Vietnam tuli mu ellu selle sügise alguses, kui nägin, et Dali teeb workationi (kõik Dali tulevased retriidid on leitavad siit!) – võimalusega korraga nii töötada kui ka retriidil osaleda. See kõnetas mind kohe. Ma tundsin, et mul on vaja keskkonnavahetust, ruumi ja päriselt enda aega. Seepärast võtsingi end teadlikult töökohustustest vabaks, et ma ei peaks kahte maailma korraga jooksutama. Ma tahtsin kohal olla. Päriselt.

Ho Chi Minh oli esimene peatus – tohutu suurlinn, umbes Tallinna suurune, aga kümne miljoni elanikuga. Sealne kaos oli nagu äratuskell: mootorrattameri, signaalid, tänavatoidu lõhnad, inimesed igal pool. Seal oli nii vali elu, et enda mõtteid oli keeruline kuulda, aga just see pani mind veel rohkem enda sisse vaatama. Iga tänav tundus nagu mingi energia test ja samal ajal vaimne puhastus, sest lärmi sees pidin ma leidma oma sisemise vaikuse.

Phu Quoc oli vastupidine. Rahulik, pehme, paradiisilik. Veel praegu natuke avastamata, natuke toores, natuke nagu Phuket aastal 2012 – kui rannad olid veel tühjad, meri puhas ja õhk aeglane. See kõik oligi ideaalne taust ettevõtlusalaste töötubade kõrvale – keskkond, mis pani minu sees tekkinud mõtted tasakesi paika vajuma.

Retriit ise oli midagi hoopis erilisemat. Me polnud lihtsalt grupp, kes tuli ühele saarele mõtteid koguma. Me olime nagu perekond, kelle Universum oli omavahel kokku sättinud. Iga vestlus läks täpselt õigesse kohta, iga inimene pakkus täpselt seda, mida keegi teine sel hetkel vajas. Me töötasime ettevõtluse teemadel, aga tegelikult tegelesime iseendaga. Muutus tuli tasapisi – mõne taipamise, mõne vaikse hetke, mõne vestluse kaudu. Lõpuks oli tunne, et minus on midagi nihkunud, rahunenud, selginenud.

Ja see oligi põhjus, miks ma Vietnami läksin. Mitte lihtsalt päikest püüdma või uut riiki nägema, vaid sest mul oli vaja iseenda juurde tagasi tulla. See reis pani punktid õigesse ritta, tõi mu sageduse tagasi ja tuletas meelde, kes ma olen, kui argipäeva müra vaikib.

Ho Chi Minh City

Ho Chi Minh on suurlinn, mis lööb esimesest hetkest lained üle pea. Kujuta ette: linn, mis on pindalalt umbes Tallinna suurune, aga kus elab ligi 10 miljonit inimest – ehk sama nagu kogu Baltikumis kokku. Selline tihedus tekitab melu, mida mujal ei kohta: mootorrataste vood, signaalid, tänavatoitude lõhnad, inimesed igal pool… ja vahel ka mõni rott, kes sinuga õhtusöögi ajal tänaval sama trajektoori jagab. Klassikaline Aasia suurlinna kaos – natuke hull, natuke intensiivne, aga omal moel paeluv.

Meie jaoks oli Ho Chi Minh pigem töine peatuspunkt. Päevad möödusid töötubades ja ettevõtluse kaudu endasse vaatamises – harukordne kogemus keskkonnas, mis ei lase hetkekski vaikseks jääda. Huvitaval moel muutuski just see kaos heaks peegliks: mida rohkem linn ümber karjus, seda rohkem tuli endaga päriselt tegeleda.

Mina eelistan alati päriselu: tänavatoitu plasttoolidel, turge, kus segunevad kala, lilled, riided ja kohalik melu. Seal on mingi ehe rütm, mida ei saa ühegi restoraniga võrrelda. Ja naljakas on see, et ükski pilt ei anna edasi seda, mida silm tegelikult näeb. Kaamera jaoks on see lihtsalt linn; päriselus on see täiesti teistsugune, meeletult elav ja veidi ülekülluslik kogemus, mis jääb mälus hoopis teistmoodi meelde.

Phu Quoci paradiisisaar

Phu Quoc on praegu veel see ehe, veidi uinuv paradiis, mis meenutab mulle Phuketit aastal 2012 – enne kui kõik “avastasid”, enne kui rannad täitusid inimmasside ja rannabaaridega. Täna on Phu Quoc veel hingetõmbe koht: lai liiv, türkiissinine meri, vaiksed külad, aeg-ajalt mõni roller, mis möödub nagu ajas teises tempos. Aga ausalt – paari aasta pärast ei imestaks ma, kui see saar on sama suur hitt kui Phuket. Kõik märgid on juba olemas: uued hotellid kerkivad, teed saavad asfalti, Grand Worldi piirkond laieneb ja Kiss Bridge’i show’d toovad igal õhtul kohale sadu inimesi. See on arengutee algus ja mul on tunne, et ma nägin seda saart veel tema “päris” kujul – enne suurt buumi.

Phu Quoc on Vietnami suurim saar ja pindalalt umbes 574 km² – ehk üle kahe korra suurem kui Tallinn. Aga tunne on vastupidine: vaikne, rahulik, mõnus. See pole suurlinna energiaga, vaid pigem rahuenergia saare kujul. Meie tripid möödusidki sellest rütmist: päevad, kus kaotad ajataju, sest kell pole oluline ja meri teeb ise kõik ära. Meiega oli siin ka natuke töövibe – aga see töö siin tundub nagu “flow”, mitte nagu “kohustus”.

Me käisime ka Grand Worldis, mis on veidi sürreaalne kogemus – nagu Disneylandi, Itaalia ja Aasia segu. Kanalid, paadid, värvilised majad, showd. See on turistikas, aga omal moel naljakalt nauditav.

Mulle meeldib Phu Quocis see, et siin saab veel süüa tänaval nii, et plastiktoolid on erinevat värvi ja laud on igas nurgas veidi kõver. Põhimõtteliselt on just need kohad parimad. Meie käigud turule ja tänavatoidu putkadesse olid mu lemmikud. Need maitsed, need lõhnad, see rütm – seda ei saa ühegi restoraniga võrrelda. Ma tunnen end kõige elusamana just sellistes kohtades. Ja naljakas on see, et nagu Ho Chi Minhis – ka siin ei anna pildid edasi seda, mida silm tegelikult näeb. Kaamera jaoks on see lihtsalt palm, meri ja söök. Tegelikkuses on see nii palju rohkem – vibratsioon, lõhn, tunne, puudutus.

Retriidi osa Phu Quocil oli midagi palju sügavamat kui lihtsalt “töötoad”. See oli ruum, kus me vaatasime ettevõtluse kaudu enda sisse, mitte Excelisse. Iga päev avas mingi uue mõtte, mis polnud ainult äriline, vaid puudutas elu ennast. Universum pani selle grupi kokku nii täpselt, et vahel tundus lausa ebareaalne, kui palju sarnasusi, toetust ja äratundmisi tekkis. Me olime nagu pere – isegi kui me seda enne ei teadnud. Iga vestlus läks täpselt sinna, kuhu vaja. Iga emotsioon, mis üles tuli, leidis koha. Iga inimene oli vajalik pusletükk. Me toetasime, kuulasime ja hoidsime teineteist nii loomulikult, et tundus, nagu oleksime seda alati teinud. Ja kui retriit lõppes, jäi kehasse imelikult hea rahu – tunne, et midagi päriselt nihkus ja läks paika.

Phu Quoc ise saigi selle kõige taustaks – pehmeks, aeglaseks, hellaks keskkonnaks, kus su muutus saab päriselt toimuda. Ja ma olen nii tänulik, et ma sain seda kogeda just nüüd, enne kui see saar päriselt “maailma omaks” muutub. Praegu oli ta veel meie oma väike paradiis.

Q & A ehk vastan teie küsimustele, mis reisi ajal saabusid

Mis lennufirmaga ja kaua sinna lendab?

Mina lendasin isiklikult Turkish Airlines’iga – sel hetkel kõige soodsama variandiga (1175 €). Meil olid kindlad kuupäevad, mil pidime kohal olema, ja ma mängisin tagasilennu veidi hilisemaks, et hinnast alla saada. Meie grupis oli aga lendajaid ka Finnairi ja Emirates’iga, seega valikuid jagus. Lõpuks sõltub kõik sellest, mida ise tahad: kas otsid soodsamat ja oled valmis veidi seiklema, või soovid otsemalt ja kiiremini kohale saada. Meie marsruut oli Tallinn–Istanbul (4 h), Istanbul–Ho Chi Minh (11 h). Vahemaandumine oli paar tundi, mis tähendas, et olime tegelikult üllatavalt kiiresti kohal.

Kus hotellis ööbite?

Ho Chi Minhis peatusime Kas Sonata hotellis. Toad olid pisikesed, aga asukoht tegi kõik tasa, keset linna, igale poole kaks sammu. Asukoht 10/10, toad umbes 7/10. Hommikusöök oli hinnas, kuid pigem väga lihtne: omlett, paar viilu tomatit ja kurki – täiesti söödav, aga mitte midagi erilist.

Majutus oli super soodne (21 € öö) ja hotellil on tegelikult kaks osa: vana ja uus. Mina sattusin vanasse ossa, mis oli küll puhas ja korralik, aga kindlasti mitte nii ilus ja avar, kui Bookingus olevad pildid lubavad. Uue osa kohta ma öelda ei oska, seega kui tahad ruumikamat ja moodsamat tuba, tasub broneerides kindlasti üle küsida.

Meie olime Phu Quoci saarel Sir Alberts Beach hotellis, mis asus kohe mere ääres. Uus ja värske hotell, suurte tubadega, hommikusöök hinnas ja randa oli vaid paariminutiline jalutuskäik. Tegemist oli tõelise perehotelliga – kohal olid kõik, alates vanaisast (kes oli justkui boss ja rääkis väga head inglise keelt) kuni 1,5-aastase lapselapseni välja. Kõik olid kogu aeg platsis ja valmis aitama, kui midagi vaja oli.

Kogu hotell oli natuke ligadi-logadi, näha oli, et nad on tõenäoliselt alles alustanud, aga see kõik oli omamoodi armas ja täiesti andestatava vibe’iga. Hommikusöögiga soovitan lihtsalt aega võtta ja mitte kiirustada, sest nad võivad vahepeal midagi unustada. Samas oli hommikusöök ise tore: valid ise, millist muna tahad (neli varianti), valid joogi ja nemad teevad ülejäänu valmis. Lihtne, mõnus ja hästi kodune kogemus.

Palju reis maksis?

Ausalt, mind end ennast üllatas ka, mul kulus 17 päevaga kokku vaid 1150€ (raha vahetasin kohapeal). Lennupiletid olid 1175€ ja retriit 2499€, mis teeb kogu reisi kogusummaks 4824€. Arvestades, kui palju ma selle eest sain – majutus, toit, tripid, töötoad, transfeerid, siis oli see tegelikult üllatavalt soodne. Ja absoluutselt iga senti väärt. Okei, tegelikult lisandub sellele ka business upgrade lennukis tagasilennul, seega kogumaksumus tuleb 5600€. Aga business on vaba valik, saab soodsamalt ka. Praegu ma ise vaatasin, et läbi Bangkoki on lennud ka odavamad kui läbi Ho Chi Minhi, aga meil oli teistsugune trip sel korral, kui ainult saarele minna, siis ma Ho Chi Minhi enam ei läheks üldse, vaid lendaks läbi mõne teise Aasia linna.

Kuidas hinnatase on, kui näiteks võrdled Tai hindadega?

Ausalt öeldes tundus kogu Vietnam mulle isegi soodsam, kui ma alguses arvasin. Söögid restoranides olid reeglina 1,50–12€ vahemikus. Loomulikult leidus ka “Instagrami-kohti”, kus prae eest küsiti 30€, aga keegi meist ei näinud mingit mõtet maksta sama toidu eest kolm korda rohkem, eriti kui kõrval tänavaputkast sai sama maitsva roa mõne euroga.

Hotellid olid samuti selgelt soodsamad kui Tais. Ma ausalt ei mäleta, millal viimati Tais midagi 30€ öö eest nägin, mis üldse mingit kriitikat kannataks. Phu Quoc on selles mõttes täiesti teises arengufaasis – suhteliselt uus sihtkoht ja meie Marina piirkond oli eriti värske, kohad alles avati ja kõik alles kujunes. Seega 30€ öö tundus pigem kallivõitu, sest oli täiesti normaalseid ja puhtaid majutuskohti ka veel odavamalt, lihtsalt näiteks 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel merest või veidi tagasihoidlikuma interjööriga.

Kokkuvõttes: super hinna ja kvaliteedi suhe.

Vietnam või Tai?

Mu järgmine reis on üsna kindlalt jälle Vietnamisse, juba piilun pileteid. Sel aastal saab Tai minu jaoks puhkusekohast pausi, sest hetkel kaalub kõik üle see, kui mõnus ja rahulik Phu Quoc oli. Phuket on küll mu „suvila” ja tuttav turvatsoon, aga täna tunnen, et mu keha ei vaja seda vana head suvilat. Mul on vaja uut vibe’i – kohta, kus keha ja süda päriselt puhkavad. Kohta, kust ei tule tagasi tundega, et peaks nüüd omakorda puhkusest puhkama. Vietnam andis selle tunde ja ma tahan seda veel.

Millises rajoonis on kõige mõistlikum majutus võtta?

Phu Quoci puhul on hästi oluline aru saada, et saare erinevad piirkonnad on täiesti oma näoga. See ei ole üks pikk rannajoon, vaid pigem mitu väikest „tehislinnakut“ kõrvuti, igaüks oma rütmi, hinna ja energiaga. Eks see sõltubki sellest, millist kogemust keegi otsib. Meie olime Marina piirkonnas – ideaalne koht neile, kes tahavad mugavust, veidi modernsemat tunnet ja seda, et kõik vajalik oleks jalutuskäigu kaugusel. Samas polnud seal seda lärmakat turistimelu, mis mõnes saare otsas juba praegu tekib.

Meie hotell oli kohe ranna ääres ja kogu piirkond toimis nagu omaette linnak: poed, kohvikud, tänavatoiduturg, rannaklubid, jalutusrajad, kõik oli sõna otseses mõttes paari minuti kaugusel. Ja mis mulle eriti meeldis: mõnesaja meetri kaugusel asus juba resortide ala, kus öö maksis 1750€… samal ajal kui meie oma maksis 33€. Valikut on tõesti igale maitsele, aga mina soovitaks pigem kogeda seda ehedamat, kohalikumat poolt.

Aga Phu Quoc ei ole ainult Marina. Siin on veel mitu täiesti erinevat piirkonda, mis pakuvad oma atmosfääri ja elustandardit – Long Beachi melust kuni Ong Langi boho-vaikuseni, Grand Worldi glamuursest kunstlinnast kuni An Thoi toore kohaliku päriselu.

Allpool seletan lahti ka, et oleks lihtne valida, kuhu ise minna.

Duong Dong – saare süda.
See on kõige elavam piirkond ja Phu Quoci ametlik keskus. Seal asub ööturg, sadam, kohalikud tänavakohad ja suur osa päriselu. Kui sa tahad hommikul turult värsket puuvilja, päeval rolleriga ringi lasta ja õhtul tänavatoitu plastiktoolidel nautida, siis see on the place. Samas – lärmakam, kaootilisem ja oluliselt vähem “puhtaks silutud”.

Long Beach (Truong Beach) – klassikaline rannapuhkus.
See on piirkond, kus enamik hotelle, rannabaare ja kohviku-ranna kombinatsioone asuvad. Long Beach on mõnus pikk liivariba, päikeseloojangud on legendid ja kõik on jalutuskäigu kaugusel. Samas – see on ka kõige arenevam osa. Kui tahad elu, melu, restorane ja rohkem inimesi, siis see on õige koht.

Ong Lang – vaikne ja boho.
Ong Lang on ideaalne neile, kes tahavad vaiksemat, puhtamat, natuke hipsterlikku rannaatmosfääri. Siin on palju väikeseid hotelle, kohvikuid, yogakohti, pereresto’sid. Rand on ornamentne ja kergelt metsik. Energialt natuke nagu Canggu Bali algusaegadel – rahulik, aga äge.

Ganh Dau – Grand Worldi ja suurte resortide kodu.
Ganh Dau piirkond on täiega tõusuteel, sest siin asuvad nii Vinpearl, Safari, Grand World, Kiss Bridge kui ka suured uued rannaprojektid. Siit leiad väga kaasaegse ja veidi “Instagram valmis” keskkonna.

An Thoi – saare lõunaosa & saarestiku värav.
An Thoi on kõige kohalikum piirkond ning siit lähevad ka paadid väikestele saarekestele. See on veidi toores, vähem turistlik, rohkem ehtne Vietnam. Kui otsid midagi “päris”, siis lõunaosa on puhas kuld.

Saare tripid

Panen teile siia lihtsalt üles kopi-peisti meie saaretrippidest, mis ma seltskonnale kokku panin – just selleks, et saaksite ise valida, mis teid kõnetab. Meie võtsime kõige lihtsama lahenduse: rentisime bussi koos juhiga. Terve päev maksis 2 miljonit dongi (umbes 60€) ja pool päeva 1 miljon (30€). Kui tahate sama kontakti, andke teada, jagan hea meelega. Inglise keelega on seal kõigil natuke „nagu on“, aga Google Translate päästis iga olukorra. Täiesti toimiv süsteem: ütled juhile “next stop”, näitad kaardilt punkti ja ta viib kohale.

Siit edasi tulevad lihtsalt meie tripiplaanid – peatused, kohad, järjekorrad. Võite neid üks ühele kasutada, enda omaks kohandada või täiesti uue marsruudi teha. Phu Quocis pole ühtegi „õiget“ viisi ringi käia – iga päev kulgeb omas rütmis ja iga rand, küla ja turuputka pakub midagi uut.

Mul on vahepeal sees ka väiksed tekstid sellest, mida ma bussis rääkisin – ma ausalt tundsin end mingil hetkel nagu päris giid :)

TERVE PÄEVA TRIPP, SAARE PÕHJAST LÕUNASSE

⭐ 1. STOP – Rạch Vẹm (Starfish Beach)

Kohapealne aeg: umbes 1 tund

Meie esimene peatus täna on Rạch Vẹm, tuntud Starfish Beach. See piirkond on populaarne punaste meritähtede poolest, mida on kõige rohkem just talvekuudel, novembrist märtsini, kui vesi on selge ja rahulik. Meritähti pildistame ainult vees ja neid ei tõsta kunagi välja.

Lihtsalt infoks, me ei saanud sinna saarele kuna tuul oli nii suur ja paadid ei sõitnud, aga jääb mulle endale ka listi, sinna saarele ikkagi minna!

⭐ 2. STOP – Gành Dầu Village

Kohapealne aeg: 40 min

Gành Dầu on väike ja väga ehe kaluriküla saare põhjapoolses servas, kust on näha ka Kambodža rannajoont, kohalikke kalapaate ja päris elu, mis pole turistide jaoks ehitatud koht. 

3. STOP ⭐ Grand World Phu Quoc  

Kohapealne aeg: 2h (lõuna!)

Grand World on Phu Quoci kõige suurem tehislik linn, mille ehitus maksis üle 1 miljardi USD. Siin on värvilised majad, kanalid, sillad ja suur ‘ Veneetsia ” stiilis ala. 

See on esimene koht Vietnamis, mis töötab ametlikult ööpäev läbi, iga päev, aasta ringi. 

Grand Worldi ehitus algas umbes 2018 ja projekt avati 2019 → seda nimetatakse “Vietnam’s fastest-built city”.  

Grand World ei ole lihtsalt rand või random resort – see on üks saare suurimaid arendusi, mis avati 2019. aastal ja mille kogumaksumus on üle 1 miljardi USD. Arendusel on pindala ~85 ha, hinnanguliselt 120 jalgpalliväljakut või mõni Tallinna linnosa. Hoonestus on planeeritud ca 20%, et jääks palju avarust ja rohelust. Lisaks on seal kanaliga ala, värvilised majad ja ööshowd – näiteks show „Quintessence of Vietnam“, mille lavastuse maksumus on üle 8 miljoni USD. 

„Venice” kanaliala maksumus – üks kõige kallimaid osi. Kanalite, sildade ja värviliste majade kvartal on projekti kallim osa, sest: majadel on käsitsi värvitud fassaadid, kõik kanalid on tugevdatud betoonkonstruktsioonidega, sildade valgustussüsteem on custom build. 

See kanaliala on üks projekti kallimaid osi — siin maksti iga maja ja sillakompleksi eest kümneid miljoneid.

Vaata minu videot!

4. STOP ⭐ valikus kas Pärlifarm või kõige ilusam rand

Ngọc Hiền Pearl Farm

Vaata minu videot!

Phu Quocil on mitu pärlifarmi, mis on ühed saare tuntumad vaatamisväärsused. Need on kohad, kus kasvatatakse ja töödeldakse merepärleid – kogu protsess alates austrite avamisest kuni ehete valmistamiseni. Vietnami pärlid on maailmas üsna hinnatud, sest siinsetes vetes on ideaalsed tingimused pärlite kasvatuseks.

Ngọc Hiền pärlifarm on üks vanimaid ja tuntumaid pärlikasvandusi Phu Quocil. Siin kasvatatakse merepärleid spetsiaalsetes aedikutes otse ranniku ääres. Farmis näeb, kuidas pärl tegelikult sünnib – kuidas austrit avatakse, kuidas pärl moodustub ja kui kaua see protsess aega võtab (sageli 1,5–3 aastat). See on koht, kus saad näha Vietnami traditsioonilist pärlitööstust: käsitööd, lõikamist, poleerimist ja lõpuks ka valmis ehteid.

Pärl tekib siis, kui austri sees on võõrkeha (nt liivatera), mida ta hakkab kaitsekihiga katma – nii kasvab pärl. 

Phu Quocis kasvatatakse peamiselt South Sea Pearls-e – need on ühed maailma kõige kallimad pärlid.

⭐ Bai Dai Beach

Nüüd jõuame Bai Dai randa – see on üks Phu Quoci kõige puutumatumaid randu. Bai Dai valiti mitu aastat järjest maailma TOP 10 kauneima ranna hulka, ära märgiti just selle kristallselge vee ja loodusliku ranna tõttu. National Geographic märkis selle “Aasia kõige alahinnatumaks” rannaks. 

Seda kutsutakse ka “Long Beach’i põhjapoolseks kaksikuks”, aga siin pole rahvast ja infrastruktuuri pea üldse, mis teeb sellest ühe kõige naturaalsema ja vaiksema ranna kogu saarel, kusjuures üks väheseid randu, kus pole koralle ega tehislikku liiva. 

Nõukogude ajal oli see rand aga täielikult suletud sõjaväetsoon. Praegu on see ideaalne koht jalutamiseks, pildistamiseks ja lihtsalt rahu nautimiseks.

5. STOP kas vanalinn või päikeseloojang

⭐ Sunset Town

Sunset Town on Phu Quoci kõige uuem ja efektsem tehislinnaosa, mis on ehitatud Itaalia rannalinnade stiilis. Arhitektuur on meelega vanutatud – katkised krohvid, kivikaared, kitsad tänavad ja pastelsetes toonides majad, mis näevad välja nagu sajandivanused, kuigi tegelikult on kõik ehitatud viimase 5–7 aasta jooksul.

See koht on loodud spetsiaalselt päikeseloojanguteks. Kogu ala on ritta seatud nii, et päike vajub täpselt mere kohale ja värvib maja­fassaadid kuldkollaseks. Siin on promenaad, skulptuurid, kaared, romantilised valgustid ja palju kohti pildistamiseks – see on Phu Quoci kõige fotogeenilisem piirkond.

Sunset Town on osa suuremast Sun Groupi projektist, kuhu kuulub ka kuulus Hòn Thơm köisraudtee. Päikeseloojangu ajal kogunevad siia nii turistid kui ka kohalikud, sest vaade kalalaevadele ja merele on üks ilusamaid kogu saarel. Kuigi koht on tehislik, annab see Itaalia-linna vibe’i ja teeb sellest ühe Phu Quoci ikoonilisema elamuse.

⭐An Thới Old Town

An Thới vana linn sobib hästi autoga/bussiga/rolleriga läbisõiduks – see on koht, kus näeme päris Vietnami elu sellisena, nagu see oli enne kõiki suuri turismiprojekte. Siin on pisikesed poed, turud ja kitsad tänavad, mis on olnud siin juba aastakümneid. 

An Thõi oli vanasti Phu Quoci kõige olulisem sadamalinn – just siit läks suurem osa kala ja mereande mandrile. See oli ka Vietnami sõjaväe strateegiline piirkond ning siin asus üks saare esimesi sõjaväebaase.  

Vana linn erineb täielikult Grand Worldist – siin ei ole midagi tehislikku, kõik on ehitatud kohalike endi poolt. Tänavad on kitsad, elektrikaablid ripuvad üleval nagu klassikalises Vietnamis ja inimesed elavad siin väga lihtsat elu.

POOLE PÄEVA TRIP

Vaata minu videot!

⭐Phu Quoc city 

Meie esimene peatus on Phu Quoc City ehk Duong Dong – saare kõhutunne ja süda. Duong Dong on saare kõige elavam ja värvilisem piirkond. Tegelikult tasuks külastada õhtul, päeval kõik pigem kinni ja pole nii elav ja värviline. 

See on koht, kus on koos nii kohalik elu, traditsioonid, väikesed poed, turud kui ka merel töötavad kalurid.

Duong Dongil on hästi soe, ehtne vibe. 

⭐ Ho Quoc Pagoda 

Üks kaunemaid templeid kogu saarel. See on suur budistlik kompleks, mis on ehitatud mäenõlvale ja avaneb otse mere suunas. Kui jõuate trepist üles, avanevad siit eriti ilusad vaated: türkiissinine meri, valged pilved ja roheline mets ühes pildis.

Tempel on tuntud oma rahuliku energia ja vaikuse poolest – see on koht, kus kohalikud teevad hommikupalvusi ja kus turistid saavad lihtsalt hinge tõmmata.

⭐ An Thới vanalinn

See on ideaalne paus enne gondlit. Meie tegime siin bussiga tiiru lihtsalt läbi linna. 

⭐ Hòn Thơm Cable Car (Sunset Ride)

See on Phu Quoci kõige kuulsam atraktsioon ja tegelikult ka maailma kõige pikem köisraudtee üle mere, pikkusega peaaegu 8 kilomeetrit. Sõit kestab umbes 15 minutit ühes suunas ja pakub kõige ilusamaid vaateid kogu saarel: türkiissinine meri, väiksed saared ja hiiglaslikud gondlitorud keset vett.

Sõit kestab umbes 20 minutit ja viib meid üle mere, väikeste saarekeste ja kalalaevade. See on üks ilusamaid vaateid Phu Quocil.

Parim hetk on siis, kui gondel jõuab saarte vahele – meri muutub kuldseks, taevas roosaks ja kõike näeb ülalt, nagu postkaardil.

Seal teeme väikese peatuse piltideks ja hingetõmbeks ning seejärel tuleme gondliga tagasi. See on tõesti maagiline kogemus ja sobib perfektselt päeva lõpetuseks.

Gondel ühendab An Thòi linna ja Hon Thom Islandi — sinna ehitati hiljuti suur lõbustuspark ja rannapiirkond. See on üks Phu Quoci ‘must-do’ kogemusi ja annab täiesti teistsuguse perspektiivi saarele.

Vaata minu videot!

⭐ Sunset Town Symphony of the Sea valgusshow

Symphony of the Sea on rahvusvahelisel tasemel kunstietendus Phu Quocil, kus muusika, visuaalid ja mere äärne loodus saavad kokku üheks tervikuks.

Etendust rikastavad efektne ilutulestik, valgusmäng ja projektsioonid, mis loovad lavale (mere peal) ookeani müstilise maailma. 

Vaata minu videot!

Kui ma üritan seda Vietnami teekonda kokku võtta, siis saan aru, et see polnud lihtsalt reis. See oli vahetus – vana energia uue vastu. Vietnam andis mulle ruumi, mida ma isegi ei teadnud, et nii väga vajan. Andis tagasi mingi osa minust, mis oli vahepeal argipäeva, kohustuste ja kiiruse alla ära kadunud.

Ho Chi Minhis sain aru, kui oluline on oma sisemine vaikuse punkt. Phu Quoc näitas, kui vähe mul tegelikult vaja on, et olla päriselt rahul. Ja retriit… see oli lihtsalt kingitus. Universumi täpsus, õige seltskond, õiged teemad, õiged hetked.

Vietnam oli minu jaoks üks neist sammudest, mis pani asjad õigesse joondusesse.