Meelis kirjutab: huvitav ultimaatum…

Käisime ükspäev sünnipäeval ja mis sa seal sünnipäeval ikka teed…? Sööd, räägid, siis sööd veel ja seejärel otsustad õues värsket õhku hingata, sest nii paganama palju on söödud. Käis Leenu mitu korda väljas ja käisin ka mina mõnel korral väljas. Kuna me kogu aeg koos ei olnud ehk ei viibinud samas ruumis, siis ühel hetkel olin ma Leenu jaoks “kadunud”.

“Kust mujalt sind ikka leida võib kui mitte lastega mängimast,” ütles Leenu kui ta taha aeda astus. Ja nii oligi. Mina mängisin lastega palli samal ajal kui suured kõik toas “pidutsesid” ja sõid. Pärast seda lauset tuli Leenu poolt ka ultimaatum. “Kui sa 1. septembriks tööd ei ole leidnud, siis lähed lasteaeda (abi)õpetajaks!”

Ei osanudki midagi selle peale kosta, aga see pani mind mõtlema. Mis siis kui… Paberil tunduks see kõik ju iseenesest lihtne. Lapsed mulle meeldivad ja saan nendega hästi läbi ning leian kiirelt ühise keele. Mina meeldin ka suuremale osale lastele. Kõik justkui sobiks.

Muideks, olgu öeldud, et ka siin meie majas ei ole harvad sellised juhud, kus kutsutakse Hedonit välja mängima ja sellele järgneb küsimus, et aga kas sa ka tuled. Tihti ma muideks ka lähen, sest no mida ma istun siin toas. See muidugi on ilmselt äärmiselt kentsakas vaatepilt lapsevanemate jaoks, et 35aastane mängib 5-9aastastega jalkat või leiutab neile muid mänge. Aga no, kui ma tõesti ei viitsi toas passida ja lastel ka hea meel kui ma välja lähen, siis mis saab mul selle vastu olla.

Okei. Lähen. Aga millisesse lasteaeda?

Tulles tagasi lasteaia töö juurde, siis tekib küsimus, et kuhu minna. Minu meelest on munitsipaallasteaedades ainult naised. Kojamees on võib-olla mees. Ja on ju teada tõsiasi, et kui ma siin turundusvaldkonnas kandideerisin eelmise aasta lõpus, siis silmapaistev oli see, et suurem osa turundustiimidest on naised ja sinna ei võeta mingit meest lisaks. Ma ei saa öelda, et see oleks diskrimineerimine, aga kui Leenu sellele viitas, et kuule, mitut meesturundusjuhti sa tead (kes ei turunda iseenda asja), siis tekkis korraks error küll, ega väga ei tea.

Munitsipaallasteaeda saaks ilmselt ka suure tõenäosusega tööle. Kuigi tuleb kindlasti öelda, et mul ei ole mitte mingisugust pedagoogilist haridust ja sotsiaaltöö- või lasteaiatöö koolitust. Ma lihtsalt saan lastega hästi läbi ning olen lihtsalt Hedoni rühmas käinud lapsi valvamas nende une ajal, kui aeg võimaldab ning õpetajatel mingi koolitus vms on olnud. Mis on aga munitsipaallasteaia miinuseks? Esimese asjana tuleb pähe palk. Ehk siis õpetaja(abi) palgad ei ole minu teada meeletult suured. Äkki saab abi 700€ neto? Okei, just guugeldasin ja leidsin sellise info:

Lasteaiaõpetaja töötasu alammäär tõuseb magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni korral 1250 eurole kuus. Teiste lasteaiaõpetajate töötasu alammäär on alates möödunud aasta septembris 1150 eurot kuus ning õpetaja abi töötasu on 610 eurot kuus. Originaal uudis leitav siit: Tallinna haridustöötajate palk tõusis jaanuarist 2019

Palk palgaks, aga siis on oluline ja ilmselt minu jaoks raskeim osa lapsed. Hedoni rühm on tore ja lapsed toredad, aga kõikjal see nii siiski ei ole. Ja siin ma ei mõtle halvasti käituvaid lapsi, vaid… kuidas ma seda sõnastangi. Erineva sotsiaalse taustaga lapsi. Lasteaias käib ju ka selliseid lapsi, kelle emad-isad ei käi tööl või kelle kodus ei ole kõik just alati kõige paremas korras. Lapsed kelle kodu külastavad tihti ka sotsiaalametnikud. Ja just sellised lapsed on minu jaoks kõige suuremaks takistuseks. Ma vist lapsendaks kõik sellised lapsed ära ning päästaks nad sellest kohutavast keskkonnast kus nad kasvama peavad.

Teine variant, mis mulle (vähemalt peas ja mõtetes) kordades rohkem meeldiks oleks eralasteaed. Serveerisin ka Leenule, et kuule, ma pigem eelistaks erakat, sest seal on raudselt paremad palgad ja sotsiaalselt keerulisema taustaga lapsi seal ka ei ole. Aga on üks väga-väga suur aga, mida esineb kindlasti ka munitsipaallasteaias, kuid mida on kordades rohkem erakas. Lapsevanemad! Maksvad lapsevanemad, kui täpsem olla.

Vaadake, minu silmis on linnalasteaias asjad kuidagi pisut teistmoodi. Seal ei paista olevat selliseid ülbeid lapsevanemaid (vähemalt meie rühmas mitte). Okei, selliseid helikoptervanemaid jah leidub, kes jooksevad leib näpus, et mis mõttes on siin peal margariin kui siin peaks olema taluvõi. Neid kindlasti on, aga mitte palju. Mulle tundub, et meil on oma rühmaga üldse vedanud. Meil on normaalsed lapsed, õpetajad ja lapsevanemad.

Kui me nüüd aga siirdume eralasteaeda, siis ma kardan, et seal on see olukord ikka kordades hullem. Miks? Sest mängu tuleb raha. “Minu laps on kõige tähtsam, sest mina maksan.” “Miks minu lapsega on nii või naa? Ma ju maksan.” “Teie teete nii nagu mina ütlen, sest mina maksan teie palga kinni.” Raha, raha ja veelkord raha. Raha on see, mis muudab inimesi ja lapsevanemaid. Ja sellises olukorras on tegelikult konfliktid kiired tekkima.

Lapsevanem tunneb, et midagi on halvasti ja kuna ta maksab (ilmselt mitte vähe), siis ongi tal ju ka õigus (ning kohustus) midagi ette võtta. Tal ei meeldi see või too ning siis ei jäägi muud üle kui minna juhtkonna juurde kaebama ja nõudma, sest ta ju maksab. Tegelikkuses on tal selleks ju ka igasugune õigus. Vajadus ilmselt tihti puudub, aga kuna mängus on raha, siis on õigus ja seda ilmselt kasutatakse tihti. “Miks mu lapse Molo kombe on porine? Ma alles ostsin selle!” Ei imesta, kui selliseid vanemaid leidub, kes sedasi halavad.

Ma muidugi loodan, et ma pingutan üle ja kõik on sama tolerantsed kui mina ja saavad aru, et lasteaed ongi müttamiseks ja poriga mängimiseks ja kombedel ei ole mingit vahet, peale selle kuidas nad sooja hoiavad..

See lugu venib nüüd nii pikaks, et ma tõmban vaikselt otsad kokku. Loodan, et te saite minu kahele kitsaskohale pihta ning mõistate minu muret miks üks on hea ja teine halb ja ka vastupidi.

Mul ei ole midagi selle vastu, et lastega tegeleda, sest kuidas muidu ma juba kaheksandat aastat valmistun, et neile Jõuluvana teha, aga lihtsalt ma ise kardan, et lasteaia õpetaja (abi) töö oleks minu jaoks ikkagi liiga suur (vaimne) koormus. Paberil tundub jah kõik kena ja tore, kuid reaalsus ilmselt nii vahva ei tundu. Äkki läheks siis kooli? Selleks ma ka ei kvalifitseeru, sest jällegi puudub pedagoogiline haridus ja no mis ainet ma õpetaks? Aga kui ma kuulen lugusid sellest, kuidas esimese klassi õpilased juba teineteist kiusavad, peksavad ja pliitatseid jalga löövad, õpetajale näkku sülitavad, siis no andke andeks… ei soovi ma sellises keskkonnas tööd teha. Erakool? Pigem jah, kuid siis tulevad jällegi mängu need ülbed lapsevanemad, kes ju maksavad ning eeldavad, et just nende last kantakse kätel. Äkki ma pingutan üle oma mõtetega? Tahaks loota!

Kõik tuleb omal ajal, mis?

Sel nädalal sain ma ühe kõne ja tänaseks on ka leping juba sõlmitud. Olgu siis öeldud, et alates sügisest asun ma tööd tegema ühe Eesti haridusasutuse klassi ees.  #excited =)

Mis on teie mõtted ja kogemused meesõpetajate või siis pigem meessoost lasteaia õpetajatega? Mulle meenub, et üks eurolaulja (mees) oli kunagi (2003 aastal vist) lasteaiakasvataja. Siis oli see juba Norras norm. Meil vist pole tänaseni?

Kas selline vaatepilt oleks iseenesest üldse mõeldav? Kas ühiskond ja inimesed oleks selliseks vaatepildiks valmis? Kas mina sobiks üldse lasteaeda või kooli? Mis on munitsipaallasteaia plussid ja miinused? Mis on eralasteaia plussid ja miinused?

Kindlasti on siin kommentaariumis vägagi oodatud kaasa rääkima reaalselt lasteaias või koolis töötavad inimesed, kes jagaks oma päris lugusid ja kogemusi. Kommenteerida saab ka anonüümselt.