Mulle tuli ükspäev Instas kiri, mis pani mind mõtlema, et peaks sel teemal blogima.

Imetlen alati kuidas teie virrvarr koguaeg miskit toimub, üritused ja orgunnimisi täis elus on kaks last ka veel. Kuidas selle kõigega teie toime tulete? Väga huvitav oleks teie argipäeva elust rohkem teada saada, et kuidas siis kõike jõuda? Kuidas aega planeerite? :) Olete nii nii armsad! Teid vaadates kohe tahaks ise ka lapsi! (aga ma nii kardan oma enda aega kaotada)

Esiteks, olen ma alati öelnud, et rasedus ei ole haigus nagu ka laste saamine ei ole haigus, millega sa hakkama ei saa. Olgem ausad, me kõik oleme suutelised palju rohkemaks kui me teeme või endale ette kujutame, et me võimelised oleme. Me oleme kõik võimelised tegema 60tunniseid töönädalaid, me kõik oleme võimelised orgunnima pidu, me kõik oleme võimelised panema igaks päevaks endale lisaks töökohustustele kirja trenni/hobi/väljas käimise. Me kõik oleme võimelised lastega koos minema teatrisse, kinno, piknikule. Me kõik oleme võimelised tegema asju, mida me teeksime meelsamini üksinda või kahekesi, aga me oleme võimelised neid tegema koos lastega. Me kõik oleme võimelised käima tööl kaheksast-viieni, sealjuures viima-tooma lapsi kooli-lasteaeda, käima toidupoes, hoidma kodu korras, leidma aega trennideks, sõpradele ja iseendale. Me oleme võimelised väga paljudeks asjadeks, küsimus on selles, kas me seda tahame. Ja kuidas me seda tegelikult manageerime.

Ma olen andnud ära väga palju tööd enda õlult, see tekitab aega juurde, seda nii pere kui ka iseenda aega, mida ei pea ilmtingimata laste saades või kolme projekti juhtides ära kaotama.

Meil käib koristaja

Isegi Meelis on sellega leppinud, et ta ei pea igal laupäeval tegema terves majas mingit koristustiiru, selleks on inimene, kes tuleb ja teeb seda meie eest. Mul ei lähe elusees meelest see hetk, kui koristaja tuli, tegi ülemise korruse korda ja me läksime alt eest ära, et ta saaks rahus koristada ja me läksime konkreetselt magamistuppa magama. See on elu! Igapäevane köögi-tubade korrashoid on elementaarne. Lastega elades ei näe mina jälle sellel mõtet, et iga paari tunni tagant pliiatseid ja puslesid kokku panna. Minu pärast võivad need vabalt nädal aega diivanilaual olla, sest ma tean, et kohe kui ma need ära panen, tuuakse need sinna tagasi. Seega, panen ma need eest ära siis, kui mul seda lauda vaja on – keegi tuleb külla, teeme videot vms. Meelist need laiali olevad asjad segavad ja kui teda teeb ennast rõõmsamaks iga paari tunni tagant korda luua, lasku käia.

Meil käib lapsehoidja

Ma kutsun lapsehoidja mõnikord ka siis kui ma lihtsalt tahan üksinda toas raamatut lugeda. Tema võtab lapse ja läheb õue kiikuma. Ma saan rahus olla omas mullis. Noh, üldjuhul käib ta ikkagi siis kui meil vaja kuskile minna, aga on juhtunud ka seda, et ma tulen juba tagasi ja küsin, kas ta saab kauem olla ja ta on siin kuni laste magama minekuni. Ma saan söögi valmis teha kiiremini, ma saan tööasju teha, ma saan.. mida iganes, sest keegi tegeleb lapsega, kelle muidu ma peaksin enda asjadesse kaasama ja mul ei ole selle vastu mitte midagi, koos kokata, pesu pesema või kokku panna.. aga see võtab oluliselt rohkem aega kui üksinda tehes.

Mul on kaks assistenti

Ma olen terve elu olnud perfektsionist või oleks õigem öelda kontroll friik, mul on alati pidanud olema kõigest ülevaade mitte 100, vaid 112 protsenti. Mul on alati olnud tunne, et kõik sõltub minust. Aga kui palju aega ja vabadust tekib juurde kui sa lased sellel tundel minna. Usalda inimesi, keda sa oled enda kõrvale valinud ja kellele sa tööd pakud. Ma olen enda õlult ära lükanud nö kergemad, aga aeganõudvad tööd ja andnud need teha inimesele, keda ma selles usaldan. Rääkimata sellest, et nii mõnigi kord võtab assistent lapse lasteaiast, nii mõnigi kord toob tema mu paki automaadist, nii mõnigi kord tuleb ta mulle autoga järgi ja viib mind kohtumisele, nii mõnigi kord teeb tema minu eest midagi, mille ajal saan mina olla kasulikum ja teenida raha. Noh, kasvõi selleks, et talle palka maksta. Aga kui ma ei tegele tilu-liluga, saan ma panustada rohkem sinna, mis toob raha reaalselt sisse ja millest võidavad lõppkokkuvõttes kõik.

Ära karda mõelda, mis on viie aasta pärast

Teate seda ütlust, et kus te viie aasta pärast olla tahate? Kui te selle täna kirja panete, siis tegelikult alateadlikult te selle suunas liigute ja viie aasta pärast te täpselt seal oletegi. Mu jaoks oli unistus olla geograafiliselt vaba, täna saaksin ma oma tööd teha kust iganes maailmaotsast kui ma seda tahaksin. Hetkel oleme valinud paikseks olla Eestis, aga ma ei ole kindel, et ma seda viie aasta pärast enam tahan. Mina viie aasta pärast – finantsvabam kui praegu, mul on varasid rohkem kui kohustusi, mu sissetulek on vähemalt kolmekordne praegusest ja võimalusel saan ma töötada ka mujalt kui Eestist.

Mõnikord ma ikka mõtlen, et ma pole veel kuskile jõudnud ja siis mõtlen, kui niimoodi kirja panen – assistendid, koristaja, lapsehoidja – ma olen ikka sitaks tubli ja edukas, sest ma saan seda endale lubada ja saan tegelda täpselt sellega, mis mulle meeldib. See toidab mind ära, see pakub hingele kosutust, ma ei pea täitma kellegi teise karikat, vaid ainult enda oma, et ma rahul oleksin. See on elu, millest ma mõned head aastad tagasi unistasin. Lootsin, et saan nii töötada. Ma olengi selle nimel töötanud, et ma saaksin täna elada sellist elu nagu ma elan. Suures osas alateadlikult end nii juhtinud, kuigi selge on see, et olen teinud ka mitmeid teadlikke valikuid. Nagu see eesmärkide postitus mõni aeg tagasi.

PS! Ma olen viimasel ajal nii blogimise lainel, seega kui teil on veel selliseid teemasid, mida te teada tahaks ja et ma pikemalt kirjutaksin, siis andke aga tuld.