Meelis käis kulleriks: poolpaljad vanaemad ja palju sõimu
Istusin mina ükspäev Facebookis kui jäi silma, et keegi sõbralistist otsib naistepäevaks lillekullerit. Mul plaane polnud, mõtlesin, et miks mitte proovida. Lihtsalt fun päev ja saangi aimu kulleritöö köögipoolest.
8.30 toimus kogunemine Mustamäel asuvas laos, kus kõik kullerid kokku tulid ja piirkonnad ära jaotati. Kes kuhu, mina sain Mustamäe.
Õnneks oli logistilise poole pealt abiks spetsiaalne rakendus, kus olid tellimused sisse kantud ja sealt sai kohe kliendile helistada jne. Hea, sest kui oleks pidanud veel eraldi numbrit sisse toksima, oleks see lihtsalt ajakulu olnud, aga aeg on selles töös kõige suurema väärtusega.
Lilled pagassi, tagaistmele, etteistmele, rakendus lahti ja tuld. Esimene tellimus oli kohe seal samas lähedal. Sõitsin kohale, astusin sisse ja andsin lilled esimesele ettejuhtuvale naisele, kes ma loodan jagas need kenasti laiali. Kui minult küsitis, et kes need saatis, siis ütlesin selle nime mis oli minul sildi peal kirjas, aga see nimi ei paistnud talle tuttav olevat.
Võtsin lihtsalt järgmise kimbu ja juba panin äppi, et nii helista, kui vaatasin, et oot aadress on nii mööda – jube kaugel. Kas tõesti lähemal ei ole midagi? Sobrasin veits autos ja leidsin samal tänaval oleva ettevõtte. Sõitsin kohale, astusin sisse, küsisin siis naist, kellele lilled pidid minema.. Aga keda polnud, oli see naine. Loomulikult oli seal minuga vestlev mees väga lahke ja hoolitsev, tulge aga hiljem tagasi.
Küsisin siis et ja mis kell lillede saaja tagasi tuleb? Oi, ma ei tea, aga te helistage meile aegajalt. No anna andeks, aga selleks mul küll aega ei ole. Seega olin selle mehe silmis ilgem tropp ja jätsin need lilled tema kätte, et ole pai ja anna edasi. Loodame siis et andis.
Kui firmad olid tehtud, oli aeg nö eraklientide käes ehk tavatellimused. Mõtlen siis tavakliendi all seda, et näiteks mina kui eraisik tellin oma naisele lilled. Ja vot siis hakkas alles nalja saama. Ma kõiki 40 tellimust ei hakka lahtki kirjutama, aga mõned eredamad toon välja küll.
Kõne 1 – paljas vanaema
Helistan: Tere mul on teile saadetis, kas te viibite hetkel sellel ja sellel aadressil?
Saaja: ŠTO?
Mina: Umenja vam padarok. Võ vdomje?
Saaja vene keeles: jaja olen kodus ja ootan teid.
Loomulikult elas see naisterahvas paneelmaja viimasel korrusel ja loomulikult ei olnud seal lifti. Okei, õnneks ei olnud see üheksa korruseline vaid viiene, aga siiski. Lasen alt kella, tädi teeb ukse lahti, lendan ukse taha ja kes mind seal ootab? Poolpaljas vanaema.
Ei, ma ei liialda. Situiatsioon oli siis selline, et tegemist oli eakama daamiga, kes minu helistamise hetkel oli üldsegi dušši all. Ilmselt siis kõnele vastas ta alasti, aga selleks ajaks kui mina ukse taha saabusin oli ta otsustanud endale rätiku ette tõmmata. Just nimelt tõmmata, mitte panna, sest noh, ma ju nägin. Vanaema oli vähemalt väga rõõmus ja üllatunud.
Kõne 2 – kust te mu numbri saite?
Mina: Tere, kas ma räägin XX?
Naine: Jah, mina, mis vaja on?
Mina: mul on teile üks saadetis, kas te olete….
Naine kisab vahele: ei, mina ei ole kuskil, mis teil vaja on, mina ei taha midagi, ma ei ole midagi tellinud.
Mina: mul on teile kingitus ja ma sooviks selle…
Naine jälle vahele kisades: ma ütlesin ma ei taha mitte midagi, kust te mu numbri üldse saite?
Mina: Ma sooviks teile naistepäeva puhul ühe lillekimbu üle anda.
Naine: Mina ei taha midagi, ärge helistage mulle enam.
Ja viskaski kõne ära. Mõtlesin, siis et tavai, tädike, annan sulle aega natukene rahuneda ja proovin uuesti. Möödus tunnikene kui naine helistas mulle ise tagasi. Kuna aga see hetk oli jube paha hetk, et vastata, siis katkestasin. Muideks meil oli korraldus, et kui saadetise saajaga on probleeme, siis tuleb ühendust võtta saatjaga. Sellel korral ma seda tegema ei hakanud, sest ma lootsin, et äkki sa siiski leebub. Tagasi helistades oli ta tõesti juba rahunenud ja vist sai aru, et kes ja miks helistas. Leppisin kokku, et millal ja kuhu ma lähen ja olemas.
Kõne 3 – ma lähen sõbrannadega kohvikusse
Tegemist jälle venekeelt kõneleva naisega. Ma rääkisin juba eos vene keeles: Tere, mul on teile saadetis ja kas te olete kodus jne jne jne.
Saaja: jah, olen olemas ja ootan teid.
Loomulikult oli jällegi tegemist majaga, kus ei olnud lifti ja kus saaja elas viimasel korrusel. Olen ukse taga, lasen kella ja ukse avab… poolpaljas vanaema. Ei, see ei ole nali ning see ei olnud see vanaema kelle juures ma juba käisin. Õnneks oli temal hommikumantel seljas ja vannimüts peas.
Saaja: nii tore, et te nüüd helistasite ja kohe tulla saite, ma mõtlesin, et käin pesus ära, sest ma lähen varsti sõbrannadega kohvikusse istuma.
Egas midagi, andsin lilled üle, soovisin head päeva ja vudisin alla tagasi, ise samal ajal mõeldes, et kuidas on võimalik, et mina nende pesevate pensionäride otsa satun. Aga teate, vähemalt rikastas päeva.
Kõne 4 – ma ei ole midagi tellinud!
Mina: Tere, olen kuller ja mul on teile…
Naine (äärmiselt ärritunud): mis kuller? Mina ei ole midagi tellinud, see on vale number.
Mina: teie ei olegi tellinud…
Naine vahele segades: no miks te siis mulle helistate, kui te teate, et ma tellinud ei ole. Mul on hetkel väga kiire, head aega.
Ja panigi toru ära. Helistasin tagasi ja lihtsalt vuristasin ette: mul on teile lillekimp üle anda, mis on kingituseks. Naine pärast pikka vaikust rõõmsal meelel: noh miks te seda kohe ei öelnud, selleks oleks võinud alustadagi.
Oot kuidas palun? Sa isegi ei lasknud mul oma lauseid lõpetada.
Kõne 5: sõimav abikaasa
Tellija oli pannud märkuseks, et kindlasti viia lilled töö juurde, naine tööl kuni 17.00. Ma helistan ja helistan, aga telefon väljas. Kuna tegemist oli suure firmaga, siis sõitsin kohale ja hakkasin mööda maja seda isikut taga ajama.
Mis siis aga selgus. Nimelt oli saajaks juhtivtöötaja, kes siiski kontorist välja läinud. Keegi ei teadnud kus ta on või kuhu läks.
Egas midagi, helistasin saatjale, ehk abikaasale. Esimese hooga sain ma sealt sõimu, et miks ma üldse talle helistan, kui ma peaks naisterahvale helistama. Seletan, et number ei vasta ja tööl teda pole… Long story short. Selgus, et see naisterahvas oli hoopiski koju läinud ja vastu võttis ta mind juba tavalistes koduriietes, ehk siis tal ei olnud plaanigi enam tööle minna.
Muideks sellist asja oli päris mitu korda, et mehed olid kirjutanud, et naine on seal ja seal, tööl või kodus, aga tuli välja, et naised said hoopis sõbrannadega kokku, läksid shoppama või tegid omale ise vaba pärastlõuna. Mis minu jaoks tähendas aga seda, et lilled tuli edasi anda teise piirkonna kullerile või viia tagasi vahelattu, kus need siis edasi suunatakse.
Kõne 6 – viige siis teisele naisele
Jälle telefon väljas. Proovisin mitme tunni jooksul, no ei midagi. Helistasin siis lõpuks saatjale.
Mees: ah, et ei võta vastu. Teate ma helistan teile kohe tagasi.
Mees tagasi helistades: Nii, lugu on nüüd selline, et ärge viige neid sinna mis algselt kirjas oli. Viige need hoopis mu teisele naisele, kes on sellel ja sellel aadressil.
Ahah, selline mees siis. Okei, sõitsin kohale kuhu kästud ja voilaa, oligi teine naine olemas. Noor 20+, siresäärne ja pikkade blondide pikendustega tšikk.
Aga nüüd tuleb fun fact. Nimelt oli see mees tellinud ka kaardi, kuhu sisse oli kirjutatud: Ilusat naistepäeva, kallis. Sellise haardega mees. Hea kui on sedasi naisi kohe varnast võtta. Vähemalt ei läinud lilled raisku eksole.
Ma rohkem näiteid ei hakka tooma, sest nagu ma juba ütlesin, siis lugu läheks liiga pikaks. Ma lihtsalt võin öelda, et kõik inimesed siiski ei olnud sõimavad ja poolpaljad ja oli ka toredaid ning äärmiselt üllatunud naisi. Kallistati ka mind (nendeks olid siis vene rahvusest pensionärid), kutsuti sisse kohvi ja teed jooma (samuti vene rahvusest eakad prouad), anti šokolaadi (mille ma koheselt suure näljaga ära sõin) ning paaril juhul küsiti, et kas ma tulen varsti jälle.
Minu päev lillekullerina kestis tegelikult kokku 12h, kella kaheksani õhtul. Vahepeal olin sunnitud pausi sisse tegema, sest kell kell kolm oli mul endal üks varasemalt kokkulepitud kohtumine ning pärast seda pidin lapse lasteaiast võtma, läbi ummikute koju viima, siis paar kimpu lähedusse toimetama, tagasi lattu minema ja uuesti koju, sest nälg oli lihtsalt nii suur. Õnneks oli minu kallis abikaasa juba toidu valmis teinud ning ka miskitsorti koogi. Sõin natukene ning siis viisingi viimased kimbud saajateni.
Kas ma teeksin seda tööd päevast päeva? Kahtlen. Ma muidugi ei tea mis need palgad sellisel ametikohal on, aga pigem ongi suureks miinuseks kurjad inimesed. Päev oli loomulikult raske, aga mul on hea meel, et ma siiski seda proovisin. Eelkõige andis see mulle väga hea ülevaate sellest, millega kullerid silmitsi peavad seisma ja milliseid situtasioone lahendama. Samuti sain aimu ka sellest, miks mingid asjad juhtuvad, miks kullerid kunagi telefonile ei vasta kui ma neile tagasi helistan ning kuidas mina saan omalt poolt teha kõik selleks, et kulleri töö oleks kiirem ja ladusam.
Kui kellelgi on veel soovitusi, et mis töid ma võiks eksperimendi korras proovida, siis nüüd on selleks paras aeg. Või tahad, et tulen sinu juurde midagi proovima, et sellest siis blogida? Anna endast märku.
Kuidas teile aga kulleri töö tundub? Kerge? Istub autos ja ainult sõidab ringi? Kuidas sina kullerisse suhtud? Tuled talle võimalusel mingite asjadega vastu või jääd endale kindlaks, tule siia kus ma olen? Tahaksid äkki ise seda tööd teha? Mis on üldse kullerite palgad? Ma mõtlen nendel, kes päevast päeva seda teevad?
16 Kommentaari
Ilmselt kulleril ja kulleril on vahe. Kiidan oma piirkonna dpd kullerit. Tore poiss, helistaab ette ja saan paki kasvõi tänaval kätte :) Samas kui omniva kuller sidab koju ukse taha koos pakiga ja sa pead KOHE kodus olema . Või teine variant nad “helistavad meeletult palju” ja lõpuks lähed tood oma paki ise pakikeskusest ära. Nii et eks ta omamoodi on raske.
Aga mine ööseks kuhugi tanklasse tööle, peale seda mõtled öötöö ja teenindajate peaöe väheke teistmoodi :)
Väga lahe lugemine ;)
Elan ise kortermajas ja mitte kunagi ei lase kulleril korteri ukse taha tulla.
Mõtlen just tellitud toitu ja muid väiksemaid pakke. Mul on igatahes lihtsam korra kolmandalt treppidest alla joosta ja välisukselt pakk vastu võtta.
Loodan, et ehk teen sellega nendega päevi vähe kergemaks.
Hei. Tule aga proovi koristustööd. mitte sellist tavalist kodukoristust, vaid minu hallata üks üsna raske objekt ja olen aus.. siiani meesterahvad, kes on proovinud, on kahjuks kõik mitte hakkama saanud. Huvi korral saab minuga ühendust võtta ja saab proovida PÄRIS koristust
Natuke valetasin, mu enda mees siiski õnneks hakkama saanud, aga seda ehk tänu sellele, et näeb kogu protsessi pmst igapäevaselt kõrvalt.
Oli huvitav lugeda.
Kuna vaga sageli pakutakse telefoni teel midagi ‘tasuta’, siis saan taiesti aru inimestest, kes ei hakanud syvenema/kuulama pikemalt.
Tulekski kohe oelda, et: tere, olen (lille)kuller ja teile on saadetis…
Huvitav postitus:) Võiksid kuskil kohvikus teenindaja olla. Paljud staarid on Lyonis töötanud:)
Mina võtan tavaliselt meie ettevõttesse toodavad lilled ja muid pakid vastu. Alati saab kulleriga rõõmsalt lobisetud ja teinekord ka uuritud, et kas me klik ei saaks samasugust kimpu. Meile on toodud ikka imelisi kimpe. Samas saatsin isegi eile armsatele koostööpartneritele lilli. Mul on selleks ülisuper koht kus tellida. Alati on kimbud hingega tehtud ja imeilusad.
Palun pange need kommentaarid nähtavaks uuesti. Nii paha on niimoodi lugeda. Oled postituse läbi lugenud ja siis käi ja keri seda sama pikka juttu koguaeg uuesti läbi, et näha, kas on kommentaare ka või ei. Mitte et need ainsana olulised oleks, aga mõne teema puhul ikka huvitab teiste arvamus/kogemus ka ja siis on niiiiii paha, kui ei teagi, kas üldse keegi miskit kaasa on rääkinud või ei.
Paneks kui saaks. Ma ei tea, miks nad ei kuva esilehel. Mul on linnuke pandud, et kuvaks, aga ei kuva. Kirjutasin juba klienditoele, aga ootan vastust.
Soovitan proovida lüpsmist ;) väga huvitav ja põnev töö.
Väga huvitav lugemine. Sellistest ametite proovimisest võiksid veel kirjutada :)
Koristaja amet kindlasti paneb väga hindama koristajate tööd. :)
Samuti nt kokana või klienditeenindajana töötades hakkad oluliselt rohkem hindama nende tehtud tööd. Kõik sellised lihttööd – kojamehena, haljastajana, aknapesija kuskil 10-korrusel. :D Samuti turvatöötaja amet on omamoodi, isegi kunagi tudengina seda tehtud. Mõtlen just sellist ürituste turvamist, samas miks mitte ka tavapoes – Meeskond nt pakub seda varianti. Samuti laotöötaja amet. Muidugi oleks vinge üks päev olla a’la mõne ministeeriumi nõuniku või asekantsleri asemel, aga seda on veidi keerulisem teostada. Igatahes väga tore lugemine ja jõudu-jaksu! :)
Me oleme mõlemad olnud klienditeenindajad :) Ma olen olnud kokk, Meelis koristaja, ministeeriumis ja linnavalitsuses nõunikki. Aga mõtlesime mõlemad proovida erinevaid asju, et on millest blogida ka :)
täiesti off-topic, aga Leenule: mainisid kunagi oma maovähendusopi postituses, et kasutasid armil Sodermix kreemi. Kui kaua sa seda täpsemalt tegid ja mis ajaga see arm nö valgeks muutus? Ostsin ka seda kreemi ja olen oma sünnimärgi eemaldamisel tekkinud armil seda tükk aega kasutanud, aga ei paista absoluutselt heledamaks muutuvat. Ei tea, kas siis mõni arm lihtsalt ei lähegi vms..
Ma ei mäleta kui kaua, mingi paar tuubi ehk. Seda kulus üsna vähe ja noh.. Mingi aastaga läheb heledamaks see arm, ega ta enne ei lähe ma arvan :)
Sellise kulleritöö põhjal mingit arvamust ikka kokku panna ei saa. Reeglina inimesed teavad, et kuller on tulemas, sest nad ju teavad, et nad on midagi tellinud. Meelis aga oli üllatuskuller, see on midagi muud.
MInu numbrile helistavad vist kõik Maarjamaa pakkujad. Ma enam ei teagi, mida nad pakuvad, sest nii kui mul tekib esimese paari sõna puhul kahtlus, et tegu on millegi pähemäärimisega, ütlen ma automaatselt “ei, aitäh, nägemist!” ja panen kõne kinni. Mõni helistab kohe tagasi, kordan oma ütlust ja tegevust. Meelise kõned oleks minusugune kohe katkestanud ja unustanud. Olen isegi oma laenuhalduri kõne sellisel viisil rahumeeli kinni laksanud, sest ta oli uus töötaja ja alustas oma juttu täpselt nii, nagu tahaks mulle mingeid vitamiine või päevakübara ekstrakti müüa.
Tõenäoliselt oli Meelis liiga viisakas ja pikaldane, inimesed jõudsid mõtlema hakata. Oleks pidanud kohe kähvama: “siin lillekuller, mul on teile saadetis!”
Mingit pidulikkust või põnevust ei saa nende lillede viimisele kahjuks külge pookida, inimesed on selleks liiga umbusklikuks muutunud. Põhjusega.