See on uskumatu kui närvi lähevad inimesed võõraste asjade peale. Mu postkastid huugavad, DMi-d põlevad ja gossinälg on inimestel nii suur, et võiks eraldi catering’i tellida. Ma saan aru – draama müüb ja keegi peab ju oma sisemise Kroonika reporteri välja elama. Aga ausalt… ma ei saa aru, kuidas inimestel on viitsimist ja tahtmist nii kirglikult elada kellegi teise elule kaasa või õigem oleks öelda, seda nende eest.

Aga noh, seda tõestas edukalt ka meie lahutus/lahku kolimine – iga ilmakaare pealt tuli uusi ja veel mahlakamaid versioone, millest enamikul polnud mingit pistmist tegelikkusega. Ja nüüd, eilse Malluka pulma postituse järel – deja vu. Postkastid said täis süüdistusi, emotsioone, arvamusi, spekulatsioone. Mis mõttes sind kutsuti üksi, mis mõttes me sellise kingituse tegime ja raudselt me ikka tülis. Halloo, kui me oleks tülis, poleks ma kutset saanud ega pulma läinud.