Meelis kirjutab: ema ja isa erinevused lapsekasvatamises

Kuna Leen on reisil, pean ma blogi täitma, las inimene puhkab, võinoh, kui palju ta seal ringi joostes puhkab, aga ikkagi… Homme õhtul juba näen oma kiisupalle :)

Ma siis täidan ise natukene seda tühimikku, et teil ikka midagi lugeda oleks.

Käin suht igal õhtul Hedoniga väljas (va sel nädalal eksole), üle õhtu jalutame me ka mänguväljakule ja olen tabanud end teisi lapsi vahtimas, teate, poisid on ikka poisid ja tüdrukud on ikka tüdrukud.

Kui anda Hedonile kätte mingi uus asi, siis kõigepealt ta uudistab, misasi see on, kas saab süüa, kuhu see käib, mida sellega teha saab. Pärast mõningast vaatlust tuleb seda asja hakata siis närima või kiskuma või taguma või jalaga otsas trampima, et näha mis on selle sees või mis asi see ikkagi on.

Aga kui anda täpselt sama asi tüdruku kätte, siis tegutseb ta sellega hoopis teistmoodi. Loomulikult vaatab ja uudistab ta seda alguses samamoodi, kuid, siis kui poistel on see lõhkumise ja vandaalitsemise aeg käes, pöörduvad tüdrukud emade poole, et noh, aita nüüd sina selgust tuua, et mis vidin see on, või siis jätavad selle asja üldse maha, kuna see on kasutu asi.

See kasutu asja mahajätmise oskus võiks naistel pikemat aega kaasas käia, sest tihtipeale näen ma naisi meestega, kes on lihtsalt mingi asjad ja sealjuures täiesti kasutud, ometigi nad neid maha ei jäta. Kuidas sa lapsena seda suutsid ja nüüd enam mitte?

Aga tagasi teema juurde… olen siis vaadanud, kuidas mängivad poisid ja tüdrukud. Poisid on kohe sellised, kuidas ma ütlen… füüsilised. Kogu aeg peab mingi asi olema käes või mingi kehaline kontakt – kull mängimine, maadlus, kaklemine, mõõklemine, asjade loopimine.

Tüdrukud tahaks nagu kah vahest asjadest osa võtta, aga nähes, et need poisid on ikka barbarid ja metsloomad, lasevad nad sealt kiiresti varvast ja lähevad kuskil lillepeenrasse õisi noppima ja neid omale juustesse või nukudele pähe toppima.

Loomulikult on ka erandeid. Nägin just hiljuti, kuidas üks poiss tegi oma õele päris haiget, kuid nutmise asemel otsutas ta ämbri sisse liiva kühveldada ja siis selle ämbriga poisile vastu pead virutada. Ei ole need naised midagi nii õrnad ja hellad.

Ka emad ja isad on mänguväljakul erinevad. Emad on pidevalt sellised manitsevad ja kontrollivad. Ei lähe sinna, ainult vaatad. Ei roni puu otsa. Ei seisa kiige peal püsti. Mida sa teed? Tule kohe alla. Ei jookse nii kiiresti. Ei võta jalanõusid jalast ära.

Isad on aga peaaegu vastupidised, kuigi ka nemad loevad sõnu peale. Enamasti on kosta siis sellised fraasid: kui kukud, oled ise süüdi. Vaata, et sa haiget ei saa. Ära liiga kõrgele puu otsa roni, mina ei viitsi järgi tulla. Too siis need jalanõud siia.

Ehk siis nad põhimõtteliselt lubavad kõike teha.

Isegi nägin just, kuidas üks isa oma last kiigega keerutas. Vaatasin, et ohhooo, päris hea idee. Läksin proovisin kohe järgi – meie omale meeldis, järelikult teen veel. Ja ega ma isegi väga ei keela teda, las olla ja tuuseldab, lihtsalt, et ta noh, väga haiget ei saa või ennast katki ei tee. Ükskord jäi ta (Hedon siis, mitte Leenu) mul jalgupidi kuskile vihmavee toru ja äravoolu augu vahele kinni. Lasin tal seal ragistada, kuni lõpuks ikka ise välja aitasin.

Emad ei oleks aga asja üldse nii kaugele lasnud minna, et laps jalgupidi kuskil solgitorus kinni on. Minu arust oli see okei. Las olla ja proovib erinevaid asju.

Kahjuks aga muutuvad lapsed ja nende iseloom nende vanusega. Mõned kraaklejad muutuvad tõelisteks eitedeks ja mõneid plikad tõelisteks fuuriateks, kes peavad kõike enda kontrolli alla hoidma ja käituma nagu alfa-isased.

Aga sina? Kuidas sina mänguväljakul lastega käitud? Lased teha kõike või keelad? Oled sa märganud erinevusi enda ja mehe kasvatuse või mängustiilis? Kas sa pigem mõtled kogu aeg ohutusele või mitte?