Ma armastan lendamist ja samal ajal vihkan seda

Jess. Te lugesite õigesti – ma armastan ja vihkan lendamist samaaegselt. Mulle meeldib kõik lendamisega seonduv, välja arvatud debiilikutest* reisijad. Veel suurema tõuke kogu seda kremplit hinnata ja jälgida andis mulle reisil loetud Argo Kasela “Taevakirju”. See raamat peaks olema kohustuslik kirjandus neile kes pardateenindajaks pürgivad. Soovitan lugeda tegelikult kõigil, mind pani see veel rohkem märkama ja tänulik olema. Aga asja juurde.

Ma armastan lendamist

Ma isegi armastan omamoodi seda lennujaamas passimist, lõpuks lennukile jõudmist, alati naeratavaid ja tervitavaid pardatöötajaid, olenemata sellest, et keegi neist võis kaks tundi tagasi saada teate kellegi surmast, abikaasa armukesest või õnnetusest lapsega. See ei peegeldu kunagi nende näos, nagu igas teises klienditeenindajas kuskil poes või kohvikus. Aga pardateenindaja polegi tegelikult teevalaja ja teenindaja, vaid.. sinu isiklik kaitseingel ja turvamees. Loe Argo raamatut, saad aru mida ma mõtlen.

Ma vihkan lendudel debiilikuid

Esimene kontingent on need, kes plaksutavad. Ma iga kord pööritan silmi, ma ei saa aru, mis neil arus on?! Ma praegu mõtlen oma viimastele lendudele ja ma julgen väita, et plaksutavaid tainapäid on rohkem tšarterlendudel ehk pakettreisiostjate seas. Ma ei tea, kas saaks öelda, et venelane plaksutab rohkem.. Ma ei tea, kes seda lennukite maandumisel alustab, kes paneb esimesena käed plaksuma. Ajuvabadus kuubis mu meelest. Ma olen sellest ka varem kirjutanud, et kui teie arvate, et küll täna see lennuk maandus hästi/hirmsa mürinaga, siis tegelikult ei tea teie mitte sittagi, kui te just ise lendur pole ja ei hooma tuulesuuna, tee libedust jne ehk te ei tea, mis võtteid pidi piloot kasutama, et rattad üldse maapinnale saada. Ja see kui rattad maad puudutavad, ei tähenda, et kõik on ok. Lennuk tuleb peatuma ka saada.

Teine seltskond – loen, aga aru ei saa ja pööritan silmi

“Kelle Louis Vuittoni kott ei kannata teiste kottide vastu puutumist, kelle naaritsakasukas ei kannata kokkupanemist, vaid peab reisima lamavas asendis nagu raske haige, kes aga nõuab, et tema pagas peab paiknema täpselt pea kohal. Tagavaraväljapääsude juurde ei tohi aga turvakaalutlustel ladustada midagi. Palvele paigutada väiksemad esemed istme alla reageeritakse pilguga, et sinna võid sa ise minna Lisaks hiigelkottidega tulijad, kes miskipärast arvavad, et lennuki sees on veel teine lennuk ja hulga suurem kui välimine ning tingimata on seal mingi salakoht, kuhu stjuuard “paremate” reisijate pagasi sokutab.” – katkend raamatust “Taevakirju”.

Meie reisi viimasel lennul oli täpselt selline situatsioon, et lõpuks me Meelisega juba sekkusime, sest tundus, et kõik inimesed on kurdid või debiilikud.

“Tänapäeval, kui lendamine on jõukohane peaaegu igaühele, arvavad siiski paljud, et nad kuuluvad kõrgemasse klassi, sest on ostnud endale lennupileti. Hinnast vaikime. Isegi kui see pilet maksab kampaaniate ajal väga vähe, arvavad nad nende käitumise järgi hinnates ilmselt, et lennupileti hinna sisse kuulub lennuk tervenisti ning neil on õigus tahtmise korral lennuk ka sõiduplaanist maha jätta, kuna pagasi paigutamine on nii püha protseduur, et seda pole õigust eksitada ei personalil, ei kaasreisijatel. Sellist tüüpi reisijatel kipub olema ka arvamus, et koos istekohaga on nad reserveerinud koha ka oma kotile just pea kohal ja oh üllatust, kui see polegi nii. Siis saadakse tavaliselt pahaseks ning visatakse oma kompsud pardapersonali jalge ette pilguga, et noh, tee siis midagi. Seda tüüpi inimesed ei kipu mõistma ka tõsiasja, et käsipagas on siiski reisija enda omand ja vastutus ning selle paigutamine eesktt reisija enda mure. Samuti seda, et lennukis pole salaruumi, mis vajadusel kasutusele võetakse.”

Situatsioon oli meil siis järgmine. Lennuk on rahvast täis ja kapten teatab, lend on fully booked, palun pange kergemad kotid enda eesoleva istme alla ja suuremad üles kappi. Kui teie istme kohal ruumi pole, liikuge kaks sammu edasi ja paigutage oma kott sinna.

Saabub meie kõrvale ülesüstitud huultega venelanna (jah, pean oluliseks rahvust rõhutada, sest mulle kohe teatud rahvused ei sümpatiseeri. Ma pole rassist, aga täpselt nagu Lähis-Ida võllid Tais rolleritega kiirendavad, on venelastest reisijad debiilikud*). Tibi vahib siis nōutu näoga kappi meie istmete kohal, istub maha ja kohver jääb keset teed. Nagu keegi peaks teda teenindama hakkama.

Stjuuard ütleb talle viisakalt, et palun leidke oma kohvrile koht. Tibi pööritab silmi, siin pole ju ruumi. Vastuseks, et minge otsige tagant poolt.. no te oleks pidanud seda nägu nägema. See, et ta silmamunad korraks kukla taha ja varba all käisid, on üsna loogiline. Aga mulle tundus, et huultest haihtus korraks isegi täitesüst :D

Kaks minti hiljem on tibi tagasi, kohver ikka näpus. Ikka jahub, pole kohta. Stjuuard palub siis veel kord vaadata ja ütleb iga teise lausena igale teisele “palun pange kotid enda ees oleva tooli alla!”

Kuidas sa nii loll lihtsalt oled?

Kuna me istusime varuväljapääsu esimestel toolidel, siis meil see võimalus puudus. Järsku on vahekäik ummistunud inimestest, kes kõik on nagu peata kanad ja ei saa aru stjuardi sajandast korrast “pange oma kott ees oleva istme alla”. Nad oleks nagu kurdid. Ausalt. Üks tšikk saab oma kohvri paigutatud, aga rahvas on ummistanud terve varuväljapääsu ja ta ei saa edasi ega tagasi. Rahvast on kümne ringis. Kõik suunaga lennuki esiotsa. Ma küsin “kuhu te minemas olete? Maha?” ja purskan naerma. Debiilikud ajavad naerma, pole midagi teha. Meelis kordab neile nii eesti kui inglise keeles, et palun pange kotid ees oleva istme alla nagu teile juba korduvalt öeldud on. Inimesed lihtsalt passivad. Lihtsalt lampi on. Lennuk juba liigub.. rahvas ikka nagu peadeta kanakari.

Lõpuks ütleb üks mees ees pool, et andke siia oma kohvrid, panen enda jalge ette siis. Nagu mida hekki? Üks tšikk valas vist suisa õnnepisara.. “sa oled elupäästja!” Ee, kuidas? Et tema peab jalad krussis sõitma ja sina saad laiutada? Miks sa enda ees oleva istme alla ei pannud?

Lõpuks ometi saame rahus lendama hakata. Stjuuard on silmnähtavalt kettas. Tahaks talle sosistada, hinga sisse ja välja, läheb paremaks.. aga pikka pidu polegi, varsti tuleb neid tonte “teenindama hakata” – singi või juustuga, mulliga või ilma, punast või valget..?

Üks on üks!

Meie kogu pagas – kaks äraantavat- ja kaks käsipagasit

Kui on faking kirjas ÜKS KÄSIPAGAS, siis see tähendab ÜKS! Mitte nagu konkreetselt sel reisil nähtud paar – ema ja poeg, kahe peale – kaks käsipagasikohvrit, kutil läpakakott, seljakott ja mutil kaks suurt paberkotti veel nodiga. Pole ime, et lubatud pagas ära ei mahu. Pole ime, et prunthuuled silmi pööritavad :D

Ja üldse, meie reisi viimase 24h jooksul veetsime lennujaamades tunde ja mida muud teha kui inimesi vaadata. Jumal, mida need inimesed veavad?!

No näiteks, hiinlased. Kastidega veetakse mingit manti. Konkreetselt ostetakse kast nuudleid, kodukino, jalgratas – nagu wtf. Lisaks kaheksa kohvrit, kuus seljakotti, seitse muud kotti ja tutsakat..

Mingis mõttes ongi õnn see, et odavlennufirmadel on see kontroll karm. Samas suured firmad vaatavad ikka vägagi läbi sõrmede – kuigi nad ei peaks. Üks pagas on üks pagas. Mitte kolm tükki per nägu.

debiilik <2-ukerge vaimupuudega isikhalv lollpea, rumal inimene

** debiilik kõlab lihtsalt paremini kui rumal

26 Comments

  1. No on karmilt öeldud, aga mu meelest sul nii õigus. Ja mitte ainult lennukis – neid debiilikuid on igal pool, kes lihtsalt ei saa aru, et kogu maailm ei keerle ümber nende.

  2. Ma olen ses suhtes täpselt nagu Eveliis, et hotellist tulles tömban juba linad lahti ja padjapüürist otsa välja.. samamoodi lähen lennukisse vaid VÄGA vajalike asjadega… sest tahad olla mõistlik, teistega arvestav.. aga vahel on tõesti nii, et need 300 euri reisi ostjad on täpselt selle “ostsin omale lennuki” suhtumisega…

  3. Mina olen see tainapea kes plaksutab. Kardan kohutavalt lennata. Terve lennu olen ärevil ja siis kui lennukirattad maapinda puutuvad, siis on tohutu pingelangus. Plaksutamisega tõmban joone alla – nüüd on lennatud, saab reisiga edasi minna. Võrdluse võib tuua näiteks, et kui on pingeline päev, jõuad õhtul koju, võtad pokaali veini ..esimene sõõm … pingelangus. Lihased lõdvestuvad. Mitte sellest, et lonks veini kohe pähe hakkaks, vaid et see on nagu rituaal.

    PS! Ma muidugi siiani ei arvanud, et selle korraks plaksutamise pärast kaasreisijad mind tainapeaks peavad.

    1. Ma kunagi lugesin seda ja pärast seda ma ei plaksuta ja ei saa aru ka neist, kes plaksutavad. Pööritan silmi :D

      Lennuki maandumise ajal plaksutamine tundub reisijatele tunnustusena pilootidele. Tegelikkus on aga see, et piloodid vihkavad reeglina plaksutamist, kuna see ei anna nende tööle adekvaatset hinnangut.

      Pärast lennukiga õhus olemist on alati suur kergendus, kui raudlind lõpuks rattad maha paneb ja maandub. Kergendus on tihti nii suur, et kutsub lausa plaksutama. Kui sulle on oluline, et piloodid end hästi tunnevad, siis võiksid pigem plaksutamise vahele jätta.

      Internetikeskkonnas Quora avaldas arvamust Boeing 737 kapten Scott Kinder, kelle sõnul on plaksutamine märk ignorantsusest.

      “Ära isegi mõtle selle peale. Reisijail pole mingit aimu sellest, mis maandumisele eelneb, nii et kuidas saavad nad üldse teada, millise maandumise puhul plaksutada ja millise puhul mitte?” ütles ta.

      Kinderi sõnul on tingimused maandumiseks niivõrd erinevad, et kuigi vahel tundub, et sujuvalt rataste mahapanek on parem maandumine kui valju pauguga laskumine, võib teisel juhul piloodi meisterlikkus hoopis suurem olla, sest maandumisel võisid takistavad tegurid olla.

      Eriti hull on siis, kui hiljem reisijate suust veel märkuseid tuleb, näiteks: “See oli küll elu kõige halvem maandumine.” Kust reisijad teavad, et piloot näiteks just risttuulega ei võidelnud, mis teeb maandumise äärmiselt raskeks?

      Üks teine piloot Peter Wheeler kinnitas Kinderi juttu, öeldes, et plaksutamine ei tähenda professionaalse piloodi jaoks suurt midagi. “Reisijad ei saa otsustada selle üle, kui hea maandumisega oli tehnilises mõttes tegemist. Mõnikord on sujuv maandumine just kõige halvem asi, mida teha.”

      1. Aga KUIDAS peaks siis reisijad piloodile adekvaatset hinnangut andma? Selle jaoks peaks terve lennu ajal olema otseülekanne kokpitist, et me teaks tegelikku olukorda. Ja sealjuures reklaambrožüüride asemel seletav sõnastik, et kõigest ikka aru saada. Kui lihtne plaksutus tänuavaldusena on ignorantsus, siis Inimesed (e siis piloodid ise) on ikka nii… tänamatud.

        1. A miks sa üldse teda tänama pead? Ta ei kuule nagunii seda plaksutamist seal kokpitis. Ole õnnelik, et elusalt kohale said ja kõik. Piloot teeb nagunii endast 101%, et sulle turvaline lend tagada. Sa ei tea üldse, millega ta sea võitleb, tuul, linnud mootoris, välgulöögid… Väga paljudel pikamaalendudel on ka kokpiti vaade olemas ekraanidel.

          1. Olengi õnnelik ja väljendan end tänu plaksutamisega? Mis selles siis nii halba on? Tänu avaldamine on halb või? Kas ainult poes kassapidajale “aitäh/headaega” ütlemine on okei? Restos jätame ka tippi, ei piisa ju aibult enam aitäh ütlemisest.

          2. Ise ei plaksuta eales, aga kui teised plaksutavad, lasku käia. Kuidas see mind häirima peaks? Ja kui siin mainitakse, et piloot nagunii seda ei kuule, siis mismoodi saab teda häirida miski, mida ta isegi ei kuule? Veits tobe sellisest asjast probleemi teha.

        2. Aga miks peaks inimesele plaksutama tema igapäevatöö tegemise eest? Täiesti ajuvaba minu jaoks. Piloodi töö ongi inimesi lennukiga ühest kohast teise transportida, õhku tõusta ja maanduda. Saan aru, et kui piloodid saavad infarkti ja stuardess lennuki ohutult maandab, aplausi väärt muidugi. Aga piloot!? Ma käin iga päev tööl ja millegipärast kontorist lahkudes ei ülemus ega alluvad ei plaksuta mulle :) Samuti ma ei plaksuta näiteks müüjale kui ta mu kauba läbipiiksutab ega hambaarstile kui ta mulle plommi paigaldab. Isegi bussi- ja taksojuhile ei plaksuta keegi. Mille kuradi pärast peaks piloodile plaksutama :)? Müstika.

          1. Plaksutamine on mu meelest nagu aitäh ütlemine – elementaarne viisakus. Tunnustuse jagamine. See on mu meelest täiesti mingi mõttetu teema, mille peale hakata teiste inimeste peale silmi pööritama. Oleks see EBAVIISAKAS, aga see ei ole ju ebaviisakas on peale hümni plaksutada.

          2. Merihh kommentaariga 100% nõus. See on nende töö! Lisaksin veel oma kogemuselt, et väljudes öeldakse stjuarditele/stjuardessidele uksel niikui nii aitäh ja sellest peaks täiesti piisama!

  4. Täiesti nõus! Minu jaoks on alati ka see uskumatu vaatepilt, et kui lennuk on õhus ning turvavöö tuli kustunud, siis pool lennukit hakkab alati oma käsipagasist midagi otsima, krabistama ja seda ümber pakkima. Nagu miks, sellest aru ma ei saa:) Miks enne ei pakita, mida sealt koguaeg otsitakse:) Muidugi ma saan aru lastega peredest aga no üldiselt krabistavad seal ilma lasteta inimesed, sest koguaeg on vaja otsida pastakat, kampsunit, süüa vöi juma teab mida.

  5. No täpselt. Lugesin ja läksin ise samamoodi kettasse nagu elaks uuesti läbi kõiki lende :D Paljudel inimestel lihtsalt puudub mõistus, rääkimata elementaarsest viisakusest.

    Lisan veel juurde need, kes KOHE esimese asjana istme täitsa alla lasevad, kuigi sa ju tead, et on söögiga õhtune/öine lend. Ja siis kui söök saabub, pead neid mitu korda paluma iste üles tõsta (hoolimata, et isegi stjuardess on toitu jagades seda neile juba eelnevalt mitu korda öelnud). Palun kannata tunnike, äkki ma tohin normaalselt ära süüa ja siis anna minna oma istmega.

    Ja venelastest tibid oma pagasiga ka täiesti spot-on kirjeldus. Ükskord pidin pagasi check-in’is 15min nende järel ootama, kuna pagas oli lubatust kõvasti raskem ning nad lihtsalt keeldusid juurde maksmast ja vaidlesid ja vaidlesid. Miks ausalt? Millest sa aru ei saa?

    Asiaadid oma hunnikute kottidega on muidugi omaette nähtus- olen samamoodi imestanud, et nagu Ikeast tuleks ja kodus midagi osta ei ole. Ja loomulikult ei ole need korralikult pakitud vaid vahel isegi lahtiselt kilekotis ja siis nad saadetakse peale pika järjekorra ära seismist tagasi pakkekilet ostma ja pakkima. Siis neil loomulikult hakkab ju kiire, kuna lend varsti läheb, järjekorrad on pikad. Ja siis nad sabistavad seal oma varandusega, ise paanikas. AirAsiaga sõites pidev nähtus. Kohati koomiline, enamasti lihtsalt arusaamatu.

  6. Üks fenomen, mida olen nii ise märganud, kui minu lähedased ja seda pigem odavlennufirmade puhul, on see, et lennukirattad jõuavad vaevalt maad puutuda maandumisel, kui juba on hopsti mingi osa rahvast istmetelt tõusnud ning ootavad närviliselt, et miks juba välja ei saa…. Samal ajal aga manööverdab lennuk ikka veel oma saabumisväravasse ning stuardess peab mitmeid kordi meelde tuletama ja paluma inimstel istuda ning turvavööd kinnitada, kuniks lennuk on täielikult seisma jäänud. Muidugi on terve selle manööverdamise ajal vahekäik juba rahvast täis, isegi viimaste ridade juures, kuigi teada ju on, et reisijad liiguvad lennukist välja pigem ridade kaupa alustades esimesest …

    1. Ma ei saa samuti sellest püsti tõusmisest üldse aru niipea kui rattad maad puudutavad. Sellest hetkest kuni hetkeni, kui välja hakkab saama, läheb ikka pikk aeg veel, on siis mõnus seal vahekäigus üksteise vastu nühkida ja oma raskeid kotte hoida ja telefonis scrollida..Istu rahulikult oma kohal ja tõuse siis, kui sul on ruumi tõusta ja oma kott rahulikult võtta.. nagu võidujooks ma ei tea kuhu..see, kes esimesena lennukist maha saab, on võitja?! :D

      1. Absoluutselt nõus. Ja pärast ootame ikka pagasilindi juures koos kohvreid ja no tegelikult ka, kuhu sa lähed?! Lähed maandumisrajal välja või?! Sama on ühistranspordis – buss on vaevalt peatusest väljunud, kui osad hakkavad juba ukse poole trügima, küsides, kas te väljute? Jah, aga mitte hoo pealt…
        See plaksutamine on nii nõme. Mul on alati nii piinlik. Esimesel korral, kui ma olin sellisel lennul, kus plaksutati, ehmatasin ikka täiesti ära – ma ei saanud aru, mis toimub. Pärast mulle selgitati, miks osad inimesed hakkavad plaksutama. Aga siiamaani ei saa aru – milleks?! Ise kunagi ei plaksuta.

  7. Mina ei saa aru inimestest,kes KOHE lennuki õhku tõustes WC-sse peavad minema,või vahetult enne maandumist. Ja inimesed,kes lühikestel lendudel ( Eesti-Inglismaa nt) tellivad lennukis topsinuudleid ja muud jama. Kuidas saab keegi nii meeleheitel olla,et sellise raha eest sellist saasta osta? Ei suuda siis lennujaamast midagi osta,või paar tundi kannatada? Ja inimesed,kes rataste maad puudutades hakkavad oma kotte otsima ja püsti tõusma :D Müstika…

  8. “Kui on faking kirjas ÜKS KÄSIPAGAS, siis see tähendab ÜKS! Mitte nagu konkreetselt sel reisil nähtud paar – ema ja poeg, kahe peale – kaks käsipagasikohvrit, kutil läpakakott, seljakott ja mutil kaks suurt paberkotti veel nodiga.”

    Käsipagasit, muide, saab juurde osta. Teie piletiga on vb üks lubatud, teistel kolm. Ise ostan alati juurde, kuna reisin fotovarustusega ja see ei mahu ühte käsipagasisse.

Comments are closed.