Tai reisi planeerime alati juba suvel, sest siis liigub hea hinnaga lennupileteid. Tuleb tunnistada, et sel aastal, üle pika aja taas kahekesti reisides, priiskasime hotellidele rohkem kui varem ja.. nagu ma just mingit “memet” nägin, et vanusega tahan ma hotellides rohkem tärne näha..
Nagu me ka mitmes laivis oleme öelnud, oleme vist vanaks jäänud, hindame rohkem tagasisidesid, basseinivaated ja mugavust kui kõige soodsamat hinda.
Pealegi olime üle pika aja reisil kahekesti ja seega ei sõltunud hotellivalik teiste eelarvest. Mitte, et me poleks alati võinud elada kus ise oleks tahtnud, aga tundus mugavam samas hotellis elada, transfeere sheerida jne. Aga kohe kõigest lähemalt.
Kuigi viimasel ajal on pakkujaid nii palju, et selliseid 500€seid pakkumisi on aastaringselt. Eriti agaralt pakub seda Aeroflot, kellega meie lennanud pole.. Miski kohe ei tõmba… Eelmisel aastal kui sõbrannal pagasist raha ära varastati (hajuta veel raha erinevatesse kohtadesse, eks?), süvenes see “sellega küll lennata ei taha” veelgi ja kirsiks tordil oli üks Facebooki postitus:
Aga jõuame nüüd meie kuludeni. Kokku kulus meil lennud-hotellid-transfeerid-söök-jook-pidu-shoping jne jne mida kõike sa Tais teha saad ligi 4000 eurot.
Lendasime me päris mitu korda reisi jooksul. Kõik järgnevad hinnad on kahele inimesele.
Tallinn-Frankfurt-Bangok-Franfurt-Tallinn 980€
Pattaya-Phuket 45€
Phuket-Bangkok 33€
Esiteks ma ütlen kohe ära, et me priiskasime. Saab tunduvalt odavamalt. Teiseks, ma jokutasin nats liiga kaua kõige pikema peatuspaigaga ja maksin ilmselgelt liiga palju. Ega ma meie varasemaid valikuid ei laida, oma hinna eest jumala okeid olnud, aga sel korral valisime siis midagi natuke paremat.
Pattayal võtsime hotellina midagi ilusat (seda ma arvasi broneerides) kuna hinnavahe tavatoal ja basseinitoal oli mingi 50€, siis võtsime kallima. Noh, et reis algaks mõnusalt Garden Cliff Resort & Spa 275€. Hinnas oli ka hommikusöök ja hotell ei asunudki keskuses, mis mu jaoks alati primaarne on olnud.
Hotell oli jumala aus. Kirjas muidugi 5 star luxury beach resort… Sellessuhtes, et luksust tasub oodata Tais ainult nendest kohtadest, mis on eile avatud. Kõik muud kohad on kulunud, aga seda teeb kliima. Kõik oli sellessuhtes ilus, suur, puhas, korralik, aga kulunud moega. Hotelli ala ise tundub piltidelt suurem kui tegelikkuses, aga suures plaanis piisav. Mitu basseini, baar basseinis ja oma rand paari sammu kaugusel.
Väga lastesõbralik samuti. Pool access tubade basseinid olid ainult 40cm sügavused ja rannas oli lastele mänguväljak ja täispuhutud rehvid, millega vees hullata.
Hommikusöök rikkalik, kuigi mulle on väga võõras süüa hommikuks pad thaid või green curryt. Ma läksin vana head võileiva teed, ohtralt salatilehti, kurki, juust ja muna ja olemas.
Kohapealne restoran oli pigem soodne. Tai toidud maksid 90bahti kõik, mis on jumala okei hind, arvestades, et tegemist oli hotelli restoraniga ja veel viietärnikaga.
Linna sai motorbiketaxiga ehk siis rolleritaksoga, mõni võttis ainult ühe peale, mõni ka kaks. Ajaliselt 10 minti ja maksis 50-80 bahti nägu (1,4-2,25€), olenevalt kuhu minna tahtsid.
Terminal 21 kaubanduskeskuse juures avastasime suvalise “urka”, kus pakuti näiteks suppi nimega Suki, millest ma polnud varem kuulnudki. Põhjaks nuudlid ja värske kapsas. Ma võtsin mereandidega. Ülihea. Suuruselt liitrises kausis ja 100 raha (2,78€).
Terminal 21 – kindlasti minge vaadake seda kaubanduskeskust, see on ülilahedalt ülesehitatud, pisidetailidele on megalt rõhku pandud, aga shopata seal eriti pole. Seevastu söögikohti igale maitsele.
Central Marina – suht lamp. On ja ei ole. Me ei ostnud sealt midagi, aga käidud. Poode justkui oleks, aga samas on hinnad kas a) megakirved või b) megalambised tooted, mis ei kõneta üldse.
Central Festival – meie lemmik. Esiteks on seal üks khuulimaid kingapoode Villains SF, kus on täiega ülevõlli jalanõud. Hinnad pigem soodsad. Eelmine aasta ostsin sealt ühed brilludega tennised. Sel aastal vahetasin need välja valgete vastu, millel needid peal (hind 24€) ja ostsin endale plätud ka, megalahedad (hind 13€).
Teine lemmikosakond Central Festivalis on keskel, kus on nagu umbes Kaubamajas, sada erinevat brändi ja ütleme nii, et ma käin ainult need kohad läbi, kus ma SALE silti näen, sest muidu on seal kallis. Nagu ka Jaspeli poes, kus on ülivinge kraam, aga mu käsi ei tõuse 111€ kleidi või tenniste eest maksma. Sel päeval kui me käisime, oli seal juhuslikult kogu kraam -70%. Ja siis polnud probleemigi paar kleiti ja tennised endale osta, sest need maksid kõik alla 20€ siis.
No ja lisaks on seal “vahepeal” nö koridoride peal igasugused outletid (ala Ripcurl, Miss Selfridge, Aiiz jne) + räigelt kohalikku kraami, kust võib hea hinnaga lahedaid asju leida. Näiteks leidsin ma sealt mingi x boxi, tundus kohalik “Tallinn dolls”, seal olid kõik kleidid 250 bahti (7€). Kuna ma teadlikult võtsin reisile kaasa ainult neli kleiti ja eesmärk oli nagunii mõni kleit osta, siis.. 2in1 leid totaalselt! Sain kolm kleiti sealt. Kaks kusjuures on samasugused, aga erinevat värvi! Vanasti ma ostsin kingi nii, et kui meeldisid, võtsin ikka mitu paari, lihtsalt erinevat värvi. Jaja, #säästuaasta. Tsiteerigem eelmise aasta postitust:
2x aastas ehk siis kui meil on reisid plaanis, jätame selle raha reisieelarve sisse, aga proovime riideid mitte osta. See tähendab, et aasta lõpuks peaks meil riiete ostmisest alles jääma 2620€.
Phuketiga juhtus see, et ma ootasin ja ootasin.. ma ei tea mis imet ja 300€sed hotellipakkumised kadusid mingi hetk kõik ära, seejärel 400€sed.. lõpuks oligi valikus kas 3* ja 600€ või 4* ja 450€, lihtsalt asukoht oli kilomeeter kaugemal kui me harjunud oleme.
Lõpuks otsustasime Bauman Residence’i kasuks, pealegi neli tärni, mitte kolm ja 50€ kallim vaid koos hommikusöögiga. Ehk siis 492€. Aga ikkagi sada+ eurot odavam kui täitsa keskuses ja kolmetärnikas (milledes me oleme piisavalt olnud) ja ilma hommikusöögita.
Mitte, et see hommikusöök nii oluline oleks. Samas, kui ta on olemas ja ärkad, siis käid söömas ikka. Kui ei ole, siis on iga hommik tunne, et tahaks süüa. Phuketil on need walk-in hommikusöögid a 200 bahti, aga suht rändom maksta mingi 5€, et ma ühe viilu röstsaia ja ühe keedumuna sööksin. Meelis jah, sööb selle viieka eest, aga ma kindlalt mitte.
Ja kui nii võtta, et hommikusöögiga tuba on a 50€ kallim, siis teeb see lõppkokkuvõttes reisi soodsamaks, sest 5€ga me hommikust kahekesti naljalt ei söö. Näiteks Phuketil ongi üks kindel kohvik, kus on hea kohv ja head võileivad, aga seal läheb mingi 400-500 bahti nägu, mis on juba 10€.
Esiteks. Kahemehe reis on ikka hoopis midagi muud kui kambaga. Ma ei ütle midagi, et tore poleks või kahekesti on mingi sada korda parem, aga.. mugavam. Sa ei pea kellaajaliselt midagi tegema.
No näiteks, tuleme rannast, käime pesus, magame.. 40 minutit või kolm tundi, kelle asi. Kuskile pole kiiret. Kellegagi koos olles oleks ikka see, et no tavai, pesu ja tudu, kohtume kell 6, et sööma minna. Kahekesti.. äkki mul on kell kuus kõige magusam tudu ja ma ärkan 18:07 ja sööma lähme pool tundi hiljem.. sest keegi kuskil ei oota :) sellessuhtes on kahekesti parem. Arvestad ainult ühe inimesega. Kui ma ärkan ja Meelis magab.. las magab. Ärkab millal ärkab, küll siis lähme.
Ma tahaks öelda, et me ei käinud üheski turistikas, aga siiski-siiski. Me ei saa tulla Phuketile ja mitte minna Patongi söögiturule, kuigi see on totaalselt turistidele suunatud. Aga samas saab sealt ka väga kohalikku sööki, mida nad isegi seal ostmas käivad. Turistid vaatavad sealt kauge kaarega mööda, haaravad pad thai või kanavarda ja lähevad edasi. Hea kui nad sedagi tänavalt osta julgevad, sest kõik tundub euronõuetele mitte vastav.
Lihtsalt infoks – tänavatoit on kõige värskem, mida teil saada õnnestub, sest need kärud on pidevas töös. Enne kui kana vanaks peaks minema, on see ammu otsas ja keegi jookseb kott näpus lähimast poest lisaga kohale. Niiet, ärge kartke tänaval süüa! Mida urkam koht, seda odavam ja parem!
Aga tõesti, igasugused Big Buddhad, vaateplatvormid ja muud kohustuslikud turistikad (isegi peotänava) välistasime seekord oma plaanidest. Selle asemel käisime kohalikul Tai naisel külas, et koos kokata. Tema juhendamisel jõudsime ka Tai grillrestorani Moo Kata, kuhu turist naljalt ei satu.
Tegemist isekokkamise-keetmise restoranis. Kui turistikates (nt Khon Kaen Patongis) on ajapiiranguga, siis seal istu kaua tahad.
200 bahti – söö palju tahad buffee, sisaldades endas krabisid, krevette, kala, liha jne jne + meeletus koguses veel valmistoitu! Said ise teha endale sobivaid kastmeid, ise valida salatite vürtsikuseastet jne.
Jah, joogid on kallid, aga suures plaanis sa võid süüa silmagi pilgutamata kilo krevette soovi korral.
Me käisime kuuekesti, sõime end ägisemiseni täis. Kes jõi vett, kes kokakoolat, kes õlut. Kamba peale läks meil see õhtu 1920 bahti (54€) maksma.
Mida ma ronin Kata viewpointi kui ma olen seal kaheksa korda käinud? Parem söön head ja paremat hea seltskonnaga. Sel korral polnud ka kaasas kedagi, kes oleks esimest korda ja vajaks mingit kohustuslikku Phuketi vaatamisväärsuste tuuri.
Me ei käinud mitte ühelgi pingpong showl, mida ma vahin neid žiletiteri, palle, linde ja linte, mida nad aastast aastasse oma suguelunditest välja kerivad. Me oleme seda kümneid kordi näinud. Tavaliselt käimegi neis kohtades jälle sellepärast, et keegi uus on kaasas, mõni blogilugeja avaldab siin olles soovi, et ei oska ise valida kuhu minna jne.
Teine koht ilma milleta pole Phuket Phuket on minu jaoks geitänav. Mulle meeldivad need inimesed. Need inimesed, kes ei lälise sulle kõrva, kes ei rahmelda oma õlletopsiga nii, et kaaspidulised märjukesest kõrval tilguvad. Seal on viisakad inimesed, kes ainuüksi sind riivates vabandavad ette ja taha, kes ei vahi sind nagu rebane kana.
Pluss showd. Jah, natuke kodukootud ja üle vindi, samas kleitidel rohkem swarowskeid kui Marmara poes kokku. No minu meelest on naljakas, kui lavale tuleb sajakolmekümnekilone mees, kellel on seljas “Best B4 stiilis” aukudega trikoo ja ta laulab mõnd Katy Perry lugu.
Maitsed on erinevad, huumorisooned samuti. Ma olen ammu aru saanud, et meie huumorisoon ei klapi paljude lugejatega, sest.. kui meie teeme nalja, siis meist ei saada 90% aru. Me oleme kas nupust nikastanud, labased, ülbed vms, aga ainult mitte naljakad!
Otseselt mingit shopingutuuri me Phuketil ei plaaninudki. Ostsin kaks kleiti (ühe rannast, ühe rändom poest (sest mul oli kaasas ainult neli kleiti ja kaks neist olid totaalsed rannakad, millega õhtul sööma ei passinud hästi minna) ja ühed bikiinid, kogu moos. Meelis tellis kolm pintsakut (nendest ta kirjutab eraldi).
Üldiselt on need suured kaubanduskeskused suht samad. Central Festival Phuketi lõunaosas on suht sama mis Pattayal, ei hakanud sinna ronima. Jungceylonis käisime, niisama jalutasime läbi ja Meelis ostis ujukad, mida ta nägi Pattayal, aga tema suurust polnud. That’s it.
Minu jaoks jaguneb Phuket justkui kolmeks – Patongi piirkond (rand ei kõlba kuskile!) ja kõik mis jääb alla (Karon, Kata, Nai Harn, Rawai) on ülituristikaks läinud ja kõik mis jääb ülespoole (Kamala, Surin) tundub mitte nii turistide all ägisevat. Randades on ruumi olla ja leidub ka pisemaid, kaardil leidmatuid kohti kuhu sisse põigata ja paradiisiranda nautida.
Kui vanasti oli meie lemmikrand Kata Noi, siis sel aastal me ei keeranud rolleri ninagi sinna poole. Kui ma seitse aastat tagasi Phuketisse armusin, siis just selle ranna pärast. Seal oli peale meie paarkümmend inimest, ilus valge liiv ja sinine vesi. Täna on seal hõredamal päeval sadu inimest. No ei tõmba need massid.
Kuigi esimesel päeval käisime nagu tõelised turistid Karoni rannas, rentisime toolid ja vihmavarju, lugesime raamatut, käisime vahepeal söömas ja tulime tagasi ja olime mingi kuus tundi kokku rannas. Mugavus ikka vanaduse tulles ennekõike.
See ei tähenda, et me poleks otsinud ka väikseid “salarandu” kus peesitasime otse vee ja liiva piiril ilma rätikutagi. Kus sai vahepeal palmide varju minna ja terve päev nii rannas veedetud.
Varasemast enam kasutasime ka hotelli basseiniala, kus jokutasime pooled päevad vilus ja paar tundi päikese käes. Üldse olime sel aastal päikesega väga koonrid, üle kahe tunni päevas päikese käes ei olnud ja suurema osa ajast oli SPF30 peal. Vanaks oleme jäänud, mis muud :)
Me tegime vahepeal päris mitu laivi ja küsimused olid iga kord samad – kus lennupileteid saab, kuhu sööma minna jne. Mul on plaanis üks pikem postitus (tegelt peaks raamatu kirjutama!), kus vastan teie küsimustele, seega kui teil on mõni küsimus Phuketi/Tai teemal, siis jätke kommentaaridesse.
Bangkokis otsustasime lõpetada pauguga ehk eriti fäänsi sviidiga, Executive Club at Windsor mis õnnestus mul mingil ajahetkel saada 57€ eest. Ütleme nii, et pettuma küll ei pidanud. Hotellis. Aga asukohalt, tegelikult ainult 1,5km kaugusel varem elatud kohtadest, aga see andis küll tunda.
Meie hotelli lähedal olid veel mingid suured luksuslikud hotellid, korterid, residentsid, sviidid.. Ja seal polnud mitte ühte odavat söögikohta, käru pealt pakutavat toitu, puuviljamüüjat jne.
Kaubanduskeskused tunduvad mulle Bangkokis nõks kallimad kui mujal. Käisime sel korral MBK keskuses ja.. kuigi see oli totaalne turistikas nagu suur turg, lihtsalt kaubanduskeskuse nime all, siis hinnad olid seal julgelt poole kallimad kui isegi Phuketil.
No näiteks, ma ei hakanud Phuketilt vedama mingeid seepe – mu sõbranna on hull seepide järele ja mõtlesin, et asi mul talle siis osta paar seepi. Phuketil maksavad need klassikalised orhideed, arbuusilõigud, mangoviilud jne kujulised seebid 30bahti (4=100 bahti). Eeldasin, et küllap nad on sama hinnaga ka Bangkokis. Olid-olid. 40 bahti tükk, 3=100 bahti. Ma põhimõtteliselt ei raatsinud osta.
See on koht, kust saab kõvasti kokku hoida, kui kasutada näiteks Bangkokis metrood, Pattayale sõites bussi, Phuketil lennujaamast hotelli saamiseks mikrobussi, kuhu 10 matsi sisse topitakse ja järjest neid laiali veetakse.
Bangkok-Pattaya transfeeri broneerisin läbi neti, 35€
Pattaya-Phuket (ehk hotellist lennujaama 25€ ja Phuketi lennujaamast uuesti hotelli 22€)
Phuket-Bangkok (ehk hotellist lennujaama (22€) ja lennujaamast uuesti hotelli (16€))
Bangkokis lennujaama 14€
SOOVITUS: kasutage sellist äppi nagu grab – see on nagu meie Taxify, millega endale takso tellida ja üldjuhul on odavam kui tuktuk. Transfeerid jällegi olid nii ostes (hotellist otse/veebist tellides) soodsamad kui grabiga. Aga linnas sõitmiseks on grab ideaalne 1-5€ ots tavaliselt motorbike taxiga. Ja Bangkokis muud moodi liikuda pole pointi. Ummikud 24/7.
Vahetasin Eestis esmaseks vajaduseks (transfeerid, telefoninnett, Pattayal olek, et ei peaks kohe minema raha vahetama (hotell tahtis ka maksmist sulas..) jne) 600€. Lisaks võtsime eurodes kaasa 1400€. Lihtsam pärast arvutada, palju kulus. Kaardiga maksis Meelis 11€ fotograafi mingi esmase broneeringu ja rohkem kaarte ei kasutanudki. Alles jäi täpselt 70€ eest bahte.
Seega, kõik muud jutud lisaks lendudele ja hotellidele, transfeerid, shoppamised, söömised, väljaskäimised, kaks fotoshooti jne läks kokku 1930€. Ehk siis, kogu reis kokku 3812€. Ma olen rahul. Ei ületanud 4000 nagu plaan oligi.
Ja nagu ma ütlesin, alati saaks odavamalt, aga teisalt, vanaks oleme jäänud, mugavus maksab. Megamõnus oli. Sente lugema ei pidanud, elasime heades hotellides, sõime-jõime mida tahtsime ja ostsime mida ihkasime. Selleks korraks siis tehtud!
Palju teil tavaliselt reisil kulub? Kas teete mingi kindla eelarve? Päevaraha? Mingi konkreetse summa, millest üle minna ei või või kui puhkus, siis täiega, läks trumm, mingu pulgad ka? Kus viimati käisite, kui pikalt ja palju kulus?
Teate, ma tunnistan täiesti ausalt, et umbes 30 aastat koosnes mu apteegisahtel valuvaigistitest, paracetamolist ja…
Käisime enne Türgi reisi kiirelt Berliinis, et lastele suveks mõningad riided haarata, sest no nad…
Veel kaks aastat tagasi lõin ma käsi kokku ja pööritasin silmi kui keegi ütles, et…
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…