Maovähendusoperatsioon ja rasedus: mis jamad võivad sind ees oodata?

Mina olen maovähendusoperatsiooni läbi teinud ja ma ei olnudki esimest last oodates kursis, et see kuidagi üldse võiks rasestumist ja raseduse kandmist mõjutada. Esimese raseduse ajal oli mul õnneks teadlik ämmakas, kes ütles kohe, et ahhaa, sulle GTT testi teha ei saa, sest su magu ei võta lihtsalt seda jooki vastu. Hea teada. Uus ämmakas seevastu ei saanud ka mu kuudepikkusest jutust aru ja kuus nädalat enne tähtaega vahetasin ma ta välja. No ei viitsi lollidega jahuda!

Järgnevalt loo sees olevad kaldkirjas tsitaadid pärinevad maovähendusoperatsiooni läbinud naistelt, jagan lihtsalt nende kogemusi siia vahele, sest mind on kimbutanud vaid paar “häda”. 

Hemoglobiinitase langeb alla igasugust normaalsust

Ma olen üsna õnnetu. Käisin eile ämmaemanda juures ja vereproov ei olnud hea. Olen läbi teinud 2009 bypass opi. Suvel sain 5x 200 ühikut veenisisest rauda, sest hemoglobiin oli 63 ja ferritiin 1. Uus analüüs näitas hemoglobiin 94 ja ferritiin 29. Tänane hemoglobiin 98, aga ferritiin 4. Olen igapäev Nõgeli superrauda võtnud aga tundub, et ei toimi. Äkki see toode ei sobi mulle, on kellelgi mingi teise tootega ehk positiivset kogemust? Olen nii tujust ära ja hirmul, et saan kõne sundi haiglaravile minema.

Mul sama jama. Hedonit oodates oli mu hemoglobiin okei tasemel, enne rasedust täpselt nii piiripealne, et sain veel doonorikski käia. Mulle see verevahetusprotsess tegelikult endale hullult meeldib, hea on aidata ja teiseks tundus mulle mu keha kuidagi taas tärkavat pärast vereandmist.

Hedoni sünni järgselt selgus aga tõsiasi, et.. mu veri ei hüübinud nii nagu oleks vaja ja kuigi platsenta oli juba väljutatud, lahmas mu kehast välja lihtalt suur plärakas verd. Mulle tehti tuimestusega sisepesu – verekaotus 950ml! Hemoglobiin langes 72 peale ja mulle pakuti vereülekannet, millest ma keeldusin, sest ma ei tundnud end halvasti.

Inimene õpib ikka kogu elu

Olgem ausad, üheksa aastat tagasi kui ma maovähendusoperatsioonile läksin, oli neid operatsioone tehtud ca 7 aastat Eestis, mõnikümmend ehk aastas ja kogemused polnud teab mis suured ja polnud väga ka kelleltki küsida ja uurida, et mis siis saama hakkab. Hetkel tehakse ca 500-700 operatsiooni aastas, sest juurde on tulnud ka tasuline võimalus lisaks haigekassa poolt rahastatavale variandile, kus järjekorrad on 1,5-2 aastat. Tasulistes kuu-kaks.

Loogiline, et ka minu kõrvu jõudsid need paar markantsemat lugu, kus inimene pärast oppi kohe liha vitsutas, see niitide vahele kinni jäi ja ta magu mädanema läks ja ta lõpuks suri. Ma ei tea tänini, on see müüt või reaalsus, aga see oht on alati olemas ja parem karta kui kahetseda.

Meie ajal oli “infoleht” üks A4, täna on juhend operatsiooni eelseks- ja järgseks ajaks raamatu kujul – loe lähemalt siit.

Mind panevad imestama praegused opitud, kes mulle kirjutavad ja küsivad, kas nad teisel nädalal kanaliha juba võivad süüa, et arst soovitas valku.. No ma ei tea, ma loen sellest praegusest juhendist välja, et ei või. Mul oli seal ühel lehelgi kirjas mida ja kuidas tarbida ja millal ja see oli üsna karm, esimesed kaks nädalat oli ainult vedelik, kolmandal-neljandal püreed ja alles kuuendal võis hakkida tahket toitu ülipeeneks..

Aga praeguse aja opilt tulijad vitsutavad kana juba teisel nädalal. Minu jaoks arusaamatu. Ja teisalt ei saa ma aru, kuhu see mahub? Mul läks terve päev, et süüa ära 30ml jogurt. Aga ju siis inimesed on erinevad.

Praegu vaatasin, et tegelikkuses on see toitumisejuhend ikkagi sama suures plaanis ehk siis tavatoitumise juurde tuleks pöörduda alles kolmandas perioodis, vähemalt üks kuu pärast operatsiooni. Loe lähemalt siit! Aga see selleks. Räägime opitute rasedusest.

B12, raud, hemoglobiin

Patsiendid, kes on rasestunud pärast bariaatrilist operatsiooni, vajavad toitumisalast nõustamist ning vereanalüüse (sh albumiin, raud, foolhape, foolhape, kaltsium, B12-vitamiin ja D3 -vitamiin), et ennetada vitamiinidefitsiidi tekkimist. Vereanalüüsid tuleb teha raseduse igal trimestril.

Võite viis korda arvata, kas mu ämmakas sai sellest aru? :D Ma kohe jõuan selleni.

Mul on olnud analüüsid alati suht korras (olid korras ka enne oppi, v.a ülekaal) ja seda kusjuures olenemata sellest, kas ja kui korralikult ma “kohustuslikke” vitamiine tarbisin.

Pärast esimese lapse sündi selgus aga tõsiasi, et mul pole rinnapiima ja mu esimene ämmakas ja hiljem ka imetamisnõustaja seostasid seda maovähendusoperatsiooniga, et mul oli vitamiini B12 näit piiripealne, aga.. igasugune rinnapiimateket soodustav ravi ei toiminud.

Võtsin korraga teed, vitamiine, ravimeid.. nädalate viisi, pumpasin rindu iga kolme tunni tagant ja ikkagi sain ööpäevas kätte 5ml piima. Lõpuks soovitas imetamisnõustaja, et stressis ema pole lapsele hea ja kui ma olen nõus pudelile üle minema, valima selle tee ja lihtsalt elama teadmisega, et mul pole piima, siis go for it ja ära stressa. See oli mu valik toona ja on ka nüüd juba teadlikult.

Seal on mitu faktorit, aga ained imenduvad peensooles… ja meil on peensoolt lühendatud. B12 imendumine saab enamusel pihta, aga mitte kõigil. Raud – sõltub kas järgi jäänud peensoolest piisab või ei. Minul ka rauaga probleemi pole. Juurde ka ei võta, saan toidust, mis vaja. Ka raseduse ajal sain. Aga B12 süstin… Imendumine on nii kehva, et ka hobuseannus suukaudu ei tee miskit…

Keeldu GTT ehk suhkrutestist

Rasedusaegse suhkruhaiguse diagnoosimiseks kasutatakse glükoosi taluvuse testi (GTT). Kõrge riskiga rasedatele tehakse GTT raseduse I trimestril (8.-16.nädalal) ning korratakse seda II trimestril (24.-28.nädalal).  Loe lähemalt siit!

Suhkrutestist keeldu. Ma pidin reaalselt otsad andma seda tehes… Hea, et õnnestus välja oksendada 5 minuti pärast see sisse joodud jama… Arstid sattusid lollid, et ei teadnud riski maovähenduse läbinutele selle testi puhul. Ise ka ei teadnud, et pean keelduma.. 

Ehk siis opitutel tekib dumping sündroom selle suhkru laksu peale, kuuma-ja külmahood, iiveldus – teil on õigus sellest loobuda! Ja täna peaksid arstid ja ämmakad juba kursis ka olema sellega, et maovähendusoperatsiooni läbinutele on see vastunäidustatud.

Preeklampsia – mitte ainult maotutel

Preeklampsia on üks sagedasemaid rasedustüsistusi. Tegemist on rasedusaegse vererõhutõusuga (hüpertensioon) koos valgu tekkega uriini (proteinuuria).

Olen vist kõige produktiivsem maotu raseduste osas. Kolm rasedust peale oppi. Esimene rasedus olin GTTga jälgimisel, lõpus lõi välja ka preklampsia. Raseduse keskel tekkis probleem madala rõhuga ning samal ajal madala suhkruga. Viskasin paar korda pildi tasku. Peale seda oli mul alati Coca kotis ämmaka ja arsti palvel. Nii ka järgmised kaks. Teine rasedus kestis kuni 34 nädalani väga normaalselt. Siis lõks rõhk kõrgeks. Ja ikka preklampsia. Sünnitus kutsuti esile 36/37 nädalal. Kolmas rasedus peale oppi oli kõige tradtilisem. Alguses, esimesed 3 kuud oli rõhk madal. Suhkur paigast hoolimata sellest, et sõin 3k ainult magusat. Aga laps arenes kenasti. Raseduse 29st nädalast tekkisid mured taas rõhuga. Küll oli madal ja küll oli kõrge. Kuni siis 31st nädalast pandi jälgimisele. Lõpuks oli asi väga hull… Valk uriinis 5.7 jarõhk kõrge. Sain väga raske preklampsia diagnoosi. Aga jooksvalt analüüsid oli paigast Ferritiin (ei kontrollita väga rasedatel), hgb (poole raseduse pealt kukkus), B12 (ainult Valge-Vene süstidega) ja viimasega sain ka stabiilselt rõhu pärast verevedeldajat. Viimase rasedusega olid ka aspiriini tbl peal alates 13st nädalast.

Kilpnäärme alatalitus

Kilpnäärme vaegtalitlus ehk hüpotüreoos on seisund, mille puhul kilpnääre ei suuda toota piisavalt hormooni, et rahuldada organismi vajadusi. Loe lähemalt!

Kolmas rasedus oli pärast operatsiooni ja siis pidin hakkama tablette võtma. Kaks eelnevat rasedust polnud selliseid probleeme. Ja peale sünnitust tekkis veel suurem alatalitus kuna ei saanud kohe arstile. Olen samas kaalus tagasi mis enne oppi. Mul oli sleeve. Pean elulõpuni sööma kilpnäärme tablette.

Seda tasuks kindlasti ise ka juurde uurida. Hea, et uuriti, sest kui ma poleks raseduse ajal tablette söönud, oleks laps sündinud ka alatalitusega. Nii ütles arst mulle.

Uus rasedus viis kuus nädalat enne tähtaega ämmaka vahetuseni

Selle raseduse ajal on mul uus ämmakas, kes ei ole väga pädev maovähendusopi läbinute osas, ta ei teadnud isegi seda, et ma GTT testi ei pea tegema. Teadsin, et mu hemoglobiin võib olla madal ja tarbisin teadlikult rauasiirupit (eeldades, et see imendub kõige efektiivsemalt).. See ei aidanud mitte midagi, sest järgmisel korral oli tase jälle langenud, küll vaid paar pügalat, aga siiski langenud. Ja ta oli valmis mind juba haiglasse ravile panema, sest 108 on ikkagi aneemia tunnus. Ma võitlesin vastu, et pole mul häda midagi. Ma tunnen end hästi ja pole vaja.

Googeldasin, et aneemiaks loetakse tõesti hemoglobiini taset alla 110 (I ja II trimestril) ja alla 105 (II trimestril).

Igal sajal juhul, haiglaravist ma hetkel pääsesin. Vist. Kuna ma ei tunne end halvasti, aga arsti kirjutatud näritavad ravimid mind ka aidanud ei ole, siis kirjutas ta uue portsu, mille peale ma talle vastasin, et kas sa kuulad/loed mida ma sulle ütlen või üldse ei – ma kirjutasin talle selgelt lahti, miks mul imendumist ei toimu, miks need näritavad tabletid ja kapslid ja siirupid ei toimi ja kui tema arvab, et 106 on liiga vähe ja mul on ravi vaja, siis saatku mind tilka saama, aga ma ei viitsi hommikusöögiks ainult rauda süüa peoga. Mul käib see raua maitse juba nii vastu, et tahaks öökida nende tablettide peale ja WCs käies väljutan konkreetselt sütt :D

Palusin temalt siis ühtlasi saatekirja vereanalüüsidele, mis on kord aastas ette nähtud maovähendusoperatsiooni teinutele, sest esiteks pidin ma minema oma “raseduseaegseid kohustuslikke analüüse nagunii andma” ja teiseks sest ma tõesti ei mäleta, millal ma neid tegin viimati.

Selle peale ta vastas, et ma olen ikka liiga vähe aega tema kirjutatud tablette võtnud ja minu soovitud analüüsidele ta ei näe näidustust ja vitsutagu ma aga edasi neid näritavaid. Ühtlasi korrigeeris tema vastuvõttude ajastamist – ja konkreetselt kõik ajad, mis ta pannud oli, ei sobinud mulle. Ma kusjuures olin talle öelnud, et kui tahate mind suunata kuskile rauaravile otse veeni, siis palun enne 20.11 mitte ühte aega mulle panna, sest mul ei ole aega. Mida tegi tema? Ma pole rassist, aga kui venelane ikka on endale lihtsalt pähe õppinud eesti keelsed laused mida öelda ja kirjutada ja ise midagi aru ei saa, siis ma ei viitsi. Ma olen kuude viisi temaga “rääkinud” st omaette, sest ta kuulab, aga ei saa aru.

Kirjutasin viisakalt, et ta on loll. Ja selgitasin veelkorra oma “probleemi” maovähendusoperatsiooniga seoses ja avaldasin nördimust, miks ma peaksin koroonaajastul saja arsti vahet jooksma, et kaks analüüsi anda Pelgus ja kaks kuskil mujal, kui ma võiksin need anda ühes kohas ja et ta ei saa minuga läbi rääkimata panna suvaliselt mingeid aegu mulle kirja.

Hingasin sisse-välja, TUND AEGA, et ma ikkagi maha rahuneks. Ja siis helistasin dr Šoisile ja viisin kogu oma värgi sinna üle kuni sünnituseni. Jah, ämmaka vastuvõtt maksab (35€), aga mul on kuus nädalat jäänud, st maksimaalselt kolm (neli) korda on vaja seal käia, elan üle. Ma lihtsalt ei viitsi lollidega jahuda. Ma olen Šoisi juures alati ülihea teeninduse saanud ja asi pole selles, et ma olen kuulus blogija, vaid asi on selles, et kui sa maksad, siis sa ka saad teenust, mille eest sa maksad. Sa ei ole suvaline purk liinil.

Kui te olete läbinud maovähendusoperatsiooni ja teil on kaasa rääkida sel teemal, siis jätke oma lood palun kommentaaridesse. Ma ise väga palju infot googeldades selle kohta paraku ei leidnud ehk on tulevikus teistele abiks.