Käisime eile sõbrannaga kinos. Nicole Kidmani „Kullakest“ vaatamas. Saalis oli lisaks naistele umbes seitse meest. Nende naised olid nad kaasa ilmselt vedanud või siis sütitas neid sõnapaar „erootiline triller“. Esiteks ma ausalt tunnen piinlikkust, et ma nende idiootset naeru pidin kuulma, teiseks tunnen ma kaasa nendele naistele, kellel sellised mehed on. Ma loodan, et see oli teie viimane kinos käik, sest kui mu mees naeraks laginal, kui ma talle teatan, et ta ei ole mind kunagi orgasmini viinud, siis ma jätaks sellise venna kohe maha. Ja ma ei ole üldse oma tüübilt selline, kes kedagi lampi maha jätaks. Aga ausalt, mul oli piinlik ja kurb ja halb eile kinos neid mehi kuulda.

Ilmselgelt iga naine samastus Romyga, me kõik oleme teeselnud, korra, kaks või terve elu. Aga see, et mehed selle peale naersid, oli piinlik. Kas päriselt leidub mehi, kes arvavad, et me nendega koos iga kord samal ajal tuleme? Haah, ma tahaks praegu naerda. Jah, me tuleme, moel või teisel, aga kindlasti mitte iga kord ja samal ajal, aga tahame panna teid ikka meestena tundma ja paneme oma näitlejameisterlikkuse tööle. Kahjuks see mõjubki nii, et mehed arvavad, et nad on tegijad. Kahjuks harva nad seda päriselt on.