Jess. Te lugesite õigesti – ma armastan ja vihkan lendamist samaaegselt. Mulle meeldib kõik lendamisega seonduv, välja arvatud debiilikutest* reisijad. Veel suurema tõuke kogu seda kremplit hinnata ja jälgida andis mulle reisil loetud Argo Kasela “Taevakirju”. See raamat peaks olema kohustuslik kirjandus neile kes pardateenindajaks pürgivad. Soovitan lugeda tegelikult kõigil, mind pani see veel rohkem märkama ja tänulik olema. Aga asja juurde.
Ma isegi armastan omamoodi seda lennujaamas passimist, lõpuks lennukile jõudmist, alati naeratavaid ja tervitavaid pardatöötajaid, olenemata sellest, et keegi neist võis kaks tundi tagasi saada teate kellegi surmast, abikaasa armukesest või õnnetusest lapsega. See ei peegeldu kunagi nende näos, nagu igas teises klienditeenindajas kuskil poes või kohvikus. Aga pardateenindaja polegi tegelikult teevalaja ja teenindaja, vaid.. sinu isiklik kaitseingel ja turvamees. Loe Argo raamatut, saad aru mida ma mõtlen.
Esimene kontingent on need, kes plaksutavad. Ma iga kord pööritan silmi, ma ei saa aru, mis neil arus on?! Ma praegu mõtlen oma viimastele lendudele ja ma julgen väita, et plaksutavaid tainapäid on rohkem tšarterlendudel ehk pakettreisiostjate seas. Ma ei tea, kas saaks öelda, et venelane plaksutab rohkem.. Ma ei tea, kes seda lennukite maandumisel alustab, kes paneb esimesena käed plaksuma. Ajuvabadus kuubis mu meelest. Ma olen sellest ka varem kirjutanud, et kui teie arvate, et küll täna see lennuk maandus hästi/hirmsa mürinaga, siis tegelikult ei tea teie mitte sittagi, kui te just ise lendur pole ja ei hooma tuulesuuna, tee libedust jne ehk te ei tea, mis võtteid pidi piloot kasutama, et rattad üldse maapinnale saada. Ja see kui rattad maad puudutavad, ei tähenda, et kõik on ok. Lennuk tuleb peatuma ka saada.
“Kelle Louis Vuittoni kott ei kannata teiste kottide vastu puutumist, kelle naaritsakasukas ei kannata kokkupanemist, vaid peab reisima lamavas asendis nagu raske haige, kes aga nõuab, et tema pagas peab paiknema täpselt pea kohal. Tagavaraväljapääsude juurde ei tohi aga turvakaalutlustel ladustada midagi. Palvele paigutada väiksemad esemed istme alla reageeritakse pilguga, et sinna võid sa ise minna Lisaks hiigelkottidega tulijad, kes miskipärast arvavad, et lennuki sees on veel teine lennuk ja hulga suurem kui välimine ning tingimata on seal mingi salakoht, kuhu stjuuard “paremate” reisijate pagasi sokutab.” – katkend raamatust “Taevakirju”.
Meie reisi viimasel lennul oli täpselt selline situatsioon, et lõpuks me Meelisega juba sekkusime, sest tundus, et kõik inimesed on kurdid või debiilikud.
“Tänapäeval, kui lendamine on jõukohane peaaegu igaühele, arvavad siiski paljud, et nad kuuluvad kõrgemasse klassi, sest on ostnud endale lennupileti. Hinnast vaikime. Isegi kui see pilet maksab kampaaniate ajal väga vähe, arvavad nad nende käitumise järgi hinnates ilmselt, et lennupileti hinna sisse kuulub lennuk tervenisti ning neil on õigus tahtmise korral lennuk ka sõiduplaanist maha jätta, kuna pagasi paigutamine on nii püha protseduur, et seda pole õigust eksitada ei personalil, ei kaasreisijatel. Sellist tüüpi reisijatel kipub olema ka arvamus, et koos istekohaga on nad reserveerinud koha ka oma kotile just pea kohal ja oh üllatust, kui see polegi nii. Siis saadakse tavaliselt pahaseks ning visatakse oma kompsud pardapersonali jalge ette pilguga, et noh, tee siis midagi. Seda tüüpi inimesed ei kipu mõistma ka tõsiasja, et käsipagas on siiski reisija enda omand ja vastutus ning selle paigutamine eesktt reisija enda mure. Samuti seda, et lennukis pole salaruumi, mis vajadusel kasutusele võetakse.”
Situatsioon oli meil siis järgmine. Lennuk on rahvast täis ja kapten teatab, lend on fully booked, palun pange kergemad kotid enda eesoleva istme alla ja suuremad üles kappi. Kui teie istme kohal ruumi pole, liikuge kaks sammu edasi ja paigutage oma kott sinna.
Saabub meie kõrvale ülesüstitud huultega venelanna (jah, pean oluliseks rahvust rõhutada, sest mulle kohe teatud rahvused ei sümpatiseeri. Ma pole rassist, aga täpselt nagu Lähis-Ida võllid Tais rolleritega kiirendavad, on venelastest reisijad debiilikud*). Tibi vahib siis nōutu näoga kappi meie istmete kohal, istub maha ja kohver jääb keset teed. Nagu keegi peaks teda teenindama hakkama.
Stjuuard ütleb talle viisakalt, et palun leidke oma kohvrile koht. Tibi pööritab silmi, siin pole ju ruumi. Vastuseks, et minge otsige tagant poolt.. no te oleks pidanud seda nägu nägema. See, et ta silmamunad korraks kukla taha ja varba all käisid, on üsna loogiline. Aga mulle tundus, et huultest haihtus korraks isegi täitesüst :D
Kaks minti hiljem on tibi tagasi, kohver ikka näpus. Ikka jahub, pole kohta. Stjuuard palub siis veel kord vaadata ja ütleb iga teise lausena igale teisele “palun pange kotid enda ees oleva tooli alla!”
Kuna me istusime varuväljapääsu esimestel toolidel, siis meil see võimalus puudus. Järsku on vahekäik ummistunud inimestest, kes kõik on nagu peata kanad ja ei saa aru stjuardi sajandast korrast “pange oma kott ees oleva istme alla”. Nad oleks nagu kurdid. Ausalt. Üks tšikk saab oma kohvri paigutatud, aga rahvas on ummistanud terve varuväljapääsu ja ta ei saa edasi ega tagasi. Rahvast on kümne ringis. Kõik suunaga lennuki esiotsa. Ma küsin “kuhu te minemas olete? Maha?” ja purskan naerma. Debiilikud ajavad naerma, pole midagi teha. Meelis kordab neile nii eesti kui inglise keeles, et palun pange kotid ees oleva istme alla nagu teile juba korduvalt öeldud on. Inimesed lihtsalt passivad. Lihtsalt lampi on. Lennuk juba liigub.. rahvas ikka nagu peadeta kanakari.
Lõpuks ütleb üks mees ees pool, et andke siia oma kohvrid, panen enda jalge ette siis. Nagu mida hekki? Üks tšikk valas vist suisa õnnepisara.. “sa oled elupäästja!” Ee, kuidas? Et tema peab jalad krussis sõitma ja sina saad laiutada? Miks sa enda ees oleva istme alla ei pannud?
Lõpuks ometi saame rahus lendama hakata. Stjuuard on silmnähtavalt kettas. Tahaks talle sosistada, hinga sisse ja välja, läheb paremaks.. aga pikka pidu polegi, varsti tuleb neid tonte “teenindama hakata” – singi või juustuga, mulliga või ilma, punast või valget..?
Kui on faking kirjas ÜKS KÄSIPAGAS, siis see tähendab ÜKS! Mitte nagu konkreetselt sel reisil nähtud paar – ema ja poeg, kahe peale – kaks käsipagasikohvrit, kutil läpakakott, seljakott ja mutil kaks suurt paberkotti veel nodiga. Pole ime, et lubatud pagas ära ei mahu. Pole ime, et prunthuuled silmi pööritavad :D
Ja üldse, meie reisi viimase 24h jooksul veetsime lennujaamades tunde ja mida muud teha kui inimesi vaadata. Jumal, mida need inimesed veavad?!
No näiteks, hiinlased. Kastidega veetakse mingit manti. Konkreetselt ostetakse kast nuudleid, kodukino, jalgratas – nagu wtf. Lisaks kaheksa kohvrit, kuus seljakotti, seitse muud kotti ja tutsakat..
Mingis mõttes ongi õnn see, et odavlennufirmadel on see kontroll karm. Samas suured firmad vaatavad ikka vägagi läbi sõrmede – kuigi nad ei peaks. Üks pagas on üks pagas. Mitte kolm tükki per nägu.
* debiilik <2: -u> kerge vaimupuudega isik; halv lollpea, rumal inimene
** debiilik kõlab lihtsalt paremini kui rumal
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…