Magamine – liigne luksus

Kui ma raseduse alguses kuskilt raamatutest (vist ka Malluka omast) lugesin, et magage-magage-magage, peagi on see vaid tore unistus, siis ma mõtlesin, et aega veel on.

Tegin tööd, tulin koju, tegin süüa, käisin külas, jumala eest, milleks magada, elasin normaalset Mari-Leenu elu edasi nagu harjunud olin.

Mingil hetkel sain aru, et olen tõesti väsinud pärast tööpäeva, mõnikord viskasin pikali ja tukkusin paarkümmend minutit, mõnikord läksin juba kümnest magama…

Siis, raseduse alguspooles, olid mul räiged jalakrambid, mis ei lasknud mul öösel magada – hakkasin siis manustama tablette (kuna ma olen maotu, siis mul on imendumine aeglasem kui normaalsetel rasedatel) ja jalgu määrima magneesiumiõliga – nüüd ärkan krampide peale üles vaid korra öö jooksul ja siiski on need krambid vaevu tuntavad.

Aga viimased kaks, või isegi kolm nädalat, ärkan ma nagu nui neljaks kell pool kuus hommikul. Ma ei saa ise ka täpselt aru, mis mind äratab. On see pissihäda (wc-u minnes ei ole selline tunne, et laseks sajandi pissi paagist välja), või on see poiss, kes on unetu ja mu sees müttab.

Igal sajal juhul, kell pool kuus ma ärkan ja magama ma uuesti ei jää, sest üks väike diiva kõhus näitab sajaga iseloomu, keerab ja möllab ja ei lase magada. Umbes kell pool kaheksa, kui mul on aeg ärgata, ta rahuneb ja keerab magama. Aitäh muidu :)

No ja kui ta laseks mul siis kell kümme õhtul magama minna, oleks ka vahva või no variant vähemalt, aga ei, mingi poole ühe-üheni möllab ta taas. Ikka täiega. No sedasi, et ma ei saa magada.

Kui mõni päev õnnestub, siis magan päeval, sest neljatunnise unega ma vastu ei pea. Need ajad on möödas, kus ma öösel kolm tundi magasin ja sellest piisas. Võibolla piisaks muidu ka, aga rasedana ma tunnen, et jääb nagu natuke väheks. Praegu on selline uni, et võiksin püstijalu magama jääda.

Kuidas teil magamisega on? Kas on pidevalt uni? Kas beebi laseb magada või mürgeldab nagu minu oma?