Meelis kirjutab: Dacia Duster – kas tõesti nii halb kui arvatakse?

Uue auto mõtted on mul olnud peas juba mõnda aega nagu te teate. Mitte, et ma midagi ostma hakkan, aga unistada ju võib, eks. See on täiesti tasuta! Paraku ei ole ma selle aja jooksul suutnud peale unistamise isegi proovisõitudel käia. Nüüd avanes võimalus proovida üpriski vastuolulist autot: Dacia Duster’it.

Tunnistan ausalt, et olen ka mina selle auto üle nalja heitnud ja veel üsna hiljutigi. Aga kuna ma olen eneselegi üllatuseks poes proovinud riideid, mida ma muidu ei prooviks ja avastanud, et need mulle ka sobivad, siis seoses sellega mõtlesin ka Dusterile võimaluse anda. Sest no see ei saa ju nii hull olla. Selles mõttes hull, et ega see teele ju ära ei lagune. Või?

Nii ma siis seadsingi sammud Laagri City Motors’isse ning alustasin Dusteriga sõitu. Esialgu on ikka natukene harjumatu, sest ei tunne seda sidurit ja gaasi ning vajab natukene harjumist. Kuid kui asi käpas, siis kulges sõit vägagi sujuvalt. Ma ei saanud sellest sujuvusest aru enne kui alles esmaspäeva hommikul, kui istusin oma vana auto rooli. Issand, milline vahe. Duster oli tõesti pehme ja mõnus ning ennekõike kerge, kuid minu oma oli selle kõrval nagu tank. Kange ja “raske”. Ma oleks tahtnud selle sinna jätta ja Dusteriga koju tagasi sõita, sest vahe oli lihtsalt hirmutav.

Otsustasin sel korral läheneda Dusterile teisiti kui varem ehk videotutvustusega. Ehe ja aus ning täiesti monteerimata.

Mida ma videos unustasin mainida, oli tegelikult sõitmine kui selline ehk siis taaskord tuleb mainida seda pehmust, millest ma juba loo alguses rääkisin ning loomulikult seda, et kuigi tegemist oli 1,3 liitrise autoga, siis “tõmmet” oli sellel vägagi palju. Maanteel ega ka linnas kiirendades (kui tekib vajadus) sa hätta ei jää. Nii mõnigi bemmimees pidi mu Dusteri tagatulesid imetlema.

Kuigi ma omast arust olin auto kõik nurgad ja ääred läbi käinud, siis oli sellel autol minu jaoks veel üks vahva üllatus varuks, mille ma avastasin kõige viimasel proovisõidu päeval.

Nimelt oli kõrvalistuja istme all selline salajane sahtel. See siis ilmselt kompenseerib selle, et juhi ja kõrvalistuja vahel ei ole käetuge, kuhu saaks asju panna. Igatahes oli see väga meeldiv väike üllatus, mis kindlasti leiaks rakendust nii mõneski peres. Näiteks saab sinna kenasti head paremat näksimist peita. Või siis praktilises mõttes panna sinna laadijaid või mõned kliendikaardid, mida rahakotti ei taha toppida. Väga praktiline asi igal juhul.

Kokkuvõtteks pean ütlema, et kindlasti on minul igasugused eelarvamused Dacia suunalt pühitud, sest auto on küll jah, odav, kuid hinna ja kvaliteedi suhe on ikka enam kui paigas. Saada 17 000 euro eest auto, kus küljes on puutetundlik ekraan, 4x elektrilised aknad, valuveljed ning parkimiskaamerad koos anduritega ning istmesoojendused on ikka väga hea diil. Siinkohal ma muidugi julgutaks inimesi, et minge ja tehke ise see proovisõit, sest ainult nii saate te tunda, kas auto on teile või mitte. Tekib see fiiling või mitte.

Uute sõitudeni!