Oled sattunud siia ilmselt sellepärast, et usud mõttesse “oma silm on kuningas” ning tahad ise lugeda ja otsustada, kes on “sitapea” või kes kaitseb oma halba teenindust. Kõik ei ole must-valge või nii nagu seda sulle serveerida püütakse.
Kuigi sellest on juba omajagu aega möödas, siis ma tahan iseendale märgi maha jätta, mis me tegime, et kunagi oleks hea meenutada. Ütleme nii, et oli hea pidu, mul on telefonis täpselt kaks pilti. Ühe saatis Meelis ja teise tegin ise. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et päeva päästis Nuudel ja viimase aja valguses tundub, et nad on esimene ja viimane koht, kes ei ütle millelegi ei. Kõike saab, mida tahad.
Kuna Hedon ütles ükspäev, et tahaks ka kunagi limusiiniga sõita, siis tellisingi meile limusiini, millega Nuudlisse minna. Lapsed olid megaõnnelikud, said lastešampat autos juua ja nautisid nagu kuninga kassid. Vähemalt on mida meenutada, eks. Lisaks see rõõm nende silmis… See oli seda väärt.
Mu algne plaan oli teha see pidu meie uues kodus koos soolaleivaga, aga täna on 12. juuli kui ma selle postituseni siin jõudsin ja.. me ei ole ikka veel valmis siin mingit soolaleiba korraldama. Meil on puudu raamaturiiul, rõdu on tegemata, vannituba poolik.. Läheb veel aega. Aga enne kedagi külla ka ei kutsu kui ongi sellises seisus, et tahan kutsuda, et tunnen, et nüüd on valmis.
Aga tuleme selle juurde kuidas ja mida me tegime. Mulle tundus kõige lihtsam kutsuda sõbrad kokku Luccasse, mis on meist praktiliselt üle tee.
Lucca ise tahtis kunagi meiega koostööd teha ja nüüd pakkusin välja meile sobivaid koostöövõimalusi, pakkusin välja erinevaid variante, et mis neile sobiks, kas suurem allahindlus või et saaksin nt enda tervitusjoogi tuua või toidud ette tellida ja igaüks ostab joogid ise..
Aga seal tekkis error, et neil on esineja sellel õhtul ja terrassil nad kindlasti meile 25 kohta pakkuda ei saa. Okei, ma saan aru ka, et me ei oleks ilmselt terve õhtu tellinud, vaid pigem söönud ja niisama chillinud.. Nad pakkusid, et äkki tahame sees istuda. Ütlesin, et seda me ka ei soovi. Siis paar päeva hiljem Meelisega sellest uuesti rääkides, mõtlesime, et ah, tegelt võime ju sees ka istuda, et suva, saame kontserdi ajaks välja minna või vahet polegi.. Selle peale sain ma vastuseks, et vist ikka ei saa, et ta uurib peakokalt. Peakokk teatas, et ta ei suuda meie lauda ära teenindada. Pakkusin siis, et nad võiksid anda meile valiku, millest tellida, ala kala/liha ja lasen oma külalistel teha valiku enne ja köök saab ette valmistada.. No ei, peakokk keeldus meid vastu võtmast.
See on reaalselt see koht, et siis sa pole pädev kööki vedama, kui sa ei ole suutnud oma kööki tööle panna. Ma peaks nädal aega seal vägesid juhatama ja nad suudaksid ka 100 inimest korraga ära teenindada, ilma, et jäätisepalli peaks 45 minutit ootama.
Annan neile tasuta nipi: neid on köögis kolm (ma näen neid kogu aeg koos suitsul!) – jaotagu söögid ära – kes teeb eelroogasid, kes pearoogasid, kes küpsetab, kes serveerib jne. Siis toimiks see köök nagu kellavärk. Ma töötasin Austraalias köögis, kus iga õhtu tuli teenindada 100+ inimest. Suhteliselt üheaegselt, kõik tahtsid kell 19 sööma tulla. Oli tramm, korralik tramm, aga kuna köögis oli süsteem, siis see toimis. Keegi ei jäänud nälga ja keegi ei oodanud oma sööke kauem kui 20 minutit.
Lisan siia tähelepaneku – asi ei olnud allahindluses või oma tervitusjookides, vaid selles, et Lucca köök ei suutnud meid ära teenindada sel õhtul. Ehk siis minu blogiposti point on selles, et 25 inimest oli nende jaoks kontserdi õhtul liiga palju. Lihtsalt minu kogemus Luccaga, ei tasu igal pool vaenu ja ärapanemist näha. Blogisin sellest pikemalt siin!
Okei, kuna Lucca meid ei soovinud (ei saanud hakkama), kirjutasin Sellerisse. Neil on maja ees grillija, kes teeb šašlõkki ja lõhet, kirjutasingi ja pakkusin välja, et kas oleks võimalik suure seltskonnaga tulla ja et saaksime teha valiku ette ja ei peaks kohapeal ootama nii kaua kuni nad liha vardasse ajavad, vaid saaksid ka juba oma tööd planeerida. Lisaks siis soovisin, et oleks juurde mingid salatid jne ja et kas selline variant on võimalik ja mis see maksaks. Sjelle pjeale tulji mullje emaij, tjere, siin menjüü, sjaame teha -20%.
Mina ei tea, oli see keelebarjäär või mis, aga edasi ma ei viitsinud nendega suhelda.
Seal oleme me lõunal käinud, mõni kord ka õhtusöögil. Söögid on head, teenindus hea, mõtlesin, et lähme siis sinna.. Mis meenutab, et pärast Hedoni lasteaia lõpupidu läksime sinna paari perega ja tellisime pudeli Piperit. Seda serveeriti veiniklaasidest. Mu sõbranna, vana mullihunt, küsis konkreetselt, et päriselt? Pokaale ei ole? Ei ole jah, kõik on katki läinud, ainult üks on. Mu sõbranna viis neile järgmine päev pokaalid “kui uuesti tulen, tahan normaalselt mulli juua!”
Kui te arvate, et ma olen sealt tänaseks mingi vastuse saanud, siis ei ole. Mis on jällegi täiesti arusaamatu. Kirjas on, et võtke ühendust ja kontaktid väljas aga ometigi keegi ei vasta. Arusaamatu.
Käisime üks õhtu naabritega Tabasalu Babybackis. Oli pühapäeva õhtu, mega kuum ilm, panin laua igaks juhuks kinni veel. Jõudsime siis kohale, küsisin, et kas mullid on neil külmas.. Ta vaatas mind nagu pidalitõbist, et jah, need on meil veinikapis. Hästi. Tooge kohe heaga kaks mulli lauda ja cooler, palusin mina. Tuleb noormees, ühe mulliga. See isegi ei häirinud nii palju, et ta tõi meile lauda seitse erinevat pokaali kui see, et see mull oli soe. Ma lihtsalt kirjutan siia me dialoogi, sest see oli komöödia!
“Oih, siit ei jagu, ma siis jagan natukene kõigile..”
“Jah, ma tean, et ühest pudelist saab kuus pokaali, seepärast ma palusingi kaks pudelit tuua..”
“Oi, ma ei tea, kas meil on..”
“No Rimi on õnneks lähedal.”
Noormees kaob.. Möödub mõni aeg ja ma küsin, et kas selle teise mulli nüüd ka saaks..
“Meil ikka ei ole jah..”
“No Rimi on siin lähedal, äkki siis organiseerite..”
“Ei, nii ei saa..”
“Te praegu just serveerisite mulle 6€ proseccot 28€ eest, miks te ei saa Rimisse minna, suvalist 6€ proseccot osta ja seda mulle serveerida? Ma tulin restorani, ma tahaks nautida külma mulli ja sööke, mis me just tellisime..”
“Ei, ei, nii ei saa teha..”
“Okei, ma lähen siis ise Rimisse, toon kaks pudelit mulli ja panen need siia coolerisse külma?”
“Jah, nii võib!”
“Aitäh, tooge palun arve ja pakkige meie tellitud asjad kaasa!”
Võtsime arve, söögid, läksime Rimisse, ostsin kolm mulli ja läksime naabrite juurde sööma-jooma.
Reaalselt, kui te otsite kohta, kuhu minna, kus on superhea söök ja teenindus oli absoluutselt 5+, kõik kiitsid hiljem seda usinat noormeest, siis palun, kirjutage neile ja te saate mida tahate – söögid lauda enne, poole peal või kaasa. Soojalt, külmalt, suurel vaagnal jagamiseks või kõigile eraldi. Reaalselt koht, mis ei ütle millegi peale, et ei saa, pole võimalik. Täiesti minu masti koht, sest ei ei ole mingi lahendus. Alati on alternatiiv. Kui ma tahan näiteks külma riisi toidu kõrvale, siis kuidas saaks öelda mulle, et ei saa. Saab küll, Serveerid varem ja lased jahtuda, viskad korraks sügavkülma, mul suva, alati on lahendus. Ja Nuudel leiab teile iga kell lahenduse :) Õnneks Tai söök ja meie käime käsikäes nagu sukk ja saabas ja poleks saanud paremat kohta meie peoks validagi.
Palju õnne! Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on teenindus aastaga lihtsalt nulli langenud. Jah, saan aru, kokad on Soome ehitajaks läinud ja teenindama ei julgegi keegi minna, sest kohe tuleb kolmas laine ja sügisest kõik jälle töötud.
Viimane teenindus fopaa tabas meid Pärnus. Käisime restoranis Noot sünnipäeva õhtusöögil. Meelis tellis böffi ja seda serveeriti saiaga, Meelis palus teenindajalt kaks viilu leiba. “Ei ole!” Ma lihtalt pursatasin naerma, köögis pole leiba? Majaleiba või midagi? “Ei, ei ole!” Just 20 minutit enne seda olid nad serveerinud meile “Noodi käsitööleib vürtsika hummusega”. Isegi kui ta oleks pakkunud, et tasuta leiba ei saa, tellige see set, see oleks ka fine olnud, aga väita, et leiba ei ole, oli ajuvaba.
Teate kus me leiba saime? Naaberlauast kust oli kaks naist lahkunud (kes olid meie lastega megasõbralikud), neil jäi alles, reaalselt võtsin sealt kaks viilu Meelisele. Mure lahendatud, aga maik Noodist on selline, et ei soovita kellelegi ja ise ka tagasi minna ei taha. Selline väike asi võib nii räigelt mõjutada kogu kogemust. Kurb kui teenindajad üldse oma peaga mõelda ei suuda ja inimlikkus jääb tööle tulles koju. Lisaks kurtsid ka teised laua kaaslased, et kogu üldine toidutase on samuti kehvem kui aasta tagasi.
Ja siis te küsite, miks me alati nagu lambakari Steffanis pitsat käime söömas. Sest sa tead, et teenindus on nagu kellavärk ja pitsad on head.
Kuidas teil viimasel ajal teeninduse kogemused on olnud? Kas olete tunnetanud, et teeninduse tase restoranides on kõvasti langenud. Jagage oma seniseid kogemusi. Kuidas saaks olukorda parandada?
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…