Istume siin sõpradega ja arutame maailma asju ning kuidagi viis üks jutt teiseni ja siis viis see omakorda selleni, kui palju meid sõimatakse ja kuidas me sellega hakkama saame ning kas me laimajaid ka kohtusse plaanime anda või kas oleme seda juba teinud. See arutelu aga viis loomulikult ainult ÜHE portaalini. Perekool!
Mõtlesime siis, et tavai, hakkame lugema. Poleks vist pidanud, sest see mis mulle sealt vastu vaatas oli lihtsalt ebareaalne.
Minu jaoks täiesti võhivõõrad inimesed (ehk anonüümsed käod, kuna neil ei ole ei tegu ega nägu) jagavad ning levitavad avalikult VALE infot minu kohta. Infot, mida nad ise oma peas tuletavad ja siis presenteerivad seda kui tõde. Miks? Miks sellist asja on vaja teha? Mida see teile annab?
Kentsakas on muidugi see fakt, et kui ma jagangi tõeseid asju, siis vot just selles nad kahtlevad ja seda nad ei usu. Ja kui ma teadlikult jätan mõne asja ütlemata, siis see keeratakse täpselt minu vastu, sinna pannakse ports vale informatsiooni juurde ning levitatakse kui püha tõde. Taaskord küsin MIKS?
Mõni “ekspert” on kohe nii ekspert, et teab väita, kuidas ma käin kuskil tervisekeskuses psühhiaatri juures. Esiteks kas sellise info avalik levitamine ei ole mitte vastuolu mõningate seaduste ja eeskirjadega? Kas sellise info lekitamine ei pruugi lõppeda vallandamisega? Miks on vaja sellist asja teha? Et kasvõi murdosa sekundiks ennast tähtsana tunda ja rinnale taguda, et vaadake kui tark ma olen. Pealegi, ei istu ma kuskil psühhiaatri kabineti uste taga.
Teiseks, mis siis kui käingi? Päriselt, mis siis? Vähemalt ma tegelen endaga ja oma muredega, et olla parem isa, abikaasa, sõber… Nagu psühhiaatri juures käimine oleks häbiasi. Ei ole. Mul ei ole probleemi seda tunnistada. Olen seda juba ju ka teinud, sest paar aastat tagasi käisin regulaarselt Sensuses vastuvõttudel. Kas ma häbenen seda? Kindlasti mitte. Vastupidi. Ma innustan inimesi selliseid käike tegema ja endaga tegelema. Seda nii enda kui teiste heaolu silmas pidades. Kui nii mõelda, siis võiks kõik need Perekooli käod tükki kaks aastat jutti teraapias käia.
Kolmandaks… äkki ma käin seal tervisekeskuses tööl? Äkki olen vabatahtlik? Äkki koristan? Nagu mida fakki on sinu asi, kus ma käin ja mis ma teen? Ma saan aru, et sul endal ei ole elu ja pead elama kellegi teise oma, et end natukenegi tähtsana tunda. Aus vastus – sa ei ole. Seni kuni sa käid kuskil Perekooli foorumis anonüümselt kommenteerimas ja vale informatsiooni levitamas, ei ole sa normaalne ega lugupidamist vääriv indiviid.
Mul on muideks ammu olnud mõttes, et teeks kohe sellise avaliku ürituse, mis on suunatud ainult Perekooli kägudele. Vastan näost näkku nendele Kägudele, kes hetkel seal foorumis nagu kodutud penid niutsuvad ja konti otsivad. Võtan need viis-kuus inimest, istun nendega maha ja lihtsalt vastangi. 100% ausalt. Saaks kuskil kohvikus või miks mitte meie uues kodus kokku ja lihtsalt räägiks. Loomulikult küsiks ka omalt poolt, et mis teil viga on? Miks te teete seda mida te teete? Miks te elate oma kibestunud ja perses elu teiste peal välja. Päriselt – minge nõustaja juurde.
Ma lihtsalt tahaks neid inimesi näha. Näost näkku. Tahakski näha, et kes te olete ja millised te olete ning mis on teie vigastused. Ja ärge öelge mulle, et ei ole, sest no täie mõistusega inimene ei lähe anonüümsena foorumisse teise inimese kohta valesid levitama, et selle läbi enda ego upitada ja või oma enesetunnet parandada. See ei ole normaalne.
Kas teie arvates on see normaalne, kui ühe kommenteerija all näitab, et ta on teemasse kommenteerinud 78 korda. Ja sellele teemal on üle saja kommentaari. See on juba haiglane.
Ja teie Käod tulge nüüd siia kommentaaridesse kaagutama. Tulge aga! Huviga ootan, mida teil siin klähvida on. Tegelikult ei ole vahet mida te kommenteerite, sest minu vastus teile kõikidele on üks: saame päriselus kokku ja räägime sellel teemal. Lepime kokku aja ning kohtume! Näost näkku. Kas tuled kohale?
Kui seda ei julge teha, siis hoia oma näpud klaviatuurilt eemale ja pane need näiteks muus piirkonnas tööle. Äkki läheb elu vähemalt korrakski ilusaks.
Ilusat karantiiniaega kõikidele =)
Jah, ma nüüd olen omadega sealmaal, et ainult kaks puhkust on veel kalendris ja olen…
Kevadine päike on välja sulatanud mitmed lahutuse või lahku minemise uudised - just tuli uudis,…
Kaks kuud tagasi käisime sõpradel külas ja sõbranna ohkas, et issand, 40 - üldse ei…
Täna sai siis sellest päevast kümme aastat, mil me perekonnaseisuametis jah-sõnad ütlesime. Jube paljudel on…
Me oleme siin nüüd kaks aastat elanud ja tegelikult terve selle aja maadelnud kuiva õhuga,…
Ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga viimastel aastatel on mu sõprus-ja…