Naljakas, kama kaks millest ma blogin, ikka ma olen debiilik. Ikka ma olen kellegi peale kade, või ma parastan kedagi, või teen kedagi maha, või ärplen, või olen ülbe..
Ma lihtsalt olengi selline, koos oma teemade ja blogimisega. Jumala ees, kas ma käsin relv meelekohas see blogi igal hommikul avada ja lugeda? Ei. See on inimeste vaba valik – kellele meeldib, see tuleb ja loeb, kellele ei meeldi, see ei tule enam tagasi. Lihtne.
Kirjutan Taist – näljane räägib ikka leivast, mine juba sinna, mida sa heietad, nagunii tegelt ei lähegi!
Kirjutan Kivisaarest – haha, kade oled vä?
Kirjutan koristamata linnatänavatest – daun, osta endale normaalne käru, mida sa halad!
Kirjutan modellisaatest – teised kirjutavad ja sa ütled, et saage üle, ise ka ei saa, kirjutad ikka ja jälle!
Kirjutan kuidas ma pitsat sõin – raudselt reklaampostitus!
Kirjutan meist – jajah, idüll kestab, kindel see!
Kirjutan lapsest – mida sa sest paksust ikka kogu aeg kirjutad ja kõigile üritad selgeks teha, et ta paks pole!
Kirjutan mingist üritusest – nojah, nagunii said kõik tasuta, mis seal ikka!
Kirjutan Ilvestest – jumal, mis see sinu asi on, kes Ieva lapse isa on?
Kirjutan mingist sisustuselemendist – haige rott, ostad sellist paska kokku!
Kirjutan kaaluteemadel – no kellele sa valetad et sa 70kg kaalud?
Kirjutan SheInist või Romwe tellimustest – nahhui sa kraabid seda Hiina paska kokku? Osta endale riided, mis sobivad ja ei kisu!
Kirjutan mida oskab aastane laps – jumal, ta ei kõnnigi veel? Arstil oled ikka käinud?
Kirjutan kingitustest – selliseid kinke ikka ei teeks!
Vahet pole, millest ma kirjutan, ikka on kellelgi häda. Ja siinkohal mul on küsimus – kellel on paha tuju? Kes kellele kogu aeg midagi ette heidab? Kes tegelikult kade on? Mul on tunne, et see pole mina :D
Eks ta tõsi ole, et kõigile ei saagi meeldida, aga kui mina avan blogi, mille poole postituse pealt ma tunnen, et holy shit, mis sitta ma loen, siis ma panen selle akna kinni ja kõik. Okei, Kivisaarest ma kirjutasin, aga ta on staar ka :D
Ja tegelikult ma teen palju postitusi ju ikkagi tagamõttega, äkki keegi kunagi guugeldab ja see teema on talle abiks.
Olen saanud lugematul hulgal kirju rinnapiima puudumise kohta ja ehk olen tõesti kellelegi abiks olnud sellega, et ausalt sellest probleemist omal ajal kirjutasin.
Saan pidevalt kirju Tai kohta, kust lende otsida, kust hotelle bronnida, mis piirkonda elamine üldse võtta, kas kaasa võtta bahte või eurosid, kas rentida roller või sõita tuk-tukiga. Seega ma otsustasin, et ma teen ühe reisiblogide sarja, kus ma kirjutan igasugustest Tai teemadest, see tähendab, et enne meie reisi saab päris ülevaatliku reisiks ettevalmistuse…
Samamoodi kirjutan ma tihti neil teemadel, mida blogilugejad minult palunud on – ala kirjuta mingitest söögikohtadest või räägi oma suhtest Meelisega vms.
Ma olen üsna vastutulelik ja mis ma vastu saan – rändom tontide sõimu!
Aga noh, selline see blogija-elu juba on. Õnneks tuleb ikka häid sõnu ka, mis motti juurde keeravad! :)
Ilusat nädalavahetust, mina tõmban sõbrannaga spaatama ja homme tulevad mehed-lapsed järgi! Tšaokakao!
Veel kaks aastat tagasi lõin ma käsi kokku ja pööritasin silmi kui keegi ütles, et…
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…