Ving ja hala ehk Kuidas Laulasmaa spasse me enam ei lähe!

No ma ei saa midagi parata, et tänane postitus on jälle ving ja hala, aga pettumus oli nii suur, et kui ma alguses mõtlesin, et ma ei kirjuta, siis hiljem mõtlesin, et mis ei kirjuta, just tuleb kirjutada. Ja noh, mis teha, et ving ja hala – that’s life!

Mõtlesime siin juba mõni aeg tagasi sõbrannaga, et tahaks spaasse, et läheks kohe kahekesti, naudiks massaaže ja saunu ja mullivanne ja häid sööke ja jooke ja õhtu lõpuks veinitaks toas seni kuni magama jääme ja et oleks lihtsalt fun.

No mõeldud-tehtud, bronnisime endale toa Laulasmaa spaasse, panime massaaži aja, õhtusöögile laua alacarte restorani Wicca (seda, et see alacarte ja nii udupeen on, rõhutavad nad ise igal sammul.. Neli aastat juba olnud 50 parima restorani seas; teemaväline, otseselt Wiccat ei puuduta: just oli EPLis lugu, kuidas nendesse toppidesse endale põhimõtteliselt koha saab osta (lugu siin!)) ja mõtlesime, et järgmisel päeval las tulevad mehed ja lapsed järgi ja lähme spaatama – ujuma ja saunatama ja mullivannitama.

Jõudsime siis reede õhtul mingi nelja ajal kohale ja no me pidime pikali kukkuma kui me oma konku (loe toa) ukse lahti tegime. Ebareaalselt väike. Seal oli kaks voodikest ja kapike ja lauake ja no mitte mingisugust ruumi ollagi. Ja meie olime unistanud, kuidas jalad seinale viskame ja veini joome ja mehi taga klatšime. No tõesti! Ainuke, mis oli tõesti lummav, oli vaade…

Ainult, et rõdul oli selline hang, et anna minna… Naljakas, esimesel korrusel oli rõdudelt näiteks lumi ära lükatud. Ma oleks hea meelega hommikukohvi seal nautinud, ka külmema ilmaga…

Kuna meil olid kõhud tühjad, läksime alla Wicca kohvikusse. Teenindaja oli veits ülbe ja nipsakas, aga okei, võtsime oma kohvid-veinid-salatid ja nautisime puhkuse algust.

Söögid olid väga head, tõesti. Minu kanasalat oli mõnusalt mahlane, kuigi rohelisel osal oleks võinud olla veidikene rohkem dressingut ja sama kurtis ka sõbranna enda salati kohta.

Edasi läksime me massaaži, läksime tuppa, et viskame hommikumantlid peale.. Leiame hommikumantlid, aga ei mingeid susse. Otsisime siit ja otsisime sealt, no pole. Helistas siis sõbranna vastuvõttu, et kas ei peagi olema. „Ei pea jah, need maksavad, tulge alla ja ostke!“ Sõbranna siis ütles, et me oleme minutipealt massaaži minemas, alasti ja hommikumantlis ja kuidas me siis nüüd alla tuleme? Sokkis? Paneme hommikumantli ja talvesaapad? „Jah!“

Okei. Mida iganes, läksimegi paljajalu paar korrust alla poole. Okei, meie viga, et me näiteks plätusid kaasa ei vedanud, aga kui raske oli adminnil all öelda, kui me sisse tšekkisime, et muuseas, meil on sussid tasulised, kas soovite. Me oleks ostnud. Hiljem oli juba savi.

Massaažitoad asusid täpselt veekeskuse peal. Sellal kui ma seal lamasin ja merekohinat oleks kuulata tahtnud, mühises basseini vesi hoopis kõrvus. Õnneks, suikusin ma suht kiirelt magama ja ärkasin alles massööri „on aeg ärgata“ peale. Ega ma ei tea, kas ta magamise ajal midagi tegi või ei, aru ei saanud, aga see käik lõppes positiivse noodiga, sest sain teada, et mu keha on pinges, kuna ma ei ringuta. „Mida teevad kassid, koerad ja lapsed kui nad ärkavad?“ Ringutavad. Ja kuna ma tavaliselt kalpsan voodist välja Hedoni juurde, siis sellised ringutamise ja iseärkamise protsessid jäävad mu elust välja. Sellest ka metsik pinge seljas. Ringutades hakkavad mingid mahlad kehas liikuma ja see ei tekita siis soolakogumikke vms. No ühesõnaga, alates laupäeva hommikust ma ringutan ja enesetunne on nõks kergem.

Ja juba oligi õhtusöögi aeg. Ma ei tea, miks see restoran on nii „üles haibitud“, tuhat tunnustavat silti seinal ja kodukal, meil on kõik nii fäänsi-bäänsi, alacarte, elav muusika, teenindajad on valgete kinnastega kui sulle lauahõbedat lauale lennutavad ja toite toovad.. Uhke värk, aga…

Me siis lõime end üles, kleidid selga, kontsad jalga.. ja mõtlesime veel toast välja astudes, et parem olla overdressed kui underdressed, ja no.. Põhimõtteliselt vahtisid seal „uhkes“ restoranis vastu suvalised teksades ja plätudes inimesed – ikkagi spa ju!

Ma ei saaks öelda, et seal nii ulme kallis oleks olnud, eelroad mingi 10-12euri, pearoad 18-24euri. Aga kui ma loen menüüst – „Siig ja süsi – soolasiig, porru söe hapukoor, söekartul, hapendatud kurk, wakame, marineeritud pärlsibul, leivatšips“, siis ma ausalt ei eelda, et ma saan poolteist pariisikartulit ja lusikatäie hapukoort! Mitte, et eelroog mingi räige praad peaks olema, aga tavaliselt ma saan eelroast kõhu täis, seekord mitte – see oli konkreetselt kolm ampsu.

Sõbranna võttis kitsejuustusalati, mille parim osa oli sorbett.

Me olime ikka reaalselt hämmingus. Kuigi meil oli kohe plaan tellida ka pearoog, siis nüüd oli see kindel, mis kindel. Mina aga olin kahe vahel, teadsin, et pearooga ma kindlalt ära süüa ei jõua, ja ehk võtaks hoopis teise eelroa – nii ma siis olin, kas põdra carpaccio või kobras omas mahlas.

Panin isegi Facebooki lugejatele teema üles, et kumba võtta… Teenindaja soovitas kobrast, et see on kindlasti maitseelamus ja ta ei oska seda ühegi teise lihaga võrrelda või öelda, mille moodi see on. Tellisin siis selle.

Sõbranna tahtis algul siga võtta, aga otsustas vuti kasuks – siga saab kodus ka.

Ja kui ma arvasin algul, et kobras on selline tummine kõva liha, siis tegelikult oli see mõnusalt pehme ja suussulav. Olemuselt ja maitselt meenutas ehk natukene kanamaksa, aga nagu teenindaja ütles, pole ta väga millegi moodi ja on maitseelamus. Seda ta kindlasti oli. Seda ma ära süüa ka ei jõudnud ja oleks tahtnud selle ausalt kaasa võtta, aga ei hakanud.. Kellele ja kuhu. Meie toas polnud minibaari/külmikutki!

Ettenägelikult tellisin ma rullikesest meile sushit tuppa, igaks juhuks, et äkki istume seal hommikuni ja nälg tuleb peale… Rullikesest on pärit ka see legendaarne sinine sushi, mida ma Hedoni babyshoweriks ja katsikuks tellisin. Ja kuna rullike asub seal kandis, siis toodi see meile ka kohale. Täisluks teenindus! Etteruttavalt olgu öeldud, et sõime õhtul vaid paar tükki ja ülejäänud jäi hommikuks.

Sest hommikusöök… No tavaline hotellikas ja kui võrrelda näiteks Saka mõisa omaga, siis ikka väga rikkalik. Kohv oli muidugi kohutav. Ja kui ma mõtlesin, et võtan hiljem kohvikust, siis see oli kinni. Aga mis mind hommikusöögil häiris, oli see, et.. Ma saan aru, et need töötajad elavad seal koha peal ja neil on lubatud siis söömas käia, aga sorri, ma tõesti ei taha näha tutisusside, eile õhtul tinapannud nägudega koristajaid ja massööre enda kõrvallauas. Inimesed nagu mina, ei vaidle vastu, aga ma ei tea, mind selline asi segas. Töötajad võiks siiski jääda kuskile töötajate ruumi vms.

Ja see väljaregistreerimine oli ikka omaette nali. Esiteks me olime juba meestele kurtnud, kui tobe koht see on ja me tuleme tagasi ja ei mingit spad.. Lähme alla… Kedagi pole. Ootame minuti, kaks, kümme… Mingi tšikk tuiab sealt mööda… Ootame veel.. Juba tulid sinna ka Andres ja Mari Tarand… Ootame veel. Ikka ei midagi. See Mari oli nii armas pisikene, tutsas seal ringi ja korrutas „No mingist tipptasemel teenindusest me siin küll rääkida ei saa!“

Lõpuks siis loivas tagant välja see sama tšikk, kes sinna läinud oli kümne minuti eest ja oli – ma ei tea – nõme? No ma olen üldse väga kriitiline teeninduse suhtes, sest olen ise selles vallas töötanud, eriti hotellis – pole olemas asja, mida ei saa või mida ei annaks organiseerida. Kui ma küsisin, et tellisin leivad kaasa, aga et kohvik on kinni, siis ta oli mingi – no mine sealt kardina tagant ja vaata, äkki saad kätte. No läksin siis, ei midagi. Polnud seal hingelistki. Aga mine roni siis siit trepist üles ja küsi restoranist. Ausalt, ma olin valmis neile need leivad juba pähe määrima sellise suhtumise peale. Sul pole ühtki teist klienti, kui raske sul on ise minna ja mulle need leivad tuua. Ma ei tulnud siia spaasse mööda treppe jooksma ja mingit leiba taga ajama.

Ühesõnaga-kahesõnaga, KOKKUVÕTVALT:
– väike tuba, sh vannituba ja dušinurk
– susse polnud ja keegi ei pakkunud
– minibaari polnud
– rõdul oli lumi lükkamata
– lõõgastav spa müriseva veekeskuse peal
– eriti väiksed eelroad
– teenindus natuke kesine
– hommikusöögilauas koos töötajatega

+ söögid olid maitsvad
+ vein oli hea
+ seltskond suurepärane

Aga ära tulles me imestasime, mis on selle koha fenomen, et see alati puupüsti täis on. Peamiselt vist tuuakse otse sadamast bussidega somme. Kuidas need vaesed vanainimesed, kes natuke rohkem söönud on, sinna dušinurka üldse mahuvad? Jõhkralt kitsas koht ikka. Milleks need toad nii väiksed peavad olema? Tee kümne toa asemel viis ja küsi rohkem raha, teenid ju ikka. Sellise pugeriku eest ei tahagi raha välja käia. Või noh, mina ilmselt oma elus sinna tagasi ei satu. Ainult öö veetmiseks on see ilmselt kallis ja puhkuseks liiga väike. Hiljem, kui meie lugu mõne inimesega jagasin, siis kuulsin täpselt sama – kõik on kitsas. Ka saunad ja veekeskus pidi jama olema. Meie seal ei käinud, ei oska öelda. Mäletan, kuidas Merje sinna sauna sõitis ja siis pika ninaga jäi. Lugeda saab seda siit!

Kas teie olete Laulasmaal käinud? Millega rahule jäite, mis häiris? Millist kohta selliseks mõnusaks naistekaks soovitate?