Maovähendusoperatsioon ja rasedus: mis jamad võivad sind ees oodata?

Mina olen maovähendusoperatsiooni läbi teinud ja ma ei olnudki esimest last oodates kursis, et see kuidagi üldse võiks rasestumist ja raseduse kandmist mõjutada. Esimese raseduse ajal oli mul õnneks teadlik ämmakas, kes ütles kohe, et ahhaa, sulle GTT testi teha ei saa, sest su magu ei võta lihtsalt seda jooki vastu. Hea teada. Uus ämmakas seevastu ei saanud ka mu kuudepikkusest jutust aru ja kuus nädalat enne tähtaega vahetasin ma ta välja. No ei viitsi lollidega jahuda!

Järgnevalt loo sees olevad kaldkirjas tsitaadid pärinevad maovähendusoperatsiooni läbinud naistelt, jagan lihtsalt nende kogemusi siia vahele, sest mind on kimbutanud vaid paar “häda”. 

Hemoglobiinitase langeb alla igasugust normaalsust

Ma olen üsna õnnetu. Käisin eile ämmaemanda juures ja vereproov ei olnud hea. Olen läbi teinud 2009 bypass opi. Suvel sain 5x 200 ühikut veenisisest rauda, sest hemoglobiin oli 63 ja ferritiin 1. Uus analüüs näitas hemoglobiin 94 ja ferritiin 29. Tänane hemoglobiin 98, aga ferritiin 4. Olen igapäev Nõgeli superrauda võtnud aga tundub, et ei toimi. Äkki see toode ei sobi mulle, on kellelgi mingi teise tootega ehk positiivset kogemust? Olen nii tujust ära ja hirmul, et saan kõne sundi haiglaravile minema.

Mul sama jama. Hedonit oodates oli mu hemoglobiin okei tasemel, enne rasedust täpselt nii piiripealne, et sain veel doonorikski käia. Mulle see verevahetusprotsess tegelikult endale hullult meeldib, hea on aidata ja teiseks tundus mulle mu keha kuidagi taas tärkavat pärast vereandmist.

Hedoni sünni järgselt selgus aga tõsiasi, et.. mu veri ei hüübinud nii nagu oleks vaja ja kuigi platsenta oli juba väljutatud, lahmas mu kehast välja lihtalt suur plärakas verd. Mulle tehti tuimestusega sisepesu – verekaotus 950ml! Hemoglobiin langes 72 peale ja mulle pakuti vereülekannet, millest ma keeldusin, sest ma ei tundnud end halvasti.

Inimene õpib ikka kogu elu

Olgem ausad, üheksa aastat tagasi kui ma maovähendusoperatsioonile läksin, oli neid operatsioone tehtud ca 7 aastat Eestis, mõnikümmend ehk aastas ja kogemused polnud teab mis suured ja polnud väga ka kelleltki küsida ja uurida, et mis siis saama hakkab. Hetkel tehakse ca 500-700 operatsiooni aastas, sest juurde on tulnud ka tasuline võimalus lisaks haigekassa poolt rahastatavale variandile, kus järjekorrad on 1,5-2 aastat. Tasulistes kuu-kaks.

Loogiline, et ka minu kõrvu jõudsid need paar markantsemat lugu, kus inimene pärast oppi kohe liha vitsutas, see niitide vahele kinni jäi ja ta magu mädanema läks ja ta lõpuks suri. Ma ei tea tänini, on see müüt või reaalsus, aga see oht on alati olemas ja parem karta kui kahetseda.

Meie ajal oli “infoleht” üks A4, täna on juhend operatsiooni eelseks- ja järgseks ajaks raamatu kujul – loe lähemalt siit.

Mind panevad imestama praegused opitud, kes mulle kirjutavad ja küsivad, kas nad teisel nädalal kanaliha juba võivad süüa, et arst soovitas valku.. No ma ei tea, ma loen sellest praegusest juhendist välja, et ei või. Mul oli seal ühel lehelgi kirjas mida ja kuidas tarbida ja millal ja see oli üsna karm, esimesed kaks nädalat oli ainult vedelik, kolmandal-neljandal püreed ja alles kuuendal võis hakkida tahket toitu ülipeeneks..

Aga praeguse aja opilt tulijad vitsutavad kana juba teisel nädalal. Minu jaoks arusaamatu. Ja teisalt ei saa ma aru, kuhu see mahub? Mul läks terve päev, et süüa ära 30ml jogurt. Aga ju siis inimesed on erinevad.

Praegu vaatasin, et tegelikkuses on see toitumisejuhend ikkagi sama suures plaanis ehk siis tavatoitumise juurde tuleks pöörduda alles kolmandas perioodis, vähemalt üks kuu pärast operatsiooni. Loe lähemalt siit! Aga see selleks. Räägime opitute rasedusest.

B12, raud, hemoglobiin

Patsiendid, kes on rasestunud pärast bariaatrilist operatsiooni, vajavad toitumisalast nõustamist ning vereanalüüse (sh albumiin, raud, foolhape, foolhape, kaltsium, B12-vitamiin ja D3 -vitamiin), et ennetada vitamiinidefitsiidi tekkimist. Vereanalüüsid tuleb teha raseduse igal trimestril.

Võite viis korda arvata, kas mu ämmakas sai sellest aru? :D Ma kohe jõuan selleni.

Mul on olnud analüüsid alati suht korras (olid korras ka enne oppi, v.a ülekaal) ja seda kusjuures olenemata sellest, kas ja kui korralikult ma “kohustuslikke” vitamiine tarbisin.

Pärast esimese lapse sündi selgus aga tõsiasi, et mul pole rinnapiima ja mu esimene ämmakas ja hiljem ka imetamisnõustaja seostasid seda maovähendusoperatsiooniga, et mul oli vitamiini B12 näit piiripealne, aga.. igasugune rinnapiimateket soodustav ravi ei toiminud.

Võtsin korraga teed, vitamiine, ravimeid.. nädalate viisi, pumpasin rindu iga kolme tunni tagant ja ikkagi sain ööpäevas kätte 5ml piima. Lõpuks soovitas imetamisnõustaja, et stressis ema pole lapsele hea ja kui ma olen nõus pudelile üle minema, valima selle tee ja lihtsalt elama teadmisega, et mul pole piima, siis go for it ja ära stressa. See oli mu valik toona ja on ka nüüd juba teadlikult.

Seal on mitu faktorit, aga ained imenduvad peensooles… ja meil on peensoolt lühendatud. B12 imendumine saab enamusel pihta, aga mitte kõigil. Raud – sõltub kas järgi jäänud peensoolest piisab või ei. Minul ka rauaga probleemi pole. Juurde ka ei võta, saan toidust, mis vaja. Ka raseduse ajal sain. Aga B12 süstin… Imendumine on nii kehva, et ka hobuseannus suukaudu ei tee miskit…

Keeldu GTT ehk suhkrutestist

Rasedusaegse suhkruhaiguse diagnoosimiseks kasutatakse glükoosi taluvuse testi (GTT). Kõrge riskiga rasedatele tehakse GTT raseduse I trimestril (8.-16.nädalal) ning korratakse seda II trimestril (24.-28.nädalal).  Loe lähemalt siit!

Suhkrutestist keeldu. Ma pidin reaalselt otsad andma seda tehes… Hea, et õnnestus välja oksendada 5 minuti pärast see sisse joodud jama… Arstid sattusid lollid, et ei teadnud riski maovähenduse läbinutele selle testi puhul. Ise ka ei teadnud, et pean keelduma.. 

Ehk siis opitutel tekib dumping sündroom selle suhkru laksu peale, kuuma-ja külmahood, iiveldus – teil on õigus sellest loobuda! Ja täna peaksid arstid ja ämmakad juba kursis ka olema sellega, et maovähendusoperatsiooni läbinutele on see vastunäidustatud.

Preeklampsia – mitte ainult maotutel

Preeklampsia on üks sagedasemaid rasedustüsistusi. Tegemist on rasedusaegse vererõhutõusuga (hüpertensioon) koos valgu tekkega uriini (proteinuuria).

Olen vist kõige produktiivsem maotu raseduste osas. Kolm rasedust peale oppi. Esimene rasedus olin GTTga jälgimisel, lõpus lõi välja ka preklampsia. Raseduse keskel tekkis probleem madala rõhuga ning samal ajal madala suhkruga. Viskasin paar korda pildi tasku. Peale seda oli mul alati Coca kotis ämmaka ja arsti palvel. Nii ka järgmised kaks. Teine rasedus kestis kuni 34 nädalani väga normaalselt. Siis lõks rõhk kõrgeks. Ja ikka preklampsia. Sünnitus kutsuti esile 36/37 nädalal. Kolmas rasedus peale oppi oli kõige tradtilisem. Alguses, esimesed 3 kuud oli rõhk madal. Suhkur paigast hoolimata sellest, et sõin 3k ainult magusat. Aga laps arenes kenasti. Raseduse 29st nädalast tekkisid mured taas rõhuga. Küll oli madal ja küll oli kõrge. Kuni siis 31st nädalast pandi jälgimisele. Lõpuks oli asi väga hull… Valk uriinis 5.7 jarõhk kõrge. Sain väga raske preklampsia diagnoosi. Aga jooksvalt analüüsid oli paigast Ferritiin (ei kontrollita väga rasedatel), hgb (poole raseduse pealt kukkus), B12 (ainult Valge-Vene süstidega) ja viimasega sain ka stabiilselt rõhu pärast verevedeldajat. Viimase rasedusega olid ka aspiriini tbl peal alates 13st nädalast.

Kilpnäärme alatalitus

Kilpnäärme vaegtalitlus ehk hüpotüreoos on seisund, mille puhul kilpnääre ei suuda toota piisavalt hormooni, et rahuldada organismi vajadusi. Loe lähemalt!

Kolmas rasedus oli pärast operatsiooni ja siis pidin hakkama tablette võtma. Kaks eelnevat rasedust polnud selliseid probleeme. Ja peale sünnitust tekkis veel suurem alatalitus kuna ei saanud kohe arstile. Olen samas kaalus tagasi mis enne oppi. Mul oli sleeve. Pean elulõpuni sööma kilpnäärme tablette.

Seda tasuks kindlasti ise ka juurde uurida. Hea, et uuriti, sest kui ma poleks raseduse ajal tablette söönud, oleks laps sündinud ka alatalitusega. Nii ütles arst mulle.

Uus rasedus viis kuus nädalat enne tähtaega ämmaka vahetuseni

Selle raseduse ajal on mul uus ämmakas, kes ei ole väga pädev maovähendusopi läbinute osas, ta ei teadnud isegi seda, et ma GTT testi ei pea tegema. Teadsin, et mu hemoglobiin võib olla madal ja tarbisin teadlikult rauasiirupit (eeldades, et see imendub kõige efektiivsemalt).. See ei aidanud mitte midagi, sest järgmisel korral oli tase jälle langenud, küll vaid paar pügalat, aga siiski langenud. Ja ta oli valmis mind juba haiglasse ravile panema, sest 108 on ikkagi aneemia tunnus. Ma võitlesin vastu, et pole mul häda midagi. Ma tunnen end hästi ja pole vaja.

Googeldasin, et aneemiaks loetakse tõesti hemoglobiini taset alla 110 (I ja II trimestril) ja alla 105 (II trimestril).

Igal sajal juhul, haiglaravist ma hetkel pääsesin. Vist. Kuna ma ei tunne end halvasti, aga arsti kirjutatud näritavad ravimid mind ka aidanud ei ole, siis kirjutas ta uue portsu, mille peale ma talle vastasin, et kas sa kuulad/loed mida ma sulle ütlen või üldse ei – ma kirjutasin talle selgelt lahti, miks mul imendumist ei toimu, miks need näritavad tabletid ja kapslid ja siirupid ei toimi ja kui tema arvab, et 106 on liiga vähe ja mul on ravi vaja, siis saatku mind tilka saama, aga ma ei viitsi hommikusöögiks ainult rauda süüa peoga. Mul käib see raua maitse juba nii vastu, et tahaks öökida nende tablettide peale ja WCs käies väljutan konkreetselt sütt :D

Palusin temalt siis ühtlasi saatekirja vereanalüüsidele, mis on kord aastas ette nähtud maovähendusoperatsiooni teinutele, sest esiteks pidin ma minema oma “raseduseaegseid kohustuslikke analüüse nagunii andma” ja teiseks sest ma tõesti ei mäleta, millal ma neid tegin viimati.

Selle peale ta vastas, et ma olen ikka liiga vähe aega tema kirjutatud tablette võtnud ja minu soovitud analüüsidele ta ei näe näidustust ja vitsutagu ma aga edasi neid näritavaid. Ühtlasi korrigeeris tema vastuvõttude ajastamist – ja konkreetselt kõik ajad, mis ta pannud oli, ei sobinud mulle. Ma kusjuures olin talle öelnud, et kui tahate mind suunata kuskile rauaravile otse veeni, siis palun enne 20.11 mitte ühte aega mulle panna, sest mul ei ole aega. Mida tegi tema? Ma pole rassist, aga kui venelane ikka on endale lihtsalt pähe õppinud eesti keelsed laused mida öelda ja kirjutada ja ise midagi aru ei saa, siis ma ei viitsi. Ma olen kuude viisi temaga “rääkinud” st omaette, sest ta kuulab, aga ei saa aru.

Kirjutasin viisakalt, et ta on loll. Ja selgitasin veelkorra oma “probleemi” maovähendusoperatsiooniga seoses ja avaldasin nördimust, miks ma peaksin koroonaajastul saja arsti vahet jooksma, et kaks analüüsi anda Pelgus ja kaks kuskil mujal, kui ma võiksin need anda ühes kohas ja et ta ei saa minuga läbi rääkimata panna suvaliselt mingeid aegu mulle kirja.

Hingasin sisse-välja, TUND AEGA, et ma ikkagi maha rahuneks. Ja siis helistasin dr Šoisile ja viisin kogu oma värgi sinna üle kuni sünnituseni. Jah, ämmaka vastuvõtt maksab (35€), aga mul on kuus nädalat jäänud, st maksimaalselt kolm (neli) korda on vaja seal käia, elan üle. Ma lihtsalt ei viitsi lollidega jahuda. Ma olen Šoisi juures alati ülihea teeninduse saanud ja asi pole selles, et ma olen kuulus blogija, vaid asi on selles, et kui sa maksad, siis sa ka saad teenust, mille eest sa maksad. Sa ei ole suvaline purk liinil.

Kui te olete läbinud maovähendusoperatsiooni ja teil on kaasa rääkida sel teemal, siis jätke oma lood palun kommentaaridesse. Ma ise väga palju infot googeldades selle kohta paraku ei leidnud ehk on tulevikus teistele abiks.

17 Comments

  1. Mulle ütles kirurg, et rauda ei tohi iga päev võtta vaid üle päeva. Ja mina võtan alati koos rauaga 1000mg C-vitamiini siis imendub paremini.

    1. Isver, kui tark kirurg, sellist tuleb nagu hingeõnnistust hoida :) kui saladus ei ole, kellega tegemist? tõesti on nii, et rauda soovitatakse üle päeva võtta, kuna toime, uute uuringute valguses, on siis efektiivsem.

  2. Olin rase, näit oli 89, teine 2. Peale sünnitust verekaotus nii 1 l ja tampoon pandi emakasse. Raud üle 70 ja keegi ei näe põhjust mulle veenikaudu rauda anda vòi peale sünnitust vereülekannet teha, palusin et teeksid, sest ma ei tundnud ennast hästi ning kodus oleks olukord veel halvem olnud, üksi toumetada beebi ja 2 väikelapsega veel, 1a ja vanem laps vajavad ikka tegelemist, beebi kõrvalt see raske, eriti kui jõudu pole. Hetkel pole analüüse rohkem andnud sest ka minu perearst isegi ei kirjutanud mulle süstitavat rauda vàlja, vôta tablette ja joo tothemi, aga tunne ju, et pole kasu. Selliste näitudega nagu olin ei näinud ämmaemand ka probleemi, naistearst vaid 1x määras mu veenisisest rauda saama, kuigi olin preklamsiaga haiglas, oleksin võinud ju rohkem abi saadagi..

  3. Ei ole läbinud maovähendusoperatsiooni. Tahtsin kirjutada hoopis ämmakast. Mõned aastad tagasi. Esmarase. Viimased kuud günekoloogilist läbivaatust ei tehtud kuigi kaebasin kuskil 30-dal rasedusnädalal, et tussu nagu paistes. Ja nii lõpuni välja. Sain hiljem teada, et tegemist oli häbememokkade veenilaienditega. Uskumatu, aga need olid samuti mügarikud ja vohasid. Kuigi viitasin ebamugavusele lausa kahel visiidil ei tehtud ülevaatust ega ka selgitatud mis võiksid olla põhjused.

    1. Ma räägin, kuradi liinitöö on see nende jaoks. Okei, ma ühtpidi saan aru, et ongi liinitöö riiklikus haiglas, aga.. ikkagi ei saa aru :D

  4. Ämmakas Triin Rootalu ITK-s teadis kohe, et ei tohi suhkrutesti mulle teha. Sama ka arst, kes mulle haiglaravi määras ütles, et mao opil käinud ei tohi tegelikult ka aspiriini võtta, oli mu opi kirurgiga konsulteerinud eelnevalt.
    Lisan siia oma posituse sisu, et mind aitasid 5 päevaga hobuse annust võttes rakusoolad. See on üks osa homoöpaatiast ning tänu sellele keeldusin ka mina haiglaravile uuesti minema. Ühe korra sain veel veeni rauda aga siis sain vere analüüsi vastused, et 5 päevaga suutsin tõsta tulemusi. Eelnevalt hemogl. 98 ja ferritiin 4le kukkunud. Peale rakusoolasi krõbistades 5 päeva oli hemogl. 100 ja ferritiin 27, seega julgen soovitada. Raud pidi kaduma kehast kui on vase puudus ja kui vase tase tõuseb, siis tõuseb raud automaatselt edasi. VB aitavad ka seedeensüümid, mida nüüd samal ajal võtma hakkasin. Need aitavad toitu lagundada imenduda. Eelnevalt olen korduvalt märganud, just viimasel ajal, et toit ei seedi ära mul. Soolte sisene liiklus ilmselt nii kiire välja tulema. Rakusoolasi saab http://www.ravikunst.ee kaudu tellida, nr 19 aneemikutele kompleks rakusoolad :)

  5. Mina pole küll maovähendusopil käinud aga viimase raseduse ajal saatis ämmakas mind ka seda GTT värki tegema. Läks vist max 5min mööda sellest joogi joomisest, kui ma hakkasin ära minestama. Külmavärinad, higi, pearinglus, iiveldus.. Jalutasin registratuurilaua äärde, ütlesin, et ma kohe minestan. Too tädi seal vastu, et ei, siin ei tohi, mine sinna tahapoole ‍♀️
    Ajuvaba. Niisiis jalutasin mõned meetrid tagasi ja hakkasin seal kõva häälega ütlema, et ma kohe minestan (omal juba jalad nõrgad ja kõikusin seinast-seina). “Hoog” läks 30min üle. Terve järgnev päev oli “kõhe” olla.
    Ja ennist rääkisin ämmakale, et mul pole vaja seda testi teha, kõik on ok. (näit oli 5.1, norm vist kuni 5.0 vms) Ja no oligi kõik korras.
    Ps. Esimese rasedusega oli samuti näit nõks kõrgem aga ei saatnud mind keegi kuskile midagi jooma.

  6. Mina läbinud sellest 10a möödas. Kui ma esimese lapse ootele jäin, läksin ja uurisin kirurgilt milliseid analüüse peab tegema, sest tol ajal ämmakad väga ei teadnud sellest midagi. Seega peab kontrollima b12, raud ja seda tihendamine, kui tavalisel inimestel. Seda ma ka sain, loomulikult tuli ka ise meelde tuletada, et võiks teha, ämmakas alati andis. Esimese radusega langes raud alla, võtsin siirupit ja tab et näit tõuseks. B12 pidin süstima umbes 10-20 süsti oli, tegin kuuru ära, ilusti tulemus püsis.
    Teine rasedus läheb sinna aega, nagu sinu esimene sünnitus. Teise aeg valisin teise ämmaka ja talle samuti rääkisin milliseid vereproove vaja teha, kui tihedalt ja kõike tehti . Raud seekord oli samuti madal, kuid võtsin siirupit ja tab sai normi. Ferrum lek raud mulle ei sobinud, tegi kõhu kinni ja ajas iiveldama, jube maitse oli . Kuid leidsin endale sobivad tab, millest ämmakas soovitas proovi neid. B12 tegin taas süstikuuri läbi.
    Kolmas rasedus mis 2a tagasi oli , üllatas mind, kuidas mõne aastaga võivad asjad muutuda. Ämmaka jätsin samaks, sest ta teadis mind juba, oli mõistev ja tuli alati vastu. Ta ytles, et neil on juhend milliseid proove peaks maoopi inimestele tegema(ma ise väga loodan, et nüüdseks teavad seal kõik ämmakad). Tegu siis itk haiglaga. Raud läks samuti madalaks sõin rohte ja vahepeal siirupit jõin. B12 läks samuti madalaks, seekord ütles ämmakas proovime vitamiiniga, kui see ei toimi, siis saad süstid. Tegin kuuri ära ja üllatuseks oli näit jube kõrge nagu peab olema. Seekord õnneks süstidest pääsesin.
    Kokkuvõtteks võib öelda, kas mulle on juhtunud normaalsed ämmakad, sest nad ei ole kunagi vaielnud, et sina vereproove ei saa, nad on alati vastu tulnud ja teinud rohkem kui vaja. Arstidega on ka vedanud, kui vaja rohkem jälgimist, siis ka kutsutakse tihendamine kontrolli.
    Kunagi pole mind saadetud magusat jooki jooma, lapsed olnud normaalses kaalus ja enda veresuhkur samuti hea.
    Itk ämmakatega, kes sünnituse vastu võtnud olen ka väga rahul olnud. Ütleme nii teise aeg satus ämmakate vahetus ja juhtus mitte kõige normaalsem inimene, õnneks teda sai näha heal juhul tund, ta pidi mu lapse vaid vastu võtma, aga tema kohta küll pole selles ametis.
    Viimase kogemus oli nii hea vene rahvusest naine ja nii hoolitsev, käis mind koguaeg vaatamas, kuna ma olin üksi sünnitamas ja hiljem tuli arst vaatama, kui lsps käes ja tegi ülevaatuse kas kõik oki, seekord oli 10 +teenindus. Kuna ma kahe viimasega olen peale sünnitust viidud jälgimisele, kuna verekaotus suur, eriti teise lapse sünniga, et pidin üks päev intensiivis olema, siis sealsed õed olid väga abistavad. Järgmisel hommikul olin ma veel nii nõrk ja uimane, et ma ei olnud võimeline beebi eest hoolitsema, et mähed vahetada ja laps oli esimese kaka teinud. Nemad vahetavad ja teevad ise lapse korda, et ärgu ma muretsegu, andsid lapse mulle, et ma toita saaks. Hiljem juba tormatasin ise. Ma kuulsin, kuidas nad juhendasid kuidas lapsele rinda anda, kes esimest korda lapse saanud. Tuleb ise abi kysida,kui midagi ei oska ega tea, siiamaani pole keegi nähvanud. Või juhtunud, et sellel ajal väga normaalsed inimesed tööl olnud

    Mida ma tahan öelda veel teise lapsega tuli välja, et lapsel oli madal b12 (satusime haigla siis tuli välja) , seega laske määrata lapsel ka see vereproov. Mina tegin lapsega kuuri läbi ja näit tõusis (lastears soovitas). Kui Kolmandaga olin juba targem ja ütlesin juba sünnitusmajas, et tehku proov ka ära.

    Loodan, et leidsid endale normaalse ämmaka ja kiiret sünnitust

  7. Appi, nii minu teema!
    Ma olen ka käinud opil. Mulle tehti sleeve.
    Rääkisin sellest oma eelmise raseduse ajal arstile ja ämmakale korduvalt. Ei tehtud teist nägugi ja siis saatis mind GTT tegema. Ma ütlesin et ma olen ju opil käinud. Vastati et ega see ei tähenda, et mul pole ohtu haige olla. Ta ei saanud üldse aru, millele ma üritasin viidata.
    Läksin siis seda testi tegema. Tehti vereproov ja peale seda hakkasin oma siirupit jooma. Juhtus see, et vähem kui 5min hiljem oksendasin ma vetsus ja kukkusin kokku. Mäletan kuidas teadvusele tulles olin ma juba palatis ja värisesin. Sain haiglas olla õhtuni, kuigi teised vaid paar tundi. Õhtul sain õnneks tulema ja vihaga veel ütlesin neile, et ma ju ütlesin…
    Praegu ootan uut beebit ja olen otsustanud konkreetselt keelduda. Ma võin ju olla kogukam, aga see ei tähenda koheselt et olen haige. Kusjuures ka eelmise raseduse ajal võtsin ma kogu raseduse vältel juurde vaid 5kg ja nii üritan ka sel korral.
    Raud oli mul ka madal. Erinevad preparaadid ajasid iiveldama ja kuidagi polnud hea. Lõpuks käisin haiglas tilkumas ja see vähemalt paranas veidigi olukorda.

  8. Hei

    Minul oli Sleev op 2017a september ja eelmine aasta 16/12/19 sain ühe imelise beebipoisi emaks
    Minu oli terve raseduse aeg Dr Papa kes teeb ka tööd erakliinikus ja ausalt rohkem rahul ei saaks gi olla kui ma olin.
    Oscari ja loote skriiningu tegi dr Šois ja taas super hüper arst.
    Aga kui nüüd rääkida sellest, et kuidas oli ml proovide vastused ja rasedus üldse siis mul ikka väga jopanud kuna ml raud 143 stabiilselt koguaeg olnud ja kõik muud näitajad ka keskmisest paremad. Seega mul oli üldse väga kerge ja ilus rasedus mida imestasid ka arstid muidugi, et kuidas nii, et palju ma juurde söön igast vitamiine ja võin öelda, et peale op sõin 1 kuu vitamiine ja rohkem pole sellest saati söönud ühtegi vitamiini.
    Rasedusest teada saades ostsin foolhapet jne aga kuna iga kord kui võtsin üks kõik millise vitamiini hakkas mul halb ja nii ma siis ei söönud ka raseduse ajal ühtegi tableti
    Õnneks mu arst oli väga teadlik, et ei saa mulle seda glükoosi testi teha jne. Proove võeti tihendamini kui muidu kuna kõik maotud olevat arstide silmis kohe riskirasedad‍♀️ seega tihedama jälgimise all.
    Mul pole teab mis ulme lugu, aga lihtsalt näiteks ka, et on ka maotutel ilus rasedus ja proovid ilusad ilma lisa aineteta

    1. Tead, ma pean pattu tunnistama, pärast oppi ma ei söönud üldse vitamiine, ka kuu aega võtsin apoviti A-Z mingit varianti ja kõik. Ja mu näidud olid KORRAS. Nüüd armastav abikaasa tegeleb meil vitamiinide serveerimisega ja.. mida enam ma neid söön, seda enam on mul tunne, et jumala raiskamine :D

  9. Mina läbisin ka Sleeve opi, 2017 aastal. Ma pole küll peale seda sünnitanud aga see teadmatus arstide poolt on ikka uskumatu. Minu jaoks on järelravi null. Põhimõtteliselt ise õppisin mida tohib ja mida mitte. Perearsti juures käin ka palumas, et mulle verepilti tehtaks aastas korra. Lihtsalt kontrolliks, et kõik näidud korras. Aga jah, oppi tehakse tasuliselt Eestis väga kergekäeliselt (nädal oli vaja ainult oodata) aga pärast pead suht ise kõike uurima.

  10. Pole maovähendusoperatsioonil käinud, aga GTT on täielik piinamine. Ma ei saa aru miks peab midagi sisse jooma ja sellises koguses. Teadus võiks olla arenenud nii kaugele,et pigem süstigu midagi sisse. Ma kahe raseduse ajal korduvalt testi teinud. Pilt sõitis, süda paha, samuti külma ja kuuma hood. Esimese rasedusega istusin korodoris testi ajal. Hea, et mees kõrval oli. Teise raseduse ajal pidin esimest testi tehes üksi korodoris pildi tasku panema. Silmi lahti ei suutnud hoida. Siis ämmakas teisele testile saates rõhutas, et läheksin sünnitusjärgsesse ja annavad mulle voodikoha kus pikutada ja jälgivad,et rase üksi ära ei minesta. Ja iga kord testi tehes oksendasin ma kõik välja umbes poole tunni pärast. Hoidsin vägisi kinni, et mitte joomise ajal oksendada juba. Ei aidanud need erinevate maitsetega jookide ostmine ja kodus külmkapis hoidmine ka eelnevalt. Aastaid hiljem sellele mõteldes võin juba mõttest oksele hakata. Üks suur põhjus miks ma pole enam nõus kindlasti kunagi rase olema. Esimest last oodates ei suutnud niisamagi magusat väga süüa ja siis anti seal seda kohaliku segu, mis oli leige, kohutavalt magus ja rõve jook.

  11. Olen saanud kaks last peale oppi. Kummagi raseduse ajal ei ole olnud probleeme ei raua ega muuga. Olen tarbinud rasedate kompleksvitamiine terve raseduse ajal.
    Lisaks võtan d vit juurde kuna see eestlastel loomupäraselt madal.
    Gtt testi lasin ka mõlemal korral teha aga arstiga oli läbi räägitud, et kui sees ei seisa siis jääb pooleli. Midagi ei juhtunud ja kõik ok.
    Olen ise ka imetamisnõustaja ning see rinnapiima jutt on sul mukikaka. Sa andsid suht kohe alla, seekord teed seda juba ennetavalt. Imetama saadakse isegi mitte sünnitanud naised (nt adopteerimine), rääkimata sünnitanud naisest. Ei ole mõtet ajada rumalat juttu teistele rasedatele. Kui sa ise oled ebatervislike eluviisidega ja ülekaaluline siis otsi selles põhjuseid, mitte maoopist. Kui ei taha imetada siis nii ütlengi mitte ära levita müüte.

    1. Ma ei usu su jutust mitte sõnagi :D Ma ei tea, mis imeopi sina siis tegid, et sulle ainsana dumping ei tekkinud. Pullikaka. Ja see, et ma ennetavalt juba loobun, jah, loobungi, ma ei viitsi hakata täna juba stressama mingi rinnapiimatekke pärast kui mul on alternatiiv olemas.

  12. “Imetama saadakse isegi mitte sûnnitanud naised” … täitsa pônev kohe, palja tahtejôuga vist …annaks jumal, et sellise “nôustaja” otsa ei sattu esmasûnnitaja.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *