Leenu oma eksidest… kas armumine = eks?

Oma sakslasest ma juba kirjutasin – Kui me oleksime oma eelmises suhtes, siis milline elu meil praegu oleks?. Kui me siit ettepoole liigume, siis..

Oh, jumal, olid ajad. Mul vist olid sellised “nägin, armusin ülepeakaela, ei saanud asja, uus sihtmärk” suhted. Või noh, armumised.

Funnystory: kirjutasime kunagi sõbrannaga kahasse järjejuttu Delfisse ja lood, mis me oma eludest maha kirjutasime, said tagasisidet, et pole võimalik. Päriselt küll nii olla ei saaks. Ja lood, mis me välja mõtlesime, unistasime ja ette kujutasime, said kommentaare, omfg, mul oli samamoodi, jaaa, täiega tuttav olukord. Ütlen kohe ära, et kuigi järgnev võib tunduda ilukirjanduslik, siis on see kõik tõestisündinud lugu ja pigem on osaliselt välja jäetud kui midagi juurde pandud. 

Ma peaks vist alustama minu esimesest armumisest. Nimesid nimetamata. Aasta võis olla 95-96. Ta töötas raadios ja ma võisin tundide viisi tema saateid kuulata ja kõrv raadio ees õhata. Võite kolm korda arvata, kas ta tundis sama. Ilmselgelt mitte! Aga ma olin nii armunud, et käisin tal raadios “tööl vastas”, kinkisin talle tõelise fännina šokolaadi ja kutsusin teda burksi sööma. Ma olin tõsine stalker. Kui piinlik. Õnneks sai see kuidagi läbi.

Järgmisel suvel (96 v 97 aastal) oli mul G, kellega ma kohtusin vist Lauluväljakul kui ma ei eksi ja kellele ma kaotasin oma süütuse. Jaanipäeval. Juulis sai see “suhe” läbi, sest ilmselgelt polnud tema üldse mingi suhte peal väljas, vaid teadagi selle asja peal, mis ta jaanidel kätte sai.

Sellest mingi aasta hiljem (98 lõpetasin) seksisin ma uuesti. Koolilõpupeol klassivennaga. Lõpupeol. No klassika, mis ma oskan öelda.

Ja tegelikult enne esimest suhet 99 aastal jäidki ainult mingid armumised ja paar seksisutsakat (no seks nii korra aastas nagu eelnevalt näha :D). Mis suhtesse see 14-15aastane ikka astub. No näiteks olin ma megagigahüper armunud kunagi ühte kutti, kes oli minust kaheksa aastat vanem. Ma jõlkusin temaga koolitundide ajast tööl kaasas ja trippisin mööda linna ja hoidsime käest kinni ja vahel suudlesime, aga ta kunagi ei läinud kaugemale. Ütleski, et ma olen armas ja tore, aga ei-ei, liiga noor tema jaoks. Noh, armas ja aus, eks. Kuniks selgus, et ta on NELI FAKING KUUD MU SELJA TAGA MU PARIMAT SÕBRANNAT KEPPIND! Nagu tänks semud!

Ja see ei olnud veel kõik. Mul oli ka teine parim sõbranna, kellele ma seda esimest reeturit klatšida sain, kes mulle kaasa elas, et on jah, tont. Läks aega mööda, no mingi pool aastat umbes, ühel volbriööl otsustasime minna selle kuti juurde ööseks. Kobisime kõik kolmekesti tema suurde voodisse magama ja ma ärkasin selle peale, et nad minu kõrval sugu tegid. Nagu next level shit, lihtsalt! Mu sõbranna kaotas talle oma süütuse, tal oli veel mingi eriline isu tulla mulle pärast seda paugust tekki nina alla hõõruma. Ühesõnaga, see teema on nii next level shit lihtsalt, et anna abi!

See ei ole veel kõik. Kuna oli konkreetselt öö, kell oli kolm, ma olin kuskil Lasnamäel ja mul polnud mujale kui kõrvaltuppa minna, siis.. Kella viie ajal saabus selle mehe LAPSE EMA! Kes lihtsalt nende juurde magama kobis. Aga ka see ei ole veel kõik. Sest tegelikult elas ta selles korteris hoopis oma toonase naisega, kes oli juhuslikult reisil sel ajal. No mis ma oskan öelda, laia haardega mees. Aga no kurat, ta oli tõesti kena mees.

Ei, ma ei suhtle kellegagi neist enam ja kui mõni aasta pärast seda intsidenti mu sõbranna (see teine reetur) uuris, et miks ma nagu ei suhtle temaga ja kas ma nagu üle ei saa.. Siis ma olin, jep, kindlalt saan üle, et mu parimad sõbrannad mu “eluarmastust” keppisid. No, honey, I will never get over it! Kui ma peaks teda praegu nägema, oleks mu esimene mõte: sa, libu, keppisid mu meest, get out of my way! Ma ei ole andestanud. Või noh, ma ei pea ka mingit hullu viha ja ei toksi mingit wuuduunukku kodus, et sure, värdjas, aga eip, ma ei oleks sinuga kunagi enam sõber, sa oled reetur ja tont.

Nonii, liigume edasi. Pärast seda volbriööd lõpetasin ma igaljuhul põhikooli ja vahetasin kooli.

Septembris tekkis mulle uus kool, pinginaabrid, klassikaaslased ja kogu teema oli uus. Minu pinginaabriks sattus mingi terve elu seal koolis käinud aktivist, kes kohe mind kõikidesse asjadesse kaasas – kooliajalehed ja mingid ühised teatriskäigud jne. Ühel reedel ütles ta, et homme on meil teater ja 12ndast klassist tuleb sinna ka K, ta on täiega tore kutt, te võiks sobida.. Okei, teatrisse me läksime ja see kutt oli tõesti tore. Esmaspäeval käisime me koolis käest kinni ja olime kõige nunnum paar ever. No selline klassikaline kuradi filminäide lihtsalt. Aga tõesti, pool gümnaasiumi elas meile kaasa ja patsutas tunnustavalt õlale ja no nagu päris.

Me sebisime ja deitisime ja jalutasime ja nunnutasime mitu head nädalat, vist isegi kuud. Ma enam nii täpselt ei mäleta, aga mingil hetkel ma tundsin, et.. neee, midagi on valesti, ei ole seda tõmmet. Jaa, ta on maailma kõige nunnum, aga.. no teate, pahasid poisse ihkas ikka hing. Ma siis ühel jalutuskäigul pihtisin talle, et ma ei tea, kuidas ja mida ja tead, mulle vist veits meeldib mu klassivend K. Ta uuris siis täpsemalt, et kas see ja see ja mis mulle rohkem meeldib kui tema juures ja ma halba aimamata, rääkisin. Südamest ja ausalt. “Sa mõtled seda K’d jah? Ta on mu vend muidu!” Ausalt, ma tahtsin tol õhtul enekat teha. Nagu päriselt. Mul oli nii häbi. Oma lapsearuga sõin ma terve lehe valuvaigisteid sisse. Hommikul ma õnneks või kahjuks siiski ärkasin ja läksin kooli. Aga kas te nagu faking kujutate ette, mida ma võisin tunda?

Ütleme nii, et ka selle teise K’ga midagi peale suudlemise ja almost kähkuka ühel koolipeol ei juhtunud..

Nalja alles hakkas saama

Liigume edasi. 1999 sügis oli meil kodus remont ja me elasime mu tädi juures. Samal ajal sattusin ma pimesoolega haiglasse. Mu ema käis kodus vahepeal ja teatas, et “hahaha, meile tuli uus noor mees kaminat ehitama..” Ja ma olin mingi, tavai, ilus vä? Ma sebin ära siis.

Kui ma haiglast koju sain, siis.. läksin esimese asjana meie ehitusjärgus korterisse. See kamin ehitati läbi kolme seina ja tegelikult oli sinna taha võimatu näha. Ma astusin uksest sisse ja karjusin vanaemale, et kus see ahjumees on, ma tulin teda ära sebima.. Ise komberdasin oma pimesoolehaavaga ringi. Ja see kutt tõstis pead, siin olen. Piinlik või jaa!

Järgmisel päeval tegin ma ka ikka korteri peale asja ja tähtsat nägu ja kui ta lõpetama hakkas, siis küsis, kas saab mind kuskile viia. Ütlesin megaüleolevalt, et daaa.. mu tädi juurde. Läksime autosse ja… saate aru vä. Aasta romantik vä? Seal oli ämbritäis punaseid roose. Nagu arvake, kas 16aastane Leenu oli müüdud või ja! Ja sealt see algas.

Üsna pea selgus, et.. tal on naine. Tüüpiline “oi, armastust meil ammu pole ja no tead, lahku pole veel läinud ja..” jutt. Ma ütlesin konkreetselt, mul on täiesti ükskõik, kas nad on koos või lahus, plaanivad lapsi või lahutada, seni kuni mina saan temaga lustida ja mul on lõbus. Ütlesin, et asju oma naisega, arutagu ja klattigu temaga, mina sinna ei puutu. Megatäiskasvanulik 16aastane – lapsed ja naised, see pole mingi takistus. I am all in!

Igal juhul oli meil lõbus, üsna mitu-mitu kuud kui aus olla ja.. Ma ei tea, kas nad läksid lahku, olid koos, kes kellele valetas.. Mingi hetk me jäime ta naisele nö vahele, aga mulle tundus, et see oli tal teadlik käik mind sinna enda maja ette viia, et äkki vist selleks, et naine saaks aru, et kuule, näe, mul on siin uus tibi.. ja me võiks nüüd lahku minna. Meestel vist on keeruline selle otse olemisega? Ma ei tea ka. Ühesõnaga, see naine tõmbas draama käima (no päris ise ei tõmbakski, eks?), ta lubas eneka teha ja hüsteeritses ja paanitses.

Järgmine samm sellest oli “kokkulepitud lahkuminek”, ehk siis see mees palus mul telefonis teeselda nutvat mahajäetud naist, kui ta naise kuuldes meie suhte lõpetama pidi. Mul oli savi, ma tegin mis ta tahtis, sest mul oli temaga lõbus ja no jumal.. lõpetame siis suhte ära!

Pool tundi pärast seda kõnet oli ta muideks minu juures, me sõime koos õhtust, seksisime ja ta läks koju tagasi. See selleks.

Uuh, ma loodan, et ta naine ei loe seda praegu, sest ma ise tunneks end selles loos küll ära. Sest noh, ehk siin praegu selgub asju, mida ta ei teadnud KAKSKÜMMENDAASTAT TAGASI! Saate aru naljast, see oli 20 aastat tagasi! Ma alles praegu mõtlesin, et see oli 99 aastal, sellest saab kohe 20 aastat! Ulme!

Järgmine laks oli see, et see mees otsustas (kuradi hea otsus!) minna merele tööle. Neljaks kuuks. Vapsee norm tegelikult, jätta NAISED maha ja olla omaette. Küll üle saavad, eks. Mul oli suht okei leppida tema lahkumisega, sest noh.. Ma mäletan, ma küll nutsin ja igatsesin, aga see ei olnud selline armastus nagu näiteks selle vändagängsteriga kes mu sõbrannasid paugutas.

Aga siis alles nalja hakkas saama

Läks mööda mingi kuu või midagi kui mulle helistas tema naine. See sama naine, kellele me olime etendanud lahkuminekuid ja jadiradidaa.. Temal mure, mees ei taha suhelda, mida teha. Nagu for real? Ma olin 16 ja ma hakkasin totaalselt naerma ja küsisin, et kas sa päriselt, minust ligi 10aastat vanemana küsid oma mehe armukeselt, mida teha? Oh, õnneks neid kõnesid oli vist ainult paar ja ma ütlesin, et ka mina ei tea tema mehest midagi ja mul tegelt jumala suva.

Mingi neli kuud hiljem kui ta merelt tuli, me kohtusime. Aga ei midagi pikka ega seksikat enam. See oli minu jaoks lõppenud teema.

Mu viimased andmed neist on, et nad abiellusid aastaid hiljem ja said lapse ja siis varsti veel ühe. Nad olid kooliajal juba käima hakanud paar, ma praegu mõtlen, et nii lahe kui nad ikka veel koos oleks, sest see ongi ju tõeline esimene armastus, lihtsalt väikese kõrvalekaldega minu näol. Noh, loodetavasti see mees pole rohkem ära armunud nagu tookord minusse.

Ja siis hakkasid minu suhted alles..

2000 kevadel sain ma sõnumi “kena kevadet” – ma ei teadnud isegi, kes selle numbri taga on. Selgus, et üks kutt, kellega suvel koos töötasime ja ma meenusin talle ja.. Sealt sai alguse kahe ja pooleaastane, minu esimene päris suhe, kellel oli üle keskmise varustus ja kui ma sellest hiljem Meelisele rääkisin, siis ta niutsus kadedusest ja ei saanud minust aru, miks megasuur ei ole alati hea.

Ta oli samamoodi ülitore poiss, aga kurat, vist ikka üldse mitte minu tüüpi. Teda ei huvitanud glamuursed punasevaibapeod ja luksuslikud vahuveinid, tema pani seljakoti selga, hüppas motika otsa ja sõitis metsa grillima ja jões nägu pesema. Noh, ma võisin ka seda teha, aga 30kilone seljakott polnud pigem minu teema, ma oleks eelisanud kristalli ja lühtreid, välklampe ja punaseid vaipu.

Meil olid imelised aastad, ma ei suuda praegu millegi üle väga kurta. Eks draamat oli ka ja temale eelnenud elu ei olnud just kõige tavalisem tiinekaelu ja teda häiris see tegelikult tugevalt ja ta arvas, et iga kutt kellega ma väljas käin või suhtlen, tahab minult ainult ühte. Aru saamata toona, et ma olin talle 101% truu.

Kui me lahku läksime, siis seksima jäime me ikka. Nii hea oli. Mul oli siis juba tekkinud isegi see sakslane ja ikka oli peolt koju minnes mul enne kiire kõne “tulen läbi?”. Ja üsna tihti ma ka läbi käisin. Läksin, rääkisime, jõime veini, seksisime ja ma läksin koju. Kiire ja konkreetne. Mingi aeg hiljem, kui ta ka iga kord ei saanud, tekkis mul kaks sellist kutti veel, kelle juures seksimas käia.

Meelis just meenutas, et ühe isa oli ju preester, kellele te vahele jäite. Jep! Nii oli.

Ja siia vahele mahub veel üks seik. 96 aastal tahetud kutt, sai minu omaks kümme aastat hiljem! Kunagi 96nda aasta suvel meeldis mulle veel üks kutt. Me käisime koos nendel lauluväljaku suvekontsertidel. Olimegi nunnud, käest kinni, musitasime vahel ja that’s it. Pidu sai läbi, me läksime igaüks oma koju. Aga mingi hetk ma avastasin, fak, ta meeldib mulle täiega. See oli ühepoolne, ilmselge. Mingi järgmisel suvel jõlkusime me jälle koos ja ka ülejärgmisel, kuni ta lõpuks ütles, et kuule, ma ei taha suhet, nagu päriselt. Okei, ei taha, pole vaja, tšau pakaa. Nii kiirelt need armumised tulid ja läksid.

Aga siis kui ma olin selle eksiga juba lahus, siis ma ei tea, rate või mis meil oli, või kust me mingi kontakti saime.. Igal juhul kokku me saime selle lauluväljaku kutiga, kellega me kontserte mitu suve väisasime, me mu sõbranna juures mingil istumisel olime ja koju minnes paugutasime me kõikide nende aastate eest takka järgi. Saime mingi paar-kolm korda sel sügisel kokku, ainsa eesmärgiga seksida. Tal oli naine kodus toona, ma teadsin.. Kellega ma muuseas kohtusin paar suve tagasi ühel tüdrukuteõhtul ja NENDEGA ka sellele järgnenud pulmas.

No ja siis tuli vahepeal see sakslane ja siis tuli juba Meelis. Ma mäletan selgelt, see oli naabripoisi sünnipäev, ma olin Meelisega kaks kuud selleks ajaks deitinud ja pärast pidu helistasin ma sellele esimesele eksile, kelle juurde ma ikka pärast pidusid läksin.. Läksin külla nagu tavaliselt ja ma ei suutnud teda suudeldagi. Ma vabandasin ette ja taha ja sain aru, et nüüdsest on minu elu Meelis. Ma ei taha enam kedagi teist! Ja nii ta ongi üksteist aastat olnud :)

Nonii, laske tulla, põnevaid lugusid eksidest. Ma ei taha öelda, et biit me, aga kindlasti on teil sama värvikaid lugusid! Kommenteerida saab anonüümselt ;)