nädalal olid õpetajatel siis viimased tööpäevad ja hakkas kauaoodatud puhkus. Lapsed saavad küll terve suve edasi käia, sõeludes ühest rühmast teise, aga me anname Hedonile ka väikese paarikuise puhkuse. Muidugi hea, et lasteaed avatud on terve suve, aga meie võtame lapse ära. Las ta ka puhkab. See erinevates rühmades olek tekitab temas totaalselt stressi. Või vähemalt mulle tundub nii.
Eelmisel aastal tegime samamoodi, et jaanideni käis, oli kord siin kord seal rühmas, aga siis mõtlesime, et ah, olgu kodus. Me ju nagunii kodus ja käime ja seikleme siis üheskoos ringi. Ükspäev kui siin megailusad ilmad olid, Hedon oli lasteaeda läinud kui sõbranna helistas, et ta randa, tulgu ma ka. Mul olid kohe süümekad, et ma sain randa ja Hedon pidi lasteaias passima.
Eile oli siis esimene päev üle pika aja kui Hedon oli teiste lastega pead-jalad segamini ja ma ei tea, kas ta oli hommikul vasaku jalaga voodist välja astunud või.. ta oli lihtsalt nii marus kui ta koju tuli. Lihtsalt peksis patju jalaga. Kui küsisin, et kas lasteaias juhtus midagi karjus: “ma ei taha rääkida”. Lasime tal rahus end välja elada, patju peksta, palli taguda.. Veits rahunes, siis läksime poodi jätsi ostma.
Asi võis ka selles olla, et meil oli nädalavahetusel proovisõiduks uus auto ja eile ootas teda meie vana punane pann ja ta oli nii solvunud. “Kus reklaamiauto on!? Tooge must auto tagasi!”
Samas kui ma õhtul küsisin, et kas sa ei taha lasteaeda minna, ütles ta “ei, misasja, tahan küll. Homme lähen!” Ei teagi, kas oli asi selles, et tema jaoks harjumatu teiste rühmadega koos olla või oli lihtsalt paha päev. Eks täna on näha õhtul, mis tujus ta tuleb.
Kas teie lapsed käivad terve suve lasteaias või jätate ka koju? Saadate maale vanaema juurde või võtate ise puhkust? Mis plaanid suveks on?
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…