Mingi aeg jäi mulle silma (juba mõni aeg tagasi alustasin selle posti kirjutamist, juba enne Taid) Andrei Korobeiniku arvamuslugu Reformierakonnast ja ta ütles tabavalt: „Selline probleemide lahendamise viis (oota, ja ära tee midagi, äkki probleem kaob ise ära) on poliitikas ja mujal üsna ohtlik – mõnikord toimib, aga kui ei toimi, siis lõpptulemused võivad viia katastroofini.“ Täpselt samamoodi võtaksin ma kokku depressiooni. Inimesed arvavad esimeste märkide ilmudes, et see on gripp, küll läheb üle. Aga ega ikka ei lähe küll. Lumepall hakkab veerema ja veereb ja veereb ja veereb, kuni ühel hetkel on ta sinust suurem ja siis oled omadega ikka üsna puntras. Just nii juhtus ka Meelisega.

Panin ta depressioonile nime ka – Dildomar. Väike vastik värdjas Meelise peas. Olgu siis juba eriti haige nimega ka. Ja nüüd on hea öelda, kui Meelis hakkab “jama ajama”, et kuule-kuule, need pole sinu mõtted, vaid Dildomar võtab jälle võimust.

Näide Dildomari mõttemaailmast. Kui enne reisi naabripoiss tegi nalja, et näed, sealt penthouse’i terrassilt sul hea alla hüpata (sellised naljad on meie majapidamises igapäevane nähtus, ja tavaliselt keegi selliste asjade peale ei solvu, tõsiselt ei võta jne), siis Dildomar hakkas kohe mõtlema… “Appi, ta tahabki, et ma ära sureks ja sealt alla hüppaks! Ma olengi kõigile koormaks, näed, ta ütles, et sealt on hea alla hüpata. Ta tahab mu surma!”

Tegelikult see muidugi nii ei ole. No teine näide oleks see, et kui ma Phuketil basseini hüppasin, siis Meelis karjus vaalatar ja naabripoiss tegi seda tsunaami kutsungit ja video, “appi, tsunaami!” Ma ei solvu selliste asjade peale, selline ongi meie sõpruskonna huumorimeel. Aga Dildomar (kui ta elaks minu peas) hakkaks kohe mõtlema, et appi, nad arvavad, et ma kaalun tonn ja bassein jookseb veest tühjaks. Õnneks minu Dildomar magab, pole vist üles ärganudki ja loodetavasti magab nagu Okasroosike pikalt ja sügavalt, aga Meelise Dildomarile tuleb iga päev kohta kätte näidata. Aga alustame algusest…

Ma nägin küll neid märke, aga ka ei tahtnud nagu tunnistada, mõtlesin, et mõni päev on ikka kehvem kui teine ja kui ma päriselt aru sain, oli juba hilja. Siis oligi Meelis juba kokkukukkumise äärel. Siis tuli tegutseda helikiirusel. Meelis oli oma probleemist saanud aru varem, rääkis mulle oma murest, aga kuna muid toimetusi oli nii palju, siis lubasin, et pidagu vastu, tegeleme sellega pärast jõule. Nii saigi tehtud. Aga siis tuli ikka to the max tegeleda ja ma vist naiivsena arvasin, et ehk läheb üle ja iseenesest see olemine paremaks. Aga Dildomar tõstis aina enam pead.

Ma ei teadnud siis veel seda, et ta hommikuti sisemiselt suri, et üldse ärkama pidi. Umbes samal ajal kui Meelis oma murest rääkis, sattusin ma lugema ühe noore, 23aastase naise, depressioonist pajatavat blogi (link!) ja iga postitusega sain ma aina rohkem aru, kui väga ta kirjeldab Meelist. Mul tekkis aina suurem mure Meelise pärast ja nii kui jõulud läbi said, hakkasin ma asja uurima.

Meelis pani endale esmalt tööpsühholoogi juurde aja (ta ei arvanud ka, et depressiooniga tegu on, arvas lihtsalt, et töö ei motiveeri), aga seal selgus tõsiasi, et asi on tõsisem kui lihtsalt see, et „mulle ei meeldi hommikul ärgata ja tööle minna, motivatsioon on kadunud“. Juba psühholoog tõdes, et mees, sul on depressioon. Nii jäigi Meelis haiguslehele. Perearst ei saanud muidugi asja tõsidusest üldse aru ja seletas, et tegemist on ühe perioodiga elus ja mine jaluta, küll korda saab. Meelis tahtis sellel hetkel autoga vastu puud sõita. Kogu maailm varises taas kokku. Ta lootis saada mingit abi, mitte, et mine jalutama.

Esimene vaba aeg psühhiaatri juurde oli aprillis!!! Meil oli nö neli kuud oodata, ma teadsin, et see ei vii kuskile. Ta ei pea seda aega vastu. Helistasin hullarisse (see kõlab nii rõvedalt, aga kas teadsite näiteks, et kui teil on seljanärvid haiged, siis lähete ka psühhoneuroloogia haiglasse ravile), no igal juhul uurisin, et kuidas ja kas neil on ka mingi erakorraline kuhu pöörduda. See naine ütles, et tulgu Meelis uuel nädalal (helistasin reedel) lihtsalt hommikul sinna, et esimese vaba arstiajani ta kindlasti vastu ei pea.

Aga kuna oli reede ja ma sain aru, et Meelis on ikka väga katki, siis polnud valikut, kupatasin ta kohe sinna erakorralisse. Oi, kuidas ta minna ei tahtnud, lõpuks sisises, et läheb ainult minu pärast… Ja ta sai abi! Esimest korda kuulas teda keegi, kes sai aru asja tõsidusest. Kes määras kohe ravimid. See sama arst ütles, et helistagu ta kohe esmaspäeval perearstile ja öelgu, et käis tema vastuvõtul ja asi on tõsine. Õnneks sai perearst oma veast aru ja vabandas ja suunas ta otsejoones eraarstile, läbi mingi fondi.

Tegelikult arvab ka suurem osa inimesi, kes ise depressiooniga ei ela, või seda kõrvalt ei näe, ah, mis see ära pole. Olen seda oma elus kõrvalt näinud piisavalt. Seega, tean, millest ma räägin. See pole nohu, mis nädalaga üle läheb. See pole mingi hetkeline madalseis. See pole lihtsalt paha tuju. See on haigus, haigus, mida tuleb ravida. See on su aju lihtsalt tagurpidi tööle pannud ja kõik info mida sa vastu võtad, tundub negatiivne. Sulle tundub, et sa oled mõttetu, tähtsusetu, väärtusetu, kõigile koormaks.

Eks neid depressioonijutte tuleb veel uksest ja aknast, sest me mõlemad leiame, et see on asi, millest võiks kirjutada, mida teistega jagada, sest need pole üksikud juhtumid kuskil kaugel, vaid need inimesed elavad meie keskel. On meie pereliikmed, sõbrad, töötajad. Seda tõestas ka Meelise postitus, kuhu alla kogunes palju kommentaare, saime väga palju kirju, erinevate teraapiasoovitustega jne

Aga mõned nopped, mis minu jaoks häirekella lõid, kui ma lugesin meeste depressiooni kohta.

Igal aastal mõjutab depressioon kümneid miljoneid inimesi. Kuid see ei pruugi näidata veel kogu tõde. Kuna mehed pöörduvad tunduvalt väiksema tõenäosusega arsti poole, siis suur osa nende depressioonist võib jääda diagnoosimata. Paljud mehed on õppinud üle hindama iseseisvust ja kontrolli iseenda üle juba lapsepõlves. Neile on õpetatud, et ei ole mehelik väljendada valu, nõrkust, ebakindlust, abitust ja kurbust. Neile on tavaks näha haigust – eriti just emotsionaalset haigust – kui ohtu nende mehelikkusele.

Pöördudes arsti poole, keskenduvad depressiooni all kannatavad mehed rohkem füüsilistele kaebustele – nagu näiteks peavalud, probleemid seedimisega või krooniline valu – kui emotsionaalsetele kannatustele. Niisiis ei pruugi nad ise, ega ka nende arstid leida esmapilgul seost selliste sümptomite ja depressiooni vahel.

Hoolimata sellest, et naised on depressiooni suhtes kaks korda enam vastuvõtlikumad, kui mehed, kannatavad just mehed neli korda tõenäolisemalt selle kõige halvema tagajärje all – enesetapp. Enam, kui 90% inimestest, kes sooritavad enesetapu, on eelnevalt kogenud depressiooni või mõnda muud vaimset või narkootiliste ainete kuritarvitamisest tulenevat häiret, tihti koguni neist mitut korraga. Juba alates noorukieast võtavad mehed palju tõenäolisemalt naistest ise enda elu. Kuigi naised üritavad sooritada enesetappu kolm korda tihedamini, kui mehed, suudavad nad aga seda palju väiksema tõenäosusega teoks teha. Kuid või aastaid kestvad mõtted enesetapust kulmineeruvad tavaliselt plaani väljatöötamise ja elluviimisega. Meestel kulub keskmiselt 12 kuud mõtisklustest enesetapu katseni, samas naistel on see periood umbes 42 kuud. Selle aja vältel näitavad mehed palju väiksema tõenäosusega välja hoiatavaid märke, nagu enesetapu ähvardused. Arstidel ja psühholoogidel võib olla väga keeruline ära tunda ja ravida mehe depressiooni enne, kui ta sooritab enesetapu katse.

Depressiooni ravi võib sisaldada lühiajalist psühhoteraapiat, antidepressantide tarvitamist või mõlemat. Tõsise depressiooni puhul, eriti kui see on korduv, võib olla kombinatsioon psühhoteraapiast ja ravimitest hädavajalik. On kaks vormi lühiajalist psühhoteraapiat (10 – 20 nädalat). Teine, isikutevaheline teraapia, aitab sul leida lahendus probleemsetes suhetes. Õige meditsiinilise raviga võid sa peatselt märgata, et uni ja söögiisu paranevad enne, kui juhtub sama sinu meeleoluga. Kuid väärtusetuna, abituna ja lootusetuna tundmine võib järk-järgult järele anda seoses mõistmisega, et sellised emotsioonid tulenevad rohkem sinu depressioonist, kui tegeliku eluga seotud olukorrast.

Siin on aga mõned asjad, mida sa ise saad sellel ajal teha, et kiirendada paranemist:

• Sea reaalsed eesmärgid depressiooniga võitlemiseks ning võta enda peale mõistlik kogus vastutust.
• Jaga suured kohustused väiksemateks, pane paika prioriteedid ning tee asju vastavalt oma võimetele.
• Veeda aega inimestega, keda usaldad.
• Tegele meeldivate tegevustega – tee kergeid harjutusi, mine kinno või spordivõistlusi vaatama, osale religioossetel või sotsiaalsetel üritustel.
• Anna perekonnale ja sõpradele võimalus sind aidata.
• Püüa enne mitte teha tähtsaid otsuseid, nagu töökoha vahetamine, abiellumine või lahutus, kui depressioon on möödunud.
• Pea meeles: positiivne mõtlemine asendab negatiivset mõtlemist.

Kokkuvõtteks ei ole vaja kannatada depressiooni all vaikselt ja üksi. Kui sa suudad koguda endas julgust tunnistada, et oled depressioonis, siis on võimalus väga suur, et sinu perekond ja sõbrad on sulle suureks toeks. Sobiv ravi võib aidata sul tagasi saada võimaluse nautida elu ning vastu seista selle vältimatutele väljakutsetele.

Kogu teksti leiab siit!

Keegi uuris, mis me teeme reisist allesjäänud rahaga ja kui ma ütlesin, et kasutame seda Meelise raviks, siis naerdi näkku, et see on ju 5€ kuus ja haigekassa maksab. Jah, kui sa ootad neli kuud, et löögile saada. Meil seda aega polnud, Meelis on nö riikliku arstiabi järjekorras, aga see aeg on alles 20. märtsil. Enne seda tuleb aga asjaga tegeleda.

Perearst saatis ta küll läbi fondi kuskile erakliinikusse, aga fond katab vaid nelja esimese korra kulud, talle on soovitatud minimaalselt kaheksa seanssi. Ja see on ainult kliiniline psühholoog, sinna juurde võtab Meelis veel alternatiivset kristalliteraapiat ja külastab jätkuvalt ka seda tööpsühholoogi, kelle peamiseks eesmärgiks ongi motivatsiooni suurendamine ja karjäärinõustamine.

See kõik võtab ilmselt väga kaua aega, aga kunagi saab see Dildomar meilt tuule alla ja proovigu siis tagasi tulla.

PS! Mul on ka küsimus, kust mina abi saaks – ma tahaks Meelisele veel rohkem toeks olla, öelda veel rohkem õigeid asju, mis Dildomarile hävitavalt mõjuks… Aga ma ei oska. Kust seda nö abi saaks, kuidas mina käituma pean? 

Olen praegu teinud Meelisele erinevad kaardid selliste positiivsete lausetega, mida nagu mantrat tal korrata käsin. Tal on motivatsioonitahvel seina peal, kuhu ma käsin tal positiivseid asju oma elus üles märkida.

Ja siis tal on märkmik, kuhu ma palun tal igal päeval kirjutada, mis tema elus täna head oli. Ka pisikesed asjad, olgu selleks või hea söök, või et Hedon magas lõunaund kauem ja ta sai enda mõtetega samal ajal tegeleda, või… Et lumi sadas maha ja ta sai liumäe ehitada vms. Aga mida ma veel saaksin teha? Tahaks, et see Dildomar juba tagasi tõmbaks!