Kas annaksid oma kallima eest elu?

Lugesin Marise blogi ja tal oli seal teema, millest me oleme Meelisega mitmeid kordi rääkinud – kui oleks võimalus, kas jään elama mina või tema, mis valiku ta teeks, või vastupidi, kui see oleks minu otsustada.

No oletame, keegi sihib Meelist relvaga, siis sa automaatselt ju hüppad ette. See on lihtsalt instinkt. Seal blogis välja toodud “Titanicu hetk” oli, et kui sul on üks uks, millele mahub üks inimene, siis kas läheksid sinna ise või pakuksid seda oma kallimale. See tähendab minu jaoks seda, et sul on aega mõelda rohkem kui sekund, et instinkti pealt käituda.

Mina julgen jumala ausalt öelda, et mina annaksin ukse Meelisele ja langeksin rahus veepõhja. Samamoodi, kui mul oleks valik kas ma hüppan ise uksele või annan selle Hedonile, siis annaksin iga kell Hedonile. Okei, ma võib-olla prooviks korra, äkki mahume sinna koos, aga kui ei mahu või ongi valik, et ainult üks saab sinna minna, siis jääks sinna tema.

Ma ei ütlegi, et ma ilma Meeliseta hakkama ei saaks. Saaksin. Peaksin saama, mis mul üle jääks. Aga Meelis oleks Hedonile 10x parem vanem kui mina. Jaaa, ma võtan vabalt Hedoni ja ostan homseks viimase hetke pakkumises reisi ja võin temaga tunde puslesid kokku panna ja raamatuid vaadata ja arutleda meie reiside üle ja rääkida lasteaiast jne, aga ma ei ole oma tüübilt see, kes viitsiks jalkat taguda (kuigi taon, nii et tund on märkamatult möödunud), mänguväljakutel passida (kuigi ma käin ja samamoodi tund on läinud), rannas kaks tundi kive loopida (done that too!)..

Meelis on täpselt see – ta võtab Hedoni ja sõidab Merirahusse, mängivad kaks tundi jalkat, siis loobivad kaks tundi kive, tulevad koju, ostavad jäätist ja arbuusi ja tšillivad.. Me oleme sellessuhtes väga erinevad lapsevanemad, mis mingis mõttes ongi hea, sest Meelis ei viitsi raamatuid vahtida ja puslesid kokku panna ja mõistatusi mängida jne

Aga kui mul oleks valik, kas mina või Meelis, siis iga kell Meelis. Lisaks räägib Meelise kasuks see pluss, et ta suudab ilmselt minu kaotusega paremini leppida. Võib-olla pole leppima õige sõna. Ta oleks ilmselt kõige kurvem inimene maamunal sel hetkel, aga tema suudab teha kivi nägu ja olla üle. Jaa, ta nutaks end õhtuti magama, aga ta suudaks paremini kui mina.

Mina nutaks ilmselt koos Hedoniga, et issit pole ja ei suudaks nö üle olla. Ajapikku kindlasti, aga ma olen jumala kindel, et Meelisel tuleks see paremini välja. Ta suudab kuidagi oma ajus inimesed oma elust välja kirjutada. No tavaliselt küll juhul kui tegemist on negatiivse kogemusega, aga usun, et suudaks ka minu puhul. Lihtsalt oleks üle, sest peab hakkama saama.

Teemamuutus: ei mingit uut suhet

Me oleme näiteks arutanud, et kui me peaks mingil X põhjusel lahku minema, no ma ei tea, mingi teine noorus lööb pähe ja üks meist armub nagu segane ja tahab ära minna… Siis me mõlemad oleme seisukohal, et ei mingit uut suhet. Ma mõtlen just see, kes vallaliseks jääb.

Meelis ütleb, et kamoon, ma olen 10 aastat lihvinud mingit asja, meie suhet, et see oleks oma – tean su nõrkusi, puudusi, kuidas käituda mingis olukorras jne, hakka otsast peale. Ei viitsi.

Ma mõtlen sama. Ma ei viitsi hakata kellegi järgi oma elu seadma, me oleme kümne aasta jooksul kokku kasvanud, tekitanud teatava rutiini, teatavad “sõnu ütlemata situatsioonid”, ma ei viitsiks hakata uuesti mingit sellist asja aretama.

Ma enam laiemaks seda postitust ajama ei hakka – kas sina annaksid oma kallima eest elu? Ma usun, et küsimus, kas sinu või lapse elu, pole mõtet küsidagi, igaüks annaks oma lapse eest sekunditki mõtlemata elu, või on keegi julge, kes julgeb öelda, et ta ei astuks kuuli ette, mis on teel tema lapse suunas? Ja kuna ma tõin selle teise teema sisse – uus suhe. Mis mõtted teil on? Olles hetkel suhtes, kas lahkuminnes vajaksite kohe uut kindlust, kelle taha pugeda või pigem oleksite üksi ja saaksite hakkama?